Читать книгу Völsungite saaga - Mart Kuldkepp - Страница 6

Nagu Jesse Byock on tähendanud (Byock 1999: 8), võib „Völsungite saaga“ jagada kaheks osaks, mis on võrdlemisi selgelt eristatavad. Esimene, mis lõpeb Sigurði saabumisega burgundlaste õukonda, on narratiivselt hajusam ning tulvil mütoloogilisi sugemeid, mille lõplik tähendus jääb tihti hämaraks. Saaga esimeses pooles esineb palju üleloomulikke olendeid nagu jumalad, kääbus, valküür ja lohe. Samuti toimub mitmeid kujumuutmisi ja muid kummalisi sündmusi, mis kõik viitavad müütilisele taustale.

Motiiviks, mis saaga esimese poole erinevad episoodid siiski tervikuks seob, on Odini ilmumine kriitilistel pöördehetkedel. Tänu temale saab võimalikuks Völsungi sünd ning ka suguvõsa järgmised liikmed on Odini kaitse all ja nende vägevuses väljendub jumala enese vägi. Lisaks viitavad nii õun, intsestimotiiv kui ka Völsungite nimi mingile seosele viljakuskultusega.^[4.] Samuti on jumalatega (Odin, Loki ja Hœnir) algselt seotud lugu Fáfniri varandusest, millega kaasnev needus on lõpuks süüdi Völsungite ja Gjúkungite soo langemises.

Teine osa, mis räägib Völsungitest ja Gjúkungitest ning Brynhildi kättemaksust, on süžeeliselt kompaktsem – kahtlemata tänu sellele, et see põhineb peaaegu täiel määral „Vanema Edda“ kangelaslaulude tsüklil. Saaga teise poole tähtsaimaks struktuuriliseks nõrkuseks, mis annab tegelikult tunda juba esimeses pooles, on asjaolu, et saaga autor on püüdnud ühtlustada erinevaid traditsioone Sigur-ði naissuhetest. „Vanemas Eddas“ kohtab Sigurðr Hindarfjalli mäel hoopis valküür Sigrdrífat, kes talle seal tarkusi jagab. Seetõttu toimub Sigurði ja Brynhildi esimene kohtumine saagas tegelikult kaks korda ning autori püüded narratiivi ühtsust säilitada jäävad võrdlemisi kohmakateks. Võib leida teisigi korduvmotiive, nagu näiteks reetmisega lõppev peolekutse või kahe väikese lapse tapmine ema poolt või õhutusel. Enamik konventsionaalsetest rahvajutumotiividest, nagu Sinfjötli ravimine lehega, Signý laste proovilepanek ning Sinfjötli vastupidavus mürgile, kuuluvad siiski saaga esimesse poolde.

Saaga teist osa läbib traagiline teema inimese tulututest püüetest pääseda vääramatu saatuse käest ning erinevate lojaalsuste konfliktid, millest keskseimaks on Gunnari trilemma, kas jääda ustavaks oma naisele, verevennale või õele. Märkimisväärselt jääb Odin saaga teises pooles tahaplaanile ning näib, nagu oleks Sigurðr pärast lohe tapmist tema kaitsest ilma jäänud. Odin ilmub taas välja alles kõige viimases, saaga üheks kõige arhailisemaks peetud episoodis Hamðiri ja Sörliga.

Siinses tõlkes on saagatekstile lisatud „Ragnarr Loðbróki saaga“ alguspeatükk („Heimir ja Áslaugr“), mille tuhkatriinu-tüüpi muinasjutumotiiviga moodustab kahe saaga ühenduslüli. Vähemalt üks toimetaja (Ernst Wilken) on seda pidanud pigem „Völsungite saaga“ juurde kuuluvaks, sest järgnev „Ragnarr Loðbróki saaga“ on puhtakujuline viikingisaaga ning oma toonilt üsna teistsugune.