Читать книгу Emajõgi 1944 - Mart Laar - Страница 7

2. veebruaril 1944 jõudsid esimesed Punaarmee üksused Narva jõeni ning asusid seda käigult ületama, luues jõe läänekaldal Narvast põhjas ja lõunas sillapead. 7. veebruaril vallutasid punaväelased nn. Auvere sil lapead laiendades Auvere jaama ning lõikasid järgmisel nädalal läbi Tallinn-Narva raudtee. Punaarmee edu oleks 1944. aasta veebruari alguses võinud Narva piirkonnas suuremgi olla, sest nende vastas seisid tollal tühised Saksa üksused. Punaarmee väejuhatus ei osanud enda ees avanenud võimalust aga kasutada. Tekkinud keerulises olukorras suutis Saksa väejuhatus säilitada külma närvi. Narva alla toodi lisajõude, sealhulgas esimesed mobiliseeritud eestlastest moodustatud üksused. Enne neid oli alates 29. jaanuarist 1944 Narva rindel rakendatud eesti politsei-vahipataljonid nr. 29–32.

Selleks hetkeks oli ohtlik olukord tekkinud ka Lõuna-Eestis. Punaarmee 42. armee üksused olid 14. veebruaril vallutanud Piirissaare, tunginud üle Lämmijärve Peipsi läänekaldale ja loonud Mehikoorma ruumis sillapea. Punaarmee sissetung Lõuna-Eestisse lõi reaalse ohu Tartule ning ähvardas nurjata katsed vastane Eesti piiridel peatada. Õnneks jõudis just sellel hetkel Tartusse Narva rindele siirduva 20. Eesti SS-Diviisi 45. rügemendi I pataljon Frw.-Hauptsturmführer Harald Riipalu juhtimisel, mis rongilt maha võeti ning Peipsi äärde saadeti. 14.–16. veebruaril toimunud Meerapalu-Jõepera kaksiklahingus purustas Riipalu pataljon talle allutatud Saksa üksuste toel Eestisse tunginud punaväe üksused ning lõi need Peipsi idakaldale tagasi.

Et Punaarmeel ei õnnestunud Narva all Saksa kaitsest käigult läbi murda, tõmbasid nad juurde lisajõude ning asusid veebruari keskel uuesti rünnakule eesmärgiga Narvat kaitsvad Saksa üksused sisse piirata ja hävitada. 14. veebruari varahommikul maabusid Meriküla juures Saksa tagalas 260. üksiku mereväe laskurbrigaadi pataljoni 517 võitlejat, kes aga peaaegu täielikult hävitati. Omadeni jõudis dessantlastest vaid kuus meest.Vangistatud dessantväelased tunnistasid, et nad olid saanud käsu tappa kõik ette sattuvad tsiviilelanikud, mida mitmel pool ka tehti. Ägedad lahingud jätkusid Narva all veebruari lõpuni, mil Punaarmee oli sunnitud pealetungi peatama. Jaanuarist alates olid Leningradi rinde väed kaotanud 227 440 meest ehk üle poole pealetungi alguses rivis olnud meestest.

Lahingutes tekkinud pausi kasutasid mõlemad pooled jõudude täiendamiseks. Saksa üksuste kõrval jõudis 14. veebruaril Narva rindele ka 20. Eesti SS-Diviis, millele tehti ülesandeks linnast põhjas asuvate sillapeade hävitamine. Rünnak sillapeadele algas 20. veebruaril, kuid esialgu ei saavutanud eestlased edu. 24. veebruaril õnnestus 46. rügemendi rünnakrühmal Riigiküla sillapea siiski hävitada. 1. märtsi hommikul alustasid eesti üksused rünnakut Siivertsi-Vepsküla sillapeale ning surusid selle päeva lõpul märkimisväärselt kokku. Lõplikult hävitati sillapea siiski alles 6. märtsi hilisõhtuks.Võitluses kandsid raskeid kaotusi mõlemad pooled.

Riigiküla-Siivertsi sillapea hävitamine tuli Punaarmee juhtkonnale halva üllatusena. Vastase Narva-grupeeringu purustamiseks koostatud suurejooneline kava ähvardas nurjuda. Probleem oli seda suurem, et Stalin pööras sel ajal Eesti vallutamisele isiklikku tähelepanu, nähes selles eeldust Soome väljalülitamisele sõjast. 1944. aasta veebruaris algatas Nõukogude Liit Soomega separaatläbirääkimised, üritades teda meelitada sõjast väljuma. Narva rinde püsimine oli seega muutunud oluliseks välispoliitiliseks teguriks mitme sõjas osaleva riigi jaoks.

Suurpealetungi ettevalmistamise osaks olid õhurünnakud Eesti linnade pihta. 6. märtsil 1944. aastal varises pommisajus kokku ajalooline Narva. 8. märtsil ründasid Nõukogude õhujõud Jõhvi ja Tapa raudteesõlmi, saavutamata siiski suuremaid tagajärgi. Seda purustavam oli terrorirünnak Tallinna vastu ööl vastu 9. märtsi. Hävis umbes 8000 hoonet, kokku umbes 40% elamispinnast. Terrorirünnakus sai surma 500 inimest, kellest suurema osa moodustasid naised ja lapsed, peavarjuta jäi ligi 25 000 inimest. Rünnakud Eesti linnadele jätkusid ka märtsi teisel poolel, eriti tõsine oli pommirünnak Tartule.

Punaarmee uus rünnak Narva rindel algas 1. märtsil 1944, kui 59. armee murdis Auvere sillapea läänetipus Saksa kaitse läbi, liikus edasi Illuka-Kuremaa suunas ning piiras ümber Putki tugipunkti. Siin põrkus Punaarmee aga major Alfons Rebase ja major Georg Soodeni juhitud 658. ja 659. eesti idapataljoni vastupanule. Kuigi punaarmeelastel õnnestus eestlased sisse piirata, jätkasid need ometi võitlust, sidudes seega pealetungivaid üksusi. See andis Saksa väejuhatusele aega Putki alla lisajõude tuua. 5. märtsil 1944 alustas 11. Ida-Preisi jalaväediviis vasturünnakut, vabastas eestlased piiramisrõngast ning riivistas läbimurde. Edu ei too nud punaväele ka suuremate diversiooniüksuste saatmine Narva rinde tagalasse. Punaväelased hävitasid väiksemaid sakslaste ja Omakaitse formeeringuid ning mõrvasid kohalikke elanikke, kuid löödi siiski küllalt kiiresti üle Peipsi tagasi.

8. märtsil 1944. aastal alustas Punaarmee rünnakut ka Narva all. Esimene hoop anti Jaanilinna sillapea pihta. Ägedaid lahinguid löödi ka Narvast põhjas, kus 20. Eesti SS-Diviisi kaitselõigus üritasid läbi murda 14. laskurkorpuse kolm diviisi, mida toetasid rindele toodud 8. Eesti Laskurkorpuse suurtükiüksused. Punaarmee rünnakud löödi raskete kaotustega tagasi. Ebaõnnestus ka Nõukogude suurejooneline tankirünnak Auvere all 17. märtsil 1944, mis peatati saksa Tiiger-tankide poolt. Kuigi ägedad lahingud jätkusid veel nädalapäevad, olid Punaarmee üksused kandnud sedavõrd suuri kaotusi, et olid sunnitud pealetungi peatama.

See võimaldas Saksa väejuhatusel Narva all 1944. aasta märtsi lõpus algatus enda kätte haarata. Märtsi teisel poolel asus Saksa väejuhatus ette valmistama pealetungi, mille eesmärk oli Auvere platsdarmi likvideerimine. 26. märtsil andsid neli Saksa diviisi tankide toetusel hoobi Auvere tugiala läänetipus asuvale Punaarmee rünnakkiilule. 6. aprillil alustasid sakslased tugiala teise „kõrva” hävitamist. Taas piirati osa Punaarmee üksusi sisse ning kuigi paljud neist piiramisrõngast välja pääsesid, olid Punaarmee kaotused rasked. Edust innustunud sakslased üritasid nüüd kogu platsdarmi likvideerida. 1944. aasta 19. aprillil paisati Saksa üksused tankide toetusel otsustavale rünnakule. Kevadine teedelagunemine oli aga soised alad muutnud soomusüksustele läbipääsmatuks ning vaatamata lisaüksuste juurdetoomisele ei õnnestunud sakslastel edu saavutada. Sakslased kandsid tõsiseid kaotusi ning olid sunnitud rünnaku peatama.

Aprilli lõpuks olid võitlevad pooled end Narva ruumis välja kurnanud. Rindel saabus mitmeks kuuks rahu, mida häiris vaid snaiprite ning väiksemate löögirühmade tegevus. Jaanuarist aprillini toimunud lahinguid kokku võttes võis väegrupp „Nord” tõdeda, et kuigi tal tuli Leningradi alt taanduda, polnud Punaarmeel suurele ülekaalule vaatamata ometi õnnestunud otsustavat edu saavutada.

Üldiselt oli 1944. aasta esimene pool Saksa vägedele aga ränkade kaotuste ajaks. Idarinde kesklõigus tekkinud katastroofiline olukord sundis Saksa väejuhatust jõude ümber paigutama ning viima osa üksusi Eestist appi rinde kesk- ja lõunalõiku. Väegrupi „Nord” juhatusele sai selgeks, et juhul, kui Punaarmee alustab rünnakut ka idarinde põhjalõigus, ei jätku tal pikaleveninud rindejoone kaitsmiseks jõude. Seetõttu alustati 1944. aasta juulis ettevalmistusi rindejoone õgvendamiseks. Eestis puudutas see rinde tagasitõmbamist Narva alt Sinimägede liinile, mis vastavalt käsule pidi toimuma ööl vastu 25. juulit. 23. ja 24. juulil alustati raskerelvade toimetamist uutele positsioonidele, tagalasse veeti ka suurem osa laskemoonast.

Punaarmee valmistus samal ajal rünnakuks Narvale. Narva ja seejärel kogu Eesti vallutamine pidi Nõukogude juhtkonna arvates sõjast välja lülitama ka Soome. Selleks koondati Narva alla osalt Soome rindelt ära toodud löögiüksused, luues rünnakuks valmistuvale 2. löögiarmeele ja 8. armeele suure ülekaalu nii elavjõus kui lahingutehnikas, 24. juuli hommikul avasid 1648 kahurit ja miinipildujat tule Saksa positsioonidele Auvere tugialal. Rünnaku raskuspunkt tabas 20. Eesti SS-Diviisi 45. rügementi koos sellele allutatud füsiljeepataljoniga. Viimane oli formeeritud märtsis Eestisse toodud „Narva” pataljoni ja mobiliseeritute baasil. Võimsa tulevalli all tankide toetusel rünnakule läinud Punaarmee 120. laskurdiviis löödi aga kogu päeva kestnud lahingu tulemusel tagasi. Lahingu lõpuks olevat ründavas üksuses rivist välja langenud 80% koos seisust. Rügemendi positsioonide ees suitses 29 soomusmasinat.

Punaarmee pealetungi algus sundis Saksa väejuhatust taandumisega kiirustama. Jaanilinna sillapeal asuvatele 11. SS-soomusgrenaderidiviisile „Nordland” (taani ja norra vabatahtlikud) ja 4. SS-soomusgrenaderibrigaadile „Nederland” (hollandi vabatahtlikud) anti korraldus ööl vastu 25. juulit 1944 oma positsioonid maha jätta ning tõmbuda Narva jõe taha. Kui Jaanilinna sillapea evakueerimine toimus üldiselt plaanipäraselt, siis 25. juuli hommikul linnast põhjas alanud Punaarmee rünnak lõi Saksa väejuhatuse kavad segamini. Tule-ettevalmistuse käigus andis Nõukogude suurtükivägi siin 20. Eesti SS-Diviisi 46. rügemendi kaitsepositsioonide pihta võimsa tulelöögi, hävitades suurema osa kaitserajatistest ning läbimurdelõiku katnud üksustest. See võimaldas Punaarmee ülekaalukatel jõududel suhteliselt kergesti jõgi ületada ning jõuda kesk päevaks Tallinn-Narva maanteeni, kus nende edasitung peatati eesti ja Saksa üksuste poolt, mis võimaldas Narvast välja tõmbuvatel Saksa üksustel linnast lahkuda.

26. juulil tungis Punaarmee sakslastest maha jäetud ja purustatud Narva linna. Saksa põhijõud olid selleks ajaks taandunud Sinimägedes asuvale Tannenbergi liinile. Halvasti teostatud rindeõgvendamine läks neile kalliks maksma. Raskeid kaotusi kandis 20. Eesti SS-Diviisi 46. rügement, täielikult hävis aga vale taandumistee valinud SS-brigaadi „Nederland” 48. rügement „General Seyffardt”. Järelejäänud väheste jõududega tundus ka õgvendatud rindejoone kaitsmine SSi III Germaani Soomuskorpusele, millele allusid „Nordlandi” diviis, 20. Eesti SS-Diviis ja „Nederlandi” brigaad, ülejõukäiva ülesandena.

Nõukogude eelüksused jõudsid Tannenbergi liinini 26. juulil, asusid seda käigult ründama ja hõivasid Lastekodumäe idaosa. Katsed seda tagasi vallutada nurjusid. 1944. aasta 29. juuli hommikul asus Punaarmee Sinimägede all otsustavale rünnakule. Saksa kaitse purustamiseks oli mõnekilomeetrisse läbimurdelõiku koondatud mitukümmend tuhat sõdurit, 1680 suurtükki ja miinipildujat ning 150 soomusmasinat. Punaarmee rünnakuüksused surusid maha viimased vastupanukolded Lastekodumäel, murdsid raskeid kaotusi kandes läbi uuest peakaitseliinist ning tungisid Grenaderi kõrgustikule. Selle vallutamise järel piirasid vene tankid sisse läänepoolse kõrgustiku, mille langemine näis olevat vaid mõne hetke küsimus. Sel hetkel saatsid sakslased lahingusse oma viimased tankid, mis ootamatu rünnakuga paiskasid vastase soomusjõud tagasi. See andis eestlastele võimaluse tagasi vallutada Grenaderi kõrgustik. Hoogsa rünnakuga lõi 45. rügemendi I pataljon Waffen-Hauptsturmführer Paul Maitla juhtimisel punaväelased Grenaderi kõrgustikult minema.

Punaarmee suurrünnak oli sellega tagasi löödud. Sinimägede ees suitses 113 (teistel andmetel 120) purustatud tanki. Rünnaku põhiraskust kandnud 109. laskurkorpuse laskurdiviisidest oli Nõukogude andmetel lahingu lõpuks rivis vaid 225 meest. Raskeid kaotusi olid kandnud ka teised Sinimägesid rünnanud korpused. Sellele vaatamata jätkas Punaarmee katseid Tannenbergi liinist otse läbi murda. Peakorter nõudis armeegrupi „Narva” purustamist ning Rakvere vallutamist hiljemalt 7. augustiks 1944. Lahingusse toodi värsked laskurkorpused, kusjuures varasemates lahingutes purustatud jalaväeüksuste suurtükivägi jäeti kohale.Augusti alguses läks punavägi suurte jõududega taas rünnakule. Kuid Sinimägede kaitsest Punaarmeel läbi murda ei õnnestunudki.

10. augustiks olid Sinimägede vastas asuvad Punaarmee üksused verest tühjaks jooksnud ning Nõukogude väejuhatus andis käsu pealetung lõpetada. Lahingud Narva ruumis ja Sinimägedes 1944. aasta juulis ja augustis olid ohvriterohkeimad Eesti ajaloos. Punaarmee kaotuste suurust on hinnatud erinevalt. Tagasihoidlikumad hinnangud räägivad 100 000 surnust ja haavatust, kuid tavaliselt peetakse Punaarmee kaotuste suuruseks 150 000–200 000 meest ehk enamikku pealetungi algul rivis olnud meestest. Väikesed polnud ka Saksa poole kaotused.

Tõrjelahingutes saavutatud edust polnud Eestil paraku suuremat kasu. Saksa rinne idas kärises 1944. aasta suvel igalt poolt. Juulis oli Narva rinne peaaegu ainus koht, kus Saksa armeel õnnestus Punaarmeed tagasi hoida. Järjest keerukamasse olukorda sattus väegrupp „Nord”, mille üksused Punaarmee rünnakuid järjest suuremate raskustega tõrjuda suutsid. Üheks lahenduseks oleks olnud taandumine Väike-Emajõe joonele, kuid see oleks avanud Punaarmeele värava Eestisse. Sellisel juhul oleks tagasi tulnud tõmmata ka armeegrupp „Narva” ning Eesti maha jätta. Selleks ei andnud Hitler väegrupile „Nord” luba. Nii tuli väegrupil jääda senistele positsioonidele.