Читать книгу Emajõgi 1944 - Mart Laar - Страница 6

1944. aasta augustiks olid lahingud Eesti piiridel kestnud juba üle poole aasta. 1944. aasta jaanuari keskel murdis Punaarmee lõplikult läbi blokaadirõnga Leningradi ümber. Ümberpiiramise vältimiseks tõmbus väegrupp „Nord” tagasi 1943. aastal rajatud „Panther”-liinile. Kuigi väegrupi „Nord” staabis peeti targemaks rinnet veelgi lühendada ja tõmmata väed Väina jõe joonele, ei andnud Hitler selleks luba.

Vaevalt huvitas Hitlerit seejuures Eesti või eestlaste saatus.„Generalplan Ost” nägi eestlastele Saksamaa võidu korral ette orirahva staatuse. Hitlerit sundisid Eestit kaitsma sootuks praktilisemad asjaolud. Esiteks oleks Eesti langemine toonud kaasa Soome väljalangemise sõjast. Seda püüdis Hitler mitmel põhjusel aga iga hinna eest vältida. Teiseks Hitlerit Eestis huvitavaks teguriks oli siinses põlevkivibasseinis toodetav kvaliteetne põlevkivibensiin. Eesti põlevkivibensiini vastu oli Saksa sõjamasin huvi tundnud juba 1930. aastatel. Teise maailmasõja ajal said siit bensiini nii väegrupp„Nord” kui ka Saksa allveelaevad. Lisaks Eesti bensiinile kartis Hitler, et Eestist taandumisega kaotab ta ka kontrolli Läänemere üle ja Rootsi rauamaagitarned.

Motiividest hoolimata oli Hitleri otsus Eestit kaitsta nii Soomele kui Eestile kasulik. Soome juhtkonnale oli üheselt selge, et ainsaks abinõuks, et säilitada Soome iseseisvus, oli säilitada Soome kaitsevõime. Soome armee võis küll taanduda, kuid teda ei tohtinud purustada. Eesti langemise järel Punaarmee kätte oleks Soome kaitse kokku varisenud ning rahu sõlmitud Nõukogude Liidu tingimustel. See omakorda oleks kaasa toonud Soome liitmise Nõukogude mõjusfääriga analoogselt teiste endiste Saksamaa liitlastega nagu Bulgaaria, Rumeenia või Ungari. Nõukogude suurrünnaku tõrjumiseks vajas Soome hädasti Saksa abi, see oleks Eesti langemise järel aga ära langenud. Sama olukorra peale mängisid tegelikult ka Eesti rahvusliku vastupanuliikumise juhid. Nad olid üle Stockholmi sõlminud sidemed lääneriikide luuretalitustega ning olid teadlikud lääneliitlaste ja Stalini vastuoludest. Punaarmee eemalehoidmine Eestist oli ainsaks teeks Eestile parema tuleviku tagamisel. Saksamaa ja Eesti huvid langesid selles küsimuses kokku.

Igal juhul tõi Saksa väejuhatus Eestisse lisajõude ning pani Punaarmee pealetungi seisma. See poleks sakslastel ilmselt õnnestunud, kui nad poleks saanud oma vägesid täiendada eestlaste seast mobiliseeritud meestega. Eestlaste mobiliseerimine poleks sakslastel omakorda läbi läinud, kui seda poleks asunud toetama seni Saksa armees teenimisse eitavalt suhtunud rahvuslik vastupanuliikumine ning Eesti riikliku järjepidevuse kandja, peaminister presidendi kohustustes Jüri Uluots. Eesti juhid lootsid, et mobiliseeritud eestlastest saab alus Eesti oma armee moodustamiseks, mis omakorda võib kujuneda otsustavaks jõuks pärast seda, kui Saksamaa on sõja kaotanud. Mõistes küllalt hästi Stalini arusaama, mille kohaselt ühe või teise Euroopa riigi saatuse otsustas armee, mis sõja lõpul tema territooriumil viibis, lugesid Eesti poliitikud peamiseks eelduseks iseseisvuse taastamisel Punaarmee Eestist eemal hoidmist. Sellise hoiaku jätkuks oli kontakti otsimine Eestis võitlevate Saksa vägede juhtidega, et veenda neid Saksamaa kapituleerumise korral Eesti Vabariigi teenistusse astuma.

Saksa võimud olid tegelikult juba 1943. aastal üles näidanud kasvavat huvi eestlaste senisest suurema kaasamise vastu „bolševismivastasesse võitlusse”, mängides vahel koguni ideega Eestile selleks teatava autonoomia andmisest. Kuigi Adolf Hitler lükkas vastava ettepaneku esialgu tagasi, andis ta 1943. aasta detsembris riigifüürer Heinrich Himmlerile loa mobilisatsioonide korraldamiseks Eestis ja Lätis. Samas andis rahvusliku vastupanuliikumise tugevnemine märku, et rahvuslike ringkondade toetuseta võib mobilisatsioon Eestis läbi kukkuda.

Ettevalmistused eestlaste ulatuslikumaks mobiliseerimiseks algasid 1944. aasta jaanuari viimasel nädalal. 1944. aasta 25. jaanuaril kell 15.00 sai Omakaitse Peavalitsuse direktor kolonel Arnold Sinka väegrupi „Nord” tagalapiirkonna ülemjuhatajalt jalaväekindral Kuno-Hans von Bothilt telegrammi, milles anti korraldus asuda tekkinud eriolukorra tõttu koostöös 207. julgestusdiviisiga formeerima eestlastest koosnevaid rügemente. Kuna ei Arnold Sinka ega viimase poolt informeeritud Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe ei lugenud von Bothi korraldust seaduslikuks, ei asutud seda täitma. Sama päeva õhtupoolikul sai kolonel Sinka uue telegrammi, milles Omakaitse Peavalitsusele anti korraldus asuda koostöös Eesti Omavalitsuse ja 207. julgestusdiviisiga formeerima kolme eestlastest koosnevat rügementi. Kuigi Omakaitse juhid ei lugenud nüüdki eestlaste mobiliseerimist võimalikuks, enne kui on lahendatud Eesti poliitilist tulevikku puudutavad küsimused, asuti mobilisatsiooni ometi ette valmistama. Muude asjaolude kõrval viitab sellele asjaolu, et hiljem loeti just 25. jaanuari mobilisatsiooni esimeseks päevaks.

Järgnevatel päevadel toimusid mitmel pool Eestis koosolekud, kus arutati mobilisatsiooniga seotud küsimusi. 27. jaanuaril toimunud Saksa tsiviilokupatsioonivalitsuse juhi, Eestimaa kindralkomissari SA-Obergruppenführer Karl Siegmund Litzmanni kohtumisel Ostlandi riigikomissariaadi Kõrgema SS- ja Politseijuhi, SS-Obergruppenführer’i ja politseikindrali Friedrich Jeckelniga peeti vajalikuks aastakäikude 1904–1923 mobiliseerimist. Omakaitse juhid arvestasid sellel hetkel veel tunduvalt väiksema hulga aastakäikudega. 31. jaanuaril 1944 teatas Ostlandi riigikomissar Hinrich Lohse Hitleri kantselei ülemale Martin Bormannile, et keerulise olukorra tõttu põhjarindel oli riigifüürer Heinrich Himmler andnud Ostlandi Jeckelnile korralduse mobiliseerida 30 000 lätlast ja 15 000 eestlast. Millal Himmler vastava korralduse andis, kirjast ei selgu.

28. jaanuaril oli Riias igal juhul toimunud suurem nõupidamine Saksa kõrgemate võimukandjate, Eesti ja Läti Omavalitsuste juhtide ning kõrgemate sõjaväelaste osavõtul, mille tulemused võttis kokku kindralkomissar Litzmanni kiri Hjalmar Mäele 29. jaanuarist 1944. Selles teatas Litzmann, et Himmleri käsul viiakse Eestis läbi mobilisatsioon. Ostlandi riigikomissariaadis toimub see SS-Obergruppenführer Jeckelni juhtimisel, kes volitab selle juhtimise Eesti kindralkomissariaadis kindralinspektor Frw.-Oberführer Johannes Soodlale. Samas võib meeste värbamist läbi viia vaid direktor Hjalmar Mäe korraldusel ja kindralkomissari kinnitusel.Kindralinspektuur pidi seega läbi viima meeste kokkuvõtmise, Omakaitse Peavalitsus aga formeerima neist väeosad. Seega allusid formeeritavad üksused Omakaitsele, s. t. väegrupile „Nord”.

Kuu aja pärast mobiliseeritud eestlaste staatus aga muutus. 29. veebruaril 1944 teatas Jeckeln, et nüüdsest allutatakse kõik Eestis mobilisatsiooniga kasarmeeritud üksused ning ka eesti politseipataljonid SSi riigifüürerile, välja arvatud taktikaliselt Wehrmacht’ile allutatud kolm eesti piirikaitserügementi ning Relva-SSile allutatud üksused. Selline alluvusvahekord jäi püsima kuni 1944. aasta septembrini.

Jeckelni ja Mäe kirjavahetus lükkab ümber viimase mälestustes esitatud pildi üldmobilisatsiooni korraldamisest Eestis. Kirjavahetusest nähtub, et mobilisatsiooni ei kuulutatud välja mitte Mäe ettepanekul, vaid sakslaste nõudmisel. Mäe ei julgenud soodsat olukorda kasutada ega tõstatada sakslaste ees küsimust mobilisatsiooni hinnast ehk Eesti poliitilise staatuse muutmisest, kuigi vastavaid pöördumisi oli Saksa võimude poole 1943. aasta lõpul tehtud eestlaste poolt ridamisi. Mäe suutmatus otsustaval hetkel Eesti huvide eest seista tekitas tema vastu pahameelt isegi lähemate kaastööliste seas.

Teha polnud enam aga midagi. Kuigi Eesti poliitiline staatus jäi endiselt selgusetuks, oli selge, et Punaarmee sissetung Eestisse ei võimaldaks Eesti iseseisvuse taastamisest rääkida isegi mitte teoreetiliselt. Seetõttu leidsid Eesti sõjaväejuhid, et mobilisatsiooniga tuleb kaasa minna kõigele vaa tamata. Avalikult kuulutati mobilisatsioon välja 30. jaanuaril 1944 ja see hakkas samast kuupäevast kehtima. Mobilisatsiooni ehk täpsemalt öeldes kaitseteenistusse kutsumise kuulutas välja Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe, andes 30. jaanuaril 1944 välja neli määrust:

1) 1904.–1923. aastal sündinud meeste kaitseteenistusse kutsumise määrus.

2) Ohvitseride, sõjaväeametnikkude, ohvitseriasetäitjate, sõjaväeloomaarstide, sõjaväeapteekrite, allohvitseride ja sõjaväe meditsiini- ning loomavelskrite kaitseteenistusse kutsumise määrus. Määrus kehtestas kaitseteenistuskohustuse kõigile 20. juunil 1940 Eesti Vabariigi tegevväkke või reservi kuulunud kuni 60-aastastele ohvitseridele ja kuni 55-aastastele allohvitseridele.

3) Määrus, mis kehtestas kaitseteenistuskohustuse kõigile kuni 60aastastele arstidele, loomaarstidele ja rohuteadlastele.

4) Määrus, mis kohustas meeselanikkonda vanuses 17. kuni 60. eluaastani astuma Omakaitsesse.

Esimese määruse sissejuhatuses teatas Mäe mobilisatsiooni põhjen-dades:„Eesti ja eesti rahva kaitsmine Nõukogude Venemaa kallaletungi vastu nõuab, et kõik võitlusvõimelised mehed rakendatakse võitlusse. Seepärast käsin käesolevaga teostada mobilisatsiooni Eesti üksustesse.”Mobilisatsiooni alla kuulusid 1904–1923 sündinud mehed, kellel enne

20. juunit 1940 oli Eesti Vabariigi kodakondsus. Meeste mobiliseerimisel lähtuti Eesti Vabariigi seadustest, sellega püüti anda mobilisatsioonile tugevamat õiguslikku alust.

Esimestel päevadel jäi vastuvõtupunktidesse ilmunute arv tagasihoidlikuks. Tekkis mulje, et mobilisatsioon kukub läbi. See tekitas ärevust Saksa võimukandjate seas ning kutsus esile süüdistusi eestlaste aadressil, et need ei soovi oma kodumaad kaitsta. Eestlased omakorda vihjasid Eesti poliitilise staatuse ebamäärasusele, mis ei motiveeri eestlasi mobilisatsiooniga kaasa minema. Olukord muutus alles seejärel, kui rahvuslikke vastupanurühmi koondav Eesti Vabariigi Rahvuskomitee asus mobilisatsiooni toetama, volitades vastava üleskutsega esinema iseseisva Eesti viimast peaministrit, Vabariigi Presidendi kohuste täitjat professor Jüri Uluotsa. Uluots kinnitas 7. veebruaril 1944 raadiole antud usutluses, et mobilisatsiooniga kaasaminek on antud hetkel möödapääsmatu ning vaid sel teel võime Eestile paremat tulevikku loota. Uluotsa esinemise mõjul kasvas värbamispunktidesse tulnute arv järsult. Kui sakslased olid arvestanud 15 000 mehe kokkutulekuga, siis tegelikult tuli 21. veebruariks kokku umbes 32 000 meest. Lisaks sai suur hulk värbamispunktidesse tulnud mehi veel ajapikendust ning saadeti kodudesse tagasi. Sedavõrd suurele hulgale meestele polnud sakslastel anda ei varustust ega suudetud korraldada ka nende väljaõpet. See kahandas oluliselt formeeritavate üksuste võitlusvõimet. Kokku moodustati mobiliseeritud meestest kuus piirikaitserügementi ning üks tagavararügement. Kuid esimesed 2000 meest saadeti juba veebruari keskel Richard Rubachi juhitud rügemendi „Reval” koosseisus Narva rindele, kus nad pataljonide kaupa seal võitlevatele Saksa diviisidele allutati. 1944. aasta aprillis liideti nimetatud pataljonid 3. Eesti SS-Brigaadist formeeritud 20. Eesti SS-Diviisiga. Alates märtsist saadeti umbes 12 000 meest 20. eesti SS-tagavara ja väljaõppeüksustesse Kloogal, Paldiskis ja mujal, kust neist enamik varem või hiljem 20. Eesti SS-Diviisi saadeti.

1944. aasta üldmobilisatsioonile hinnangut andes tuleb esiteks meeles pidada, et okupeeritud alade elanike mobiliseerimine on rahvusvahelise õiguse rikkumine. 1944. aasta mobilisatsiooni puhul tuleb siiski märkida, et erinevalt 1941. aasta juulis ja augustis Nõukogude okupatsioonivõimude poolt Eestis teostatud mobilisatsioonist toetasid 1944. aasta mobilisatsiooni ja kutsusid sellele rahvast üles ka 1940. aastal okupeeritud Eesti Vabariigi järjepidevuse kandjad, kelle seisukohad olid rahva poolt tunnustatud ka Saksa okupatsiooni ajal. 1944. aasta mobilisatsiooni ei saa käsitleda Eesti riigi aktina, sest Eesti Vabariik ei hallanud 1944. aastal oma territooriumi. Küll saab kaasaminekut 1944. aasta mobilisatsiooniga käsitleda rahva tahteavaldusena võidelda Nõukogude Liidu okupatsiooni kordumise vastu. Kuna see toimus Eesti riikluse kandja Jüri Uluotsa üleskutse kohaselt, on sellele allunud mehed samasugused vabadusvõitlejad nagu 1918–1920 Eesti vabaduse eest võidelnud sõdurid.