Читать книгу Emajõgi 1944 - Mart Laar - Страница 8

Enne Lõuna-Eestis 1944. aastal peetud lahingute lähemat käsitlemist tuleb heita pilk seal teineteise vastas seisnud armeede ülesehitusele, taktikale ning relvastusele. See on seda vajalikum, et eriti Saksa poolel lõi neis lahingutes kaasa väga eriilmelisi üksusi, mis koosnesid mitme Euroopa rahva liikmetest. Saksa armee koosseisus võitles 1944. aastal Lõuna-Eestis sakslaste ja eestlaste kõrval valloone, rootslasi, rumeenlasi ehk täpsemalt Rumeenia sakslasi, hollandlasi, taanlasi, lätlasi jne. Osa siin võidelnud üksustest kuulus Relva-SSi, teised Wehrmacht’i koosseisu, üks pataljon oli aga varem kuulunud Soome armeesse. See muudab Saksa armees 1944. aasta suvel kasutusel olnud auastmed raskesti võrreldavaks. Lugeja olukorra kergendamiseks on järgnevas ülevaates kasutatud Wehrmacht’i ning Relva-SSi auastmeid.Välja on jäetud Soome auastmed, mis on viidud vastavusse Wehrmacht’i auastmetega. Wehrmacht’i ja Relva-SSi auastmete vahekorrast saab lugeja ülevaate lisatud tabelist.

Nüüd võidelnud poolte üksuste ja väekoondiste struktuurist. Saksa poolel organiseeris sõjategevust idarinde põhjalõigus Maavägede Ülemjuhatusele (Oberkommando des Heeres – OKH) allunud väegrupp „Nord” (saksa keeles Heeresgruppe). Saksamaal valitses juhiprintsiip. Adolf Hitler oli riigipea ja valitsusjuht (füürer ja riigikantsler), kuid peale selle ka Sõjavägede Kõrgeim Ülemjuhataja (Oberster Befehlshaber der Wehrmacht) ja Maavägede Kõrgem Ülemjuhataja (Oberbefehlshaber des Heeres).Väegruppe oli sõja alguses idarindel kolm – „Nord”,„Mitte” ja „Süd”. Hiljem jaotati osa väegruppe mitmeks väegrupiks.Väegruppide vahetu juhtimisega tegeles Kindralstaap, mis pidi oma korraldustes lähtuma kõrgema ülemjuhataja Hitleri suunistest. 1. juunil 1944 oli väegrupile „Nord” allunud üksustes 695 527 sõdurit ja 55 495 ida-aladelt värvatud vabatahtlikku abiteenistuslast (saksa keeles Hilfswillige, lühendatult Hiwi).Väegrupile allusid armeed ja armeegrupid. 1944. aasta 1. juuni seisuga allusid väegrupile „Nord” järgmised armeed ja armeegrupid: 16. armee (265 432 meest), 18. armee (195 305 meest) ning armeegrupp „Narva” (156 942 meest). Lisaks oli väegrupi otsealluvuses 77 850 meest. Eesti territooriumil tegutsesid 1944. aastal 18. armee ja armeegrupp „Narva”. Viimasele allusid 1944. aasta esimesel poolel Narva rindel võidelnud üksused. Armeegrupid moodustati armeede osadest. Näiteks armeegrupp „Narva” moodustati 23. veebruaril 1944 LIV armeekorpuse peakorteri baasil ja sellele allutati Narva rindel asunud 18. armee osad, mis olid kaotanud maismaaühenduse ida pool Peipsit lõunasse taandunud 18. armee põhijõududega.

Armeedele ja armeegruppidele allusid armeekorpused. 1943. aastal moodustati esimesed korpused ka Relva-SSi koosseisus. Armeekorpus oli juhtimisstruktuur nagu väegrupp, armee ja armeegrupp, korpusele allusid 2–3 diviisi, lisaks korpuse koosseisu kuuluvad toetusüksused. Narva rindel võitlesid SSi III Germaani Soomuskorpus, XXVI armeekorpus ja hiljem XXXXIII armeekorpus, Peipsi läänekallast kaitses alates veebruarist L korpus. Lõuna-Eestis sõdisid XXVIII ja XXXVIII armeekorpus, augustis paisati algul Lõuna-Eestisse, seejärel Emajõe rindele II armeekorpus. Et korpus oli juhtimisstruktuur, allusid Wehrmacht’i korpustele sageli Relva-SSi üksused ja politseiüksused ning Relva-SSi korpustele Wehrmacht’i üksused. Nii näiteks allus Emajõe rindel peamiselt Relva-SSi osadest koosnenud Wagneri võitlusgrupp II armeekorpusele, Narva rindel jällegi Wehrmacht’i 11. Ida-Preisi jalaväediviis SSi III Germaani Soomuskorpusele.

Nii olemegi jõudnud maaväe toonase peamise struktuuriüksuse – diviisini, mis Saksa armees vastavalt oma formeerimisajale või -viisile võis kanda jalaväediviisi, grenaderidiviisi, rahvagrenaderidiviisi, julgestusdiviisi, lennuväe välidiviisi, soomusgrenaderidiviisi jne. nime. Saksa diviisi suurus vähenes Teise maailmasõja ajal tunduvalt. Sõja alguses oli jalaväediviisi ettenähtud suuruseks 17 000 meest, mida sõja lõpuks vähendati 12 000–13 000 meheni.

Alljärgnevalt on toodud mõnevõrra lihtsustatult Saksa jalaväediviisi koosseis 1944. aastal, selline oli ka 20. Eesti SS-Diviis. Diviisi juhtkonna moodustasid staap, motoriseeritud topograafiaüksus ning orkester. SS-diviisides lisandus sellele veel staabikaitsekompanii. Diviis koosnes kolmest jalaväerügemendist (1942. aasta oktoobris nimetati need grenaderirügementideks), mille suurus pidanuks olema 2500–3000 meest. Jalaväerügement koosnes rügemendi staabist, staabikompaniist ning kolmest pataljonist ja lisaüksustest. Tavalises jalaväepataljonis oli 700–800 meest, pataljonis omakorda oli neli kompaniid ja kompaniis umbkaudu 150 meest. Meeste arv diviisi allüksustes sõltus formeerimise ajast ja sellest, missuguse koosseisueeskirja järgi ning missuguse relvastusega konkreetne üksus formeeriti, aga ka formeeritava üksuse meeste vanusest, väljaõppe tasemest jne. Sellepärast tuleb eespool esitatud arve käsitleda suurusjärkudena: tegelikult oli raske leida kahte täpselt ühesuurust üksust.

Suurtükiväes nimetatakse pataljonile vastavat üksust divisjoniks ja kompaniile vastavat üksust patareiks. Saksa keeles vastab divisjonile termin Abteilung. Kuid saksa termini Abteilung sisu on avaram kui eesti terminil divisjon. Peale suurtükiväeüksuste kasutatakse saksa keeles terminit Abteilung ka teiste väeliikide nagu tanki-, side-, luure- jm. pataljoni staatuses üksuste, aga ka mõnede jalaväeüksuste kohta. Näiteks 1941–1942 formeeritud eesti jalaväe-kaitsepataljonide saksakeelne nimetus oli Schutzmannschafts-Abteilungen.

Pataljon oli väikseim üksus, millel oli oma staap, see tähendab, väikseim iseseisvalt tegutsev üksus. Jalaväepataljoni koosseisu kuulus kolm jalaväekompaniid ja üks raskerelvakompanii. Kompaniide numeratsioon rügemendis oli järgnev. Nii kuulusid I pataljoni kompaniid 1.–4., II pataljoni 5.–8. ja III pataljoni 9.–12. Jalaväepataljoni staabi juures oli siderühm ja mõnikord ka pioneerirühm. Lisaks kolmele jalaväepataljonile kuulusid rügemendi koosseisu jalaväe-saatekahurite patarei (ehk 13. kompanii), tankitõrjepatarei (ehk 14. kompanii) ja pioneerikompanii (15. kompanii), mis allusid otse rügemendi staabile. Rügementide pioneerikompaniid ühendati sageli diviisi pioneeripataljoniks diviisi staabi otsealluvuses.

Diviisi koosseisu kuulusid omakorda lisaüksustena tankitõrjedivisjon, kuhu kuulusid motoriseeritud staap ja staabipatarei, 12 iseliikuvat tankitõrjesuurtükki (Jagdpanzer III/IV), 14 (88 mm) rasketankitõrjesuurtükki ning 12 (47/50 mm) kergetankitõrjesuurtükki. Jalaväediviisides kasutati tankitõrjeüksusi tihti rünnakväeosana, sest iseliikuvaid tankitõrjesuurtükke sai kasutada ka ründevahendina. Diviisi koosseisu kuulus ka luurepataljon (Saksa armees hiljem füsiljeepataljon), mis koosnes staabist ja neljast kompaniist. Jalaväediviisis olid need tavaliselt jalgratastel, soomusdiviisides aga varustatud kergete ja raskete soomustatud luuremasinatega.

Raskeüksustest kuulus jalaväediviisi koosseisu suurtükirügement, mis koosnes staabist, staabipatareist ning kolmest (105 mm) kergesuurtüki- ja ühest (150 mm) raskesuurtükidivisjonist. Kergesuurtükidivisjon (leichte Artillerie-Abteilung) koosnes staabipatareist ja kolmest patareist, igaühes 3–4 suurtükki. Raskesuurtükidivisjon (schwere Artillerie-Abteilung) koosnes staabipatareist ja 3 raskepatareist, igas 3 suurtükki.

Lisaks loetletud üksustele kuulusid diviisi kooseisu pioneeripataljon, sidepataljon, õhutõrjedivisjon ja järelveoüksused. Diviisi tagalas asus väli-tagavarapataljon (Feldersatzbataillon), kus olid väljaõppinud mehed, kes vajaduse korral vahetasid välja rindeüksustes välja langenud mehed. Diviisiülemal oli ka korrakaitsefunktsioon ja kohtuvõim tema diviisi vastutada olevas rindelõigus. Korrakaitsefunktsiooni täitis välisandarmeeriaüksus (ehk niinimetatud „ketikoerad”), kohtuvõimu teostasid kohtuohvitserid vastavalt sõjakohtupidamise eeskirjadele.

Seega oli täiskoosseisulise Saksa jalaväediviisi koosseisus tavaliselt 10 jalaväepataljoni (9 rügementide koosseisus pluss luurepataljon diviisi staabi otsealluvuses) umbes 40 kompaniiga, lisaks teiste väeliikide pataljonid ja divisjonid.

Peale selle olid eraldi väljaõppe- ja tagavaraüksused (Ausbildungsund Ersatzeinheiten), kus mobilisatsiooniga väkke kutsutud kutsealused või reservistid välja õpetati. Väljaõppe- ja tagavaraüksuste koosseisu kuulusid ka mehed, kes olid pärast haavatasaamist või haigestumist ja ravi hospidalist välja kirjutatud, kuid ei olnud veel piisavalt terved rindele saatmiseks. Nende jaoks moodustati erilised tervenejate kompaniid (Gene sungskompanien). Väljaõppinud või täielikult paranenud mehed saadeti täiendustena väli-tagavarapataljonide kaudu rindele, kuid väljaõppe- ja tagavaraüksuste meestest formeeriti ka täiesti uusi üksusi. Väljaõppe- ja tagavaraüksused asusid kaugemal tagalas ega allunud rindeüksustele. Näiteks Relva-SSi eesti üksuste väljaõppe- ja tagavaraüksused asusid märtsist septembrini 1944 Kloogal ja Paldiskis ning allusid Relva-SSi ülemjuhatajale Ostlandi riigikomissariaadis.

Suur tähtsus üksuste ees seisvate ülesannete lahendamisel on ohvitseride arvul ja väljaõppel. Ohvitserid jagunevad noorem-, vanem- ja kõrgemateks ohvitserideks ehk kindraliteks. Nooremohvitserid olid Wehrmacht’is leitnant, ülemleitnant ja kapten (hauptmann), nad juhtisid allüksusi rühmast (umbes 30 meest) kuni kompaniini, olid adjutandid, käsundusohvitserid, nooremad staabiohvitserid jne. Sõja teisel poolel, suurte kaotuste tõttu ohvitserkonnas, juhtisid nooremohvitserid ka pataljone. Näiteks oli Waffen-Obersturmführer (ülemleitnant) Oskar Ruut Sinimägede lahingus 20. Eesti SS-Diviisi füsiljeepataljoni ülema kohusetäitja. Tavalise jalaväepataljoni koosseisus oli ette nähtud 20–25 ohvitseri, nende seas ainsa vanemohvitserina pataljoniülem, lisaks arst, adjutant, mõnikord ka sideülem pataljoni staabis. Vanemohvitserid on major, kolonelleitnant (ooberstleitnant) ja kolonel (ooberst). Nemad täitsid ametikohti pataljoniülemast kuni rügemendi- ja brigaadiülemani ja teenisid kõrgemate staapide ja peakorterite staabiohvitseridena. Wehrmacht’i kõrgemad ohvitserid olid kindralmajor, kindralleitnant, kindral (näiteks jalaväe-, suurtükiväe-, ratsaväe-, soomusvägede kindral jne.), kindralooberst ja kindralvälimarssal. Kõrgemad ohvitserid juhtisid diviise ja kõrgemaid väekoondisi.

Eesti ohvitserkond kandis esimese Nõukogude okupatsiooniaasta jook sul suuri kaotusi. NKVD ja NKGB arreteerisid sadu ohvitsere ning nad veeti Venemaa vangilaagritesse surema. 1940. aastal Eesti kaitseväe tegev teenistuses olnud 16 kindralit viidi kõik Venemaale.

14. juuni 1941. aastal küüditati Värska õppelaagrist Venemaale veel umbes 300 eesti ohvitseri, kes olid pärast Eesti okupeerimist koos Eesti sõjaväega Punaarmeesse üle võetud. Sellepärast oli Saksa armee eesti üksustes eestlastest vanem- ja kõrgemaid ohvitsere üsna vähe. 1944. aastal formeeritud piirikaitserügemente ja Omakaitse lahingupataljone juhtisid tihti vanemad reserv- ja endised Kaitseliidu ohvitserid, kes oma vähem silmapaistva positsiooni tõttu olid NKVD ja NKGB küüsist pääsenud, kuid kelle sõjaline kvalifikatsioon oli sageli „roostes”. Kõrgeim endine eesti ohvitser Wehrmacht’is, kindralmajor Viktor Rieberg, oli 1939.–1940. aastal järelümberasujana Saksamaale läinud ja Saksa kodanik. Sõja lõpuks ülendati ka kindralinspektor Johannes Soodla Waffen-Brigadeführer’iks ja Relva-SSi kindralmajoriks. Kumbki neist ei juhtinud rindeüksusi. Edukaimad eesti ohvitserid Saksa sõjaväes Alfons Rebane, Harald Riipalu ja Paul Maitla olid 1941. aastal veel leitnandid. Nemad võlgnesid oma kiire karjääri ja kõrged autasud isiklikule vaprusele ja sõjalisele andekusele.

Saksa diviisid polnud eriti sõja teisel poolel tavaliselt täielikult komplekteeritud. Parimal juhul nägi nende komplekteeritus välja nagu 1944. aasta veebruari algusest Narva juures võidelnud SS-soomusgrenaderidiviisil „Nordland”, mille ettenähtud koosseisus oli 553 ohvitseri, 943 allohvitseri ning 12 612 sõdurit, kuid kus 1944. aasta 30. juunil oli 355 ohvitseri, 1857 allohvitseri ning 8788 sõdurit. Eestis peetud lahingutes silma paistnud 11. Ida-Preisi jalaväediviisis oli 1944. aasta septembris näiteks 9753 meest.

Suur hulk Eestis 1944. aastal võidelnud Saksa diviise olid aga veel väiksemad. Seejuures ei rakendatud kõiki diviisi koosseisu kuuluvaid mehi sugugi otseses lahingutegevuses. Sellega oli sõltuvalt olukorrast seotud 40–60% meestest.Veelgi väiksem oli diviisi poolt vahetult eesliinil välja pandud jalaväelaste hulk, mis parimal juhul ulatus 25–30%-ni üksuse koosseisust. Näiteks Tartu all võidelnud 87. jalaväediviisi koosseisus oli 1944. aasta suvel 7208 meest, kellest otseselt lahingutegevuses oli võimalik kasutada vaid 1946 meest, neist jalaväelastena ainult 1028.Selline olukord tekitas Saksa sõjaväe juhtkonnas kasvavat ärevust. Tartu lahingute ajal andis väegrupi „Nord” peakorter käskkirja, millega kohustati üksuste ülemaid oluliselt suurendama lahingutegevuses kasutatavate meeste osakaalu oma üksuses.

Saksa väejuhatus rakendas ka diviisist väiksemaid üksusi, brigaade. Näiteks Relva-SSi brigaadid, 3. Eesti SS-brigaad ja 4. SS-Soomusgrenaderibrigaad „Nederland” koosnesid kahest rügemendist, kusjuures kummaski rügemendis oli kaks jalaväepataljoni. Nii kuulusid brigaadi rügementidesse 1.–8. jalaväekompanii ning 13. jalaväe-saatekahurite ja 14. tankitõrjepatarei.Vastavalt väiksemad olid ka lahingutoetusüksused.

3. Eesti SS-brigaad nimetati 24. jaanuaril 1944 küll 20. Eesti SS-Diviisiks, kuid veebruarist aprillini osales ta lahingutes Narva rindel ikkagi brigaadikoosseisulisena, umbes 7000 mehega. „Nederland” formeeriti diviisiks pärast Eestist taganemist.

Üsna tihti ei tegutsenud Saksa diviisid ka tervikliku üksusena, vaid olid jaotatud erinevate võitlusgruppide (Kampfgruppen) vahel. 20. Eesti SS-Diviis kujutas endast 1944. aasta suveks paberil küll täielikult formeeritud üksust, kuid ei tegutsenud sellisena kordagi Teise maailmasõja vältel. Erinevaid üksusi ühendavate võitlusgruppide moodustamine kujunes ressursside nappuse all kannatava Saksa väejuhatuse jaoks päästerõngaks, millega püüti välja rabeleda väljapääsmatutest olukordadest. Kättesaadavatest jõududest ja purustatud väeüksustest moodustati kiiresti võitlusvõimelised üksused ning paisati need ohustatud rindelõikudesse. Võitlusgruppide suurus võis olla vägagi erinev. 1944. aastal Eestis rakendatud võitlus gruppidest koosnes võitlusgrupp „Gallas” näiteks staabist, lisaüksustest ning ühest eesti 5. piirikaitserügemendi pataljonist, võitlusgrupp „Falk” staabist, ühest 87. jalaväediviisi pataljonisuuruseks kahanenud rügemendist ja soomepoiste pataljonist, võitlusgrupp „Wagner” aga staabist, 5–6 jalaväepataljonist ning mitmest soomus- ja suurtükiväe üksusest.

Sellised võitlusgrupid lõid kõrgema väejuhatuse jaoks illusiooni, nagu oleks rinne võitlusvõimeliste üksustega kaetud. Tegelikult oli Saksa rinne 1944. aasta suveks muutunud väga hõredaks. Kui tavaline Saksa jalaväediviis pidi suutma kaitsta viie kilomeetri pikkust rindelõiku vastase kontsentreeritud rünnaku vastu, siis tegelikkuses venisid diviisidele määratud kaitselõigud 15–20 kilomeetri pikkuseks.

Puudustele ja probleemidele vaatamata kujutas Saksa diviis 1944. aastal endast tõsist jõudu. 1944. aastaks oli sõja algul küllalt tagasihoidlikult tegutsenud Saksa sõjatööstus liitlaste pommirünnakute kiuste saavutanud täisvõimsuse. Saksa vägede varustusse saabusid sel aastal uued tõhusad relvad. Eriti puudutas see jalaväe käsutuses olevaid relvi. 1944. aastal Sinimägedes võidelnud Rein Olm meenutab olukorda relvastuse alal järgmiselt: „Mägede vahetus läheduses oli arvukalt nn uduheitjate (Nebelwerfer) patareisid. Need kuue- ja kaheteisttorulised reaktiivmürske tulistavad seadeldised, midagi „Stalini orelite” taolist, tekitasid erilist läbilõikavalt kriuksuvat heli. Meist Vaivara poole oli ühel lagendikul suur, arvata 70–80 mürskpommist koosnev „möirgavate lehmade” (heulende Kühe) patarei. Need kujutasid endast umbes 40–50 cm läbimõõduga vahest meetripikkusi paraja nurga all maapinnale asetatud reaktiivpomme. Tabamistäpsus ilmselt eriti suur ei olnud, kuid tulejõud see-eest kohutav. Teele saadeti nad elektrivoolu abil (nägin juhtmeid). Ühel õhtul, juba pimedas, kui ivanid ebasoovitavalt suurt agarust üles näitasid, läkitatigi see „möirgav lehmakari” neid rahustama. Küll oli kole ulgumine ja möirgamine, kui väljakutäis pomme peaaegu ühekorraga minema pani. Mõnekümne sekundi pärast algas Venemaa pool suur maa- ja õhuvärisemine, taevas oli tükk aega punane ja valge, otsekui oleks päike tõusma hakanud. Mõju oli suur – kuni uue päevani valitses idakaares rahu ja vaikus. Taolisi patareisid võis seal rohkemgi olla, mina nägin ainult seda üht. Sinimägedes tutvusime ka uue lähivõitluse relva, nn.„Hitleri vikatiga”. See oli lühike, lühendatud vintpüssipadrunitega, sarvekujulise magasiniga automaatrelv. Tulejõud oli palju võimsam kui seni kasutusel olnud püstolkuulipildujal (MP). Peab ütlema, et relvade ja laskemoona puudust, vaatamata kuuendale sõja-aastale, meil ei olnud, ei Sinimägedes ega ka hiljem Sirgala soos.”

Eelmainitud relvadest olid uduheitjad (Nebelwerfer) võetud relvastusse tegelikult juba 1941. aastal. Tavaliselt 12 kaupa koos kasutatuna oli nende 7000 m kaugusele ulatuval, üsna ühtlaselt territooriumi katval tulelöögil purustav efekt. Umbes samal ajal jõudis Saksa armee relvastusse ka möirgav või ulguv lehm (heulende Kuh) – ametliku nimega 32-cm Wurfkörper –, mida sõja jooksul korduvalt täiustati ja parandati.

Väga populaarseteks relvadeks kujunesid 1944. aastal Eesti lahingutes tankirusikad ja nn. ahjutorud. 1942. aastal Leipzigis Hugo Schneideri tehases välja arendatud tankirusikas (Panzerfaust) võeti kasutusele 1943. aastal, kuid ulatuslikumalt hakati teda tootma 1944. aastal. Kuna tankirusikas oli tankidele reaalselt ohtlik 30 meetri (uuematel mudelitel 60 meetri) pealt lastuna, nõudis tema kasutamine suurt isiklikku vaprust ja osavust. Samas oli õige nurga alt tabamise korral tanki hävitamine küllalt kindel, mistõttu tankirusikad kujunesid Teise maailmasõja rinnetel kardetud relvaks. Kui tankirusika näol oli tegemist originaalrelvaga, siis „ahjutoru „või „tankihirm” ehk ametliku nimega Raketenpanzerbüchse 54 tugines 1943. aastal Tuneesias ameeriklastelt sõjasaagiks saadud M 1 basuukidele, mis muudeti saksa inseneride arendustööga Teise maailma sõja üheks efektiivsemaks tankivastaseks relvaks. „Ahjutoru” suutis 150 meetri pealt lastuna läbi lüüa iga tanki soomusest ning muutus oma lihtsa kasutamisviisi tõttu Saksa vägede seas küllalt populaarseks. Samas olid relval ka omad nõrgad küljed. Kuuli- või killutabamus muutis selle kasutuskõlbmatuks.

Olulist osa etendas Saksa armee tegevuses lennuvägi. Eriti aktiivselt kasutati Eesti lahingutes kuulsaid sööstpommitajaid Ju-87 ehk Stukasid. See nimetus on lühend sööstpommitaja ametlikust nimest Sturzkampfflugzeug. Eriline tähendus oli idarinde lahingutes 1944. aastal sööstpommitajate tankide hävitamiseks kohandatud mudelil Ju-87G.Nendel lendasid Eesti taevas 1944. aasta augustis Teise maailmasõja kuulsamaid Saksa sõdureid major Hans-Ulrich Rudel, aga ka Soome Ihantala lahingutes meie põhjanaabrite iseseisvuse säilimises suurt osa etendanud ooberstleitnant Kurt Kuhlmey.