Читать книгу Emajõgi 1944 - Mart Laar - Страница 5

„Emajõgi 1944” tekitas lugejates tõsist huvi. Nii tekkis peagi vajadus kordustrüki järele. Samal ajal oli 1944. aastal Lõuna-Eestis peetud lahingute kajastamine julgustanud inimesi tooma välja seni peidus olnud mälestusi ja dokumente. Ei saa öelda, et ükski neist oleks raamatus kirjeldatut otsustavalt muutnud, küll aga pakkusid nad huvitavat lisamaterjali. Nõnda otsustasin kasutada uut trükki mitte ainult esimesse trükki sattunud trükivigade parandamiseks, vaid raamatut ka sisuliselt täiendada.

„Emajõgi 1944” teist trükki on uute mälestuste ja dokumentide näol palju täiendatud. Loodetavasti lisavad need kirjeldatud sündmustele inimlikku mõõdet, mis jääb kindlasti puudu kuivadest lahingute või väeosade liikumise kirjeldustest. Olen aga endiselt veendunud, et ajalugu ei pea olema „ilus muinasjutt”, vaid kajastama toimunud sündmusi ikkagi nii, nagu need aset leidsid.

Seda suurem rõõm on tõdeda, et raamatut oli võimalik täiendada mitte ainult mälestuste, vaid ka uute arhiividokumentide abil, mis puudutavad nõukogude poole tegevust Lõuna-Eesti lahingutes 1944. aastal. Esimese trüki eessõnas kurtsin, et nõukogude poole arhiivimaterjale polnud raamatu kirjutamisel praktiliselt võimalik kasutada. Nüüd on see viga parandatud.

Selle eest tuleb eeskätt tänada Tartumaa Muuseumi töötajaid, kes nagu selgus, on säilitanud Arved Kalvo arhiivi, kust õnnestus leida huvitavaid dokumente ja mälestusi, mis jäid autori soovil või tsensuuri kartuses Kalvo omaaegsest Lõuna-Eesti lahingute ülevaatest välja. Kuigi suurem hulk dokumentidest puudutab peamiselt Läti territooriumil võidelnud 54. armee tegevust, on piisavalt materjali ka Tartu lahingutest. Siiani oli nende dokumentide olemasolu uurijatele teadmata, allkirjutanugi sai sellest kuulda raamatu esitluse ajal Tartumaa Muuseumis.

Kalvo arhiivist leitud dokumendid ei too kaasa sensatsioonilisi muutusi senistes arusaamades 1944. aasta lahingutest, küll aga võimaldavad heita lähemalt pilku Punaarmee plaanidele, valgustada nende lahingukäske ning tegevust. 1944. aastal Emajõel peetud lahingute mõistmisele aitavad need materjalid igal juhul olulisel määral kaasa. Sest isegi siis, kui nad senises käsitluses midagi ei muuda, tugineb see nüüd ka nõukogude poole allikatele.

Nii jääb üle loota, et lugejad võtavad hästi vastu „Emajõgi 1944” teisegi trüki ning vahest julgustab selle ilmumine veel kedagi oma mälestusi tollastest sündmustest kirja panema. Vaid sellisel kombel võime üleval hoida seda habrast „aegade sidet”, mis seob meid 1944. aastal peetud heitlustega Eesti vabaduse eest.