Читать книгу Euroopa maailma teljel - Martin Kala - Страница 3

Käes on tagajärgede aeg

Hiina vanasõna ütleb: kui puhub kõva tuul, tuleb ehitada tuuleveskeid, mitte kõrgeid müüre. Vastuseis maailma muutustele ei päästa meid hädadest. Lääneeurooplased on väljumas pikast ideoloogiate rahuajastust, mille on taganud sõjajärgsete aastate rahavool. Kriisil on lihtne põhjus: 20. sajandi heaoluriigi vahendid on kõlbmatud 21. sajandi maailmas. Rahapajast on saanud nõiaring, majanduse aeglane areng lõhub heaoluühiskonna, aga teiste konkurentsieelised ja meie endi paindumatus aeglustavad majandusarenguid. Meenub Ameerika 1920. aastate suur depressioon, kui töölised lõid aega surnuks, sest neid ei palgatud, kuna ettevõtted ei näinud turgu oma toodangule. Kaubal polnud turgu, sest töölistel polnud raha, mille eest osta. Aktuaalsele küsimusele „kas praeguses kriisiolukorras võib näha ka midagi positiivset?” andsid eurooplased tänagi enamasti jaatavaid vastuseid. Kriisi võimalikkus paljastas süsteemi, mis enam ei funktsioneeri. Arvamusuuring tõestas, et lääne inimene ei väljuks mustast masendusest ka palgatõusu korral.

Loomulikult pole tänaseks võitu saadud kõikidest kriisidest, kuid on võidetud aega, antud on hingamisruumi, kogemusest on õpitud. Kui ripud kuristiku kohal ja suudad seejärel end kindlale maapinnale venitada, on sellest suur abi, isegi kui seda on vaid viivuks. Täpselt nii on kriisidega täna. Ehkki ELil on märkimisväärsed riigiülesed institutsioonid, puudub endiselt superstruktuur, millega võiks julgelt igale uuele probleemile vastu astuda. Arvestagem, et sarnaselt kliimasoojenemisega igapäevaseks muutunud keeristormidele troopilistel meredel, ründab tänast poliitikat ja rahamaailma üks tsunami teise järel.

Tõsised kriisid loovad ajalugu. Euroopa võib end õnnitleda, kuna viimase kriisireguleerimise käigus suudeti tõelisele rahanduskrahhile piir panna. Kummaline, et ühtse Ameerika asemel tegid seda klassikaliste erimeelsustega euroriigid. Tõeliselt suuredimensiooniliste probleemide ees on aga kõik Euroopa riigid tillukesed, vaid suure liiduna suudavad nad oma kodanike huve kaitsta ja maailma kurssi mõjutada. Euroopa Liit suudab ühe blokina kaitsta eurooplaste huve, kuid sealjuures ka neid, kes temaga sarnaselt mõtlevad ja omi tegemisi tema moodi korraldavad.

Kirjutan käesolevat raamatut väga muutlikul ajahetkel. Maailmas levib üldine majanduslangus, lääs on langemas identiteedikriisi ning üleilmastumise ja suurte muutuste tagajärjel on segi paisatud rahvusvahelised suhted. Börsikrahhi, ideoloogiate hägustumise ning uue külma sõja kartuses on Euroopast ja ka Eestist moodustumas hirmuühiskonnad. Igapäevaelu rõhuvate probleemide keskel on inimene muutunud ebausaldavaks.

Usaldus on käesoleva raamatu peamisi teese. „Usutakse ainult neid, kes endasse usuvad,” ütles kunagi Suure Prantsuse revolutsiooni päevil Prantsuse legendaarne riigitegelane Talleyrand (1754–1838).1 Eksisteerib riikidevaheline usaldus, usaldus oma riigi suhtes, ausus ja teineteise mõistmine, kehtivad väärtused perekonnaringis, ilma usalduseta ei ole sõpru. Saab rääkida erinevatest usaldustasanditest. Rein Raud arutles ühes oma kõnes, et vahet tuleb teha mikrotasandil, mesotasandil ja makrotasandil.2 Mikrotasand on usaldus kahe inimese vahel, mesotasand toimib inimese ja mingi institutsiooni või grupi vahel. Näiteks inimese usaldus oma riigi või selle institutsioonide vastu on mesotasandi usaldus. Makrotasand hõlmab usaldust institutsioonide vahel, inimgruppide, riigi kodanike, riigi institutsioonide, riikide vahel.

Kui näiteks Eesti kodanike ja Euroopa Liidu vahel valitseb makrotasandi usaldus, siis usume, et nende kahe entiteedi vahel võib olla usaldussituatsioon. Kas täna võime seda julgelt väita? Erinevate usaldussituatsioonide vahel kehtib loogiline sõltuvus. Institutsiooni esindavate inimeste usaldamise korral usaldame me ju ka institutsiooni. Ning mesotasandi usaldus põhjustab makrotasandi usaldust: kui eestlane on rahul oma riigi tegemistega, usub ta oma presidenti, valitsust, usaldab ka seda, mida need institutsioonid teevad, ja on sellega rahul.

Tsiteerin poetess Doris Karevat veebruaris 2009. aastal Postimehe korraldatud arvamusliidrite lõunasöögil: „Ühiskond on killustunud huvigruppideks, kelle enesekehtestamine saab toimuda valdavalt teiste arvel. Puudub pikaajaline strateegia ja valmisolek piirata iseenese käsutuses olevaid hüvesid terviku ning pikema perspektiivi huvides. Kus on väärtused, kuhu õieti ollakse teel? /…/ Kas selles olukorras tuleks kõnetada tunnet või mõtet? Midagi, mis kõrvaldaks põhjuse, kirjutab Juhan Viiding. Mis on põhjus? Ja vastab ise: Usalduse puudus.”3

Usaldus on tõepoolest tänase kriisi keskpunktis. Kui usaldust napib riigi sees, ulatub see teadmine väljapoolegi. Mida kõrgem on rahva usaldus oma riigi vastu, seda soodsam on see ka ühiskonna arengule. Ja kui usaldatakse oma, on võõrastki kergem omaks võtta.

•••

Kui maailmakaart põhineks emotsioonidel, oleks Euroopa kohal suur tume auk, samas kui lootusrikas Aasia säraks taevasiniselt ning isegi Aafrika ja Lõuna-Ameerika paistaksid rohkem silma oma positiivsusega. Eurooplased tunnevad muret oma eraelu pärast ning on enamasti pettunud oma juhtides. Eriti nõuab muutusi põlvkond, kes peab lähitulevikus maadlema vananeva ühiskonna riigivõlgade, rahva haiguskulude ja turu kallinevate hindade, samuti keerulise energiapoliitikaga. Rahva vara kahaneb lähiaastail märgatavalt, suureneb aga jaht viimastele maavaradele. Siirdeühiskonna lastele on jäetud kanda oma vanemate koorem.

Lääne-Euroopa riikides veavad nii parem- kui vasakpoolsed ideoloogiad vana pehkinud riigivankrit. Näiteid leiab 2008. aasta Ateenas ja teiste suuremate Kreeka linnades toimunud ulatuslikest sotsiaalrahutustest, 2005. aasta Pariisi eeslinnamässust, Itaaliast, Ungarist ja mujalt. „Ma pole ei ateenlane ega kreeklane, olen maailmakodanik,” kuulutas Sokrates. Filosoofi sõnades peegeldub aktuaalne seisukoht: tänapäeval ei suuda ükski riik globaalprobleeme üksi lahendada. Ilmselgelt võivad maailma teises nurgas toimunud sündmustel olla laastavad tagajärjed meie endi kodupaigale. Seetõttu on kooskõlastatud tegevus Euroopas elulise tähtsusega.

Meie hirmud ühtivad eurooplaste hirmudega. Mida me kardame? Esiteks seda, et me lihtsalt ei saa hakkama! Meile tundub, et maailm liigub vales suunas, kuid oleme samas suutmatud midagi selle takistamiseks ette võtma.

Kui Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves pidas Eesti Vabariigi 91. aastapäeva puhul pidupäevakõne, puudutas ta oma jutus oluliselt koostööd ja riikide ühistunnet: kui kõikidel on probleemid, otsivad kõik koostööd. „Solidaarsus on äratundmine, et ilma teiste toetuseta, ilma meie enda toetuseta teistele ma ise, sina, meie kõik toime ei tule. Sealt on lühike samm selleni, et meist keegi ei tule toime. /…/ Solidaarsus toimib kõige kirkamal ja ehedamal moel, kui ebamugavust ja tõrjutust hakkavad tundma need, kes keelduvad koos teistega kandmast ühist koormat,” ütles president oma aastapäevakõnes.4 Loogiline, et täna parandavad omavahelisi suhteid Ameerika ja Hiina, koostöövõimalusi lahkavad järjest rohkem Venemaa ja Euroopa Liit, isegi Türgile pakutakse strateegilist partnerlust selleks, et olla ühel lainel ja suutlikumad rasketes oludes toime tulla. On hädavajalik, et otsustusprotsess ELi liikmesriikide vahel muutuks tõhusamaks ja Euroopa rahvaste seas leviks ühtmoodi arusaamad.

Nauditav on lugeda tänaseid arvamusi sellest, kuidas kriisireguleerimise varjus idanevad Euroopas uued ideed. Kas või näide Brüsseli rõõmust rõkkavatest koridoridest, kui Gruusia sõja suguste välispoliitiliste katastroofide ajal tekib tunne, et Euroopa Liidu liikmesriigid hoiavad kokku, moodustades näilise ühtsuse. Selliseid hübriidolukordi leiab käesolevast raamatust mitmeid, tegelik üksmeel on Euroopas paraku veel harv nähtus.

•••

Igal ühiskonnal on olemas oma kindel „kuri” või „kurjuse nišš”, mis tagab rahulolu elanike südametunnistusele ega lase teistel „kurjadel” tulla seda eksitama. Samas ei vaja see kindlat kehastust, kellele projitseerida oma ängid. Lääne ühiskond on üsna üksmeelselt heaks kiitnud vaenlasekujuks hirmu, millel puudub äratuntav nägu, mistõttu on tekkinud suur hirm hirmu ees. Selle tulemusena saab kannatada inimeste usaldus. Kuulsa näitena võib tuua 11. septembri sündmuste järgsed aastad rahvusvahelistes suhetes, milles oli tugev annus paranoiat ja pimesi otsuseid. Samuti astus Lääne kujutlusvõime segaduse ja saamatuse aastakümnesse pärast kommunistlike riikide kokkuvarisemist, mis oli andnud külma sõja aegse vaenlasekuju ja mis nüüdsest konkreetset vormi ei omanud. Samuti ei lähtu Lääne ühiskond enam poliitikute vasak- või parempoolsest maailmavaatest, vaid eeskätt oma hirmudest.5 Hirmu näiteid võib leida nii Euroopast kui ka Eestist. Te võite avada suvalise internetikommentaariumi ja leiate end kohe keset kõige hirmsamaid ohte. Kohe-kohe hakkavad siia jõudma Vene tankid, Öine Vahtkond marsib Toompeale, homoparaad Tallinnas kõigutab meie ühiskonna aluseid jne. Või ka venekeelsest meediast: Andrus Ansip on teostamas põhiseaduslikku riigipööret (enne pronksiööd). Pronkssõdur viiakse minema 24. veebruari paraadi ajal ja Eestis tõstab pead fašism. Või siis väike intermezzo valuutavahetusega – et Eesti kroon kukub.6

Kriisiolukord on Euroopa ülesehituse üks instrumente. Ajalugu on tõestanud, et Euroopa suured väljakutsed on võetud läbi raskuste vastu siis, kui muud üle ei jää. Kas oskame täna hinnata, millise hoobi või tõuke andis põhiseadusleppe läbikukkumine või Iirimaa möödunudkevadine referendum, millega raputati Okasroosikese unest ka viimsed euro-unistajad? Kui liikmesriigid leppisid kokku uue reformileppe sisus, lõppesid rasked läbirääkimised aplausiga, kuid tõelistele eurofiilidele mõjus viimasel momendil sõlmitud kokkulepe hääletu haigutusena. Euroopaliku üksmeele sügavamast puudumisest räägin pikemalt raamatu viiendas peatükis.

Kas kriisiga saabuks oodatud harmoonia, loodetud üksmeel? Euroliidu välispoliitika ühtsus on aastaid vastu seina jooksnud ja jätnud endast maha arvukalt lünki, mille täitmiseks ei piisaks tinti. Majanduslangusest rääkides ollakse samas üksmeelsed, kuna halbadel aegadel on varemgi kokku hoitud. Kahtlen, kas säärase kriisireguleerimise mõte ühtib Euroopa tuumikväärtuste ja suurte ideedega. Pigem võiks seda võrrelda jalgpallimatši kaotanud võistkonna masendustundega, kui too tühjendab ennustatud võidu tähistamiseks lauale laotud šampanjapudelid, et siis noruspäi koju lonkida. Tänane olukord loob mugava vahendi: oma hetkeseisundit säilitada sooviv Euroopa ühiskond saab spekuleerida reformiga kui kriisist väljumise vahendiga.

Sõna, mis enamikule eurooplastest hästi ei mõju, on üleilmastumine. Sellest, kuidas kaitsta eurooplaste huve üleilmastumises, teen juttu raamatu lõpuosas. Viimaste laienemistega võidu süüdistatakse globaliseerumist, sest vabad töökohad liiguvad madalatele maksudele orienteeritud riikidesse, samas kui Euroopasse saabub arvukalt odavaid töökäsi, mis muudavad Euroopa järjest vähemjõukamaks elamispaigaks. Vaateid pole muutnud ka mitmed põhjalikud uuringud, mis maalivad majandusest hoopis teistsuguse pildi: üleilmastumine on kasulik Euroopa kodanikele ning äritegevusele.

Venemaa agressioon Gruusia pihta augustikuus oli 2008. aasta suurim šokk. Sadade tuhandete eurooplaste süda jättis lööke vahele, meie postkastid olid täis murelikke sõnumeid tumeda tuleviku kohta. Üks lähedane inimene kirjutas siis: „Mind on sõda Gruusias täiesti maha murdnud. Kardan, et Ida-Euroopast saabki tallermaa, kus Venemaa demonstreerib oma üleolekut NATOst, EList, USAst. Mul on tunne, et see needus ei lõpe iial ja tume vari on Eesti kohal igavesti.” Iga inimene mõistis, et midagi läks kuskil täiesti valesti. Gruusia sõjaga on meie endi silme all sündinud uus maailm uute reeglitega, mida analüüsin 2. peatükis.

Gruusia sõja algus langes omakorda kokku ajalooliste olümpiamängude avatseremooniaga Pekingis, mille puhul räägiti Lääne demagoogiast. Küsimus, kuidas Hiinale olümpiamängude korraldamiseks luba anti, demonstreerib tõsiasja, kui palju Lääs inimõigustele tähelepanu pöörab. Rahvusvahelise Olümpiakomitee 2001. aasta avalduses seisis, et mängude viimine Pekingisse aitaks kaasa inimõiguste arengule, ning et seitsme aasta pärast näeksime ennekuulmatuid muutusi. Kuid kui mängud olid alanud, nentisid samad silmakirjateenrid, et Hiinas vastutagu ikka hiinlased, mitte nemad. Lääs oli ja on nurka surutud: kuidas rahuldada üheaegselt kodanike etteheiteid inimõigustevastase režiimi suhtes ning samas leida uusi võimalusi oma finantsturgudele, tööstusharudele, Airbusidele, Renault’dele ja Carrefouridele? Õhtumaa juhid otsivad meeleheitlikult parimat käitumiskava, mis kaitseks põhimõtteid, kuid ei külvaks umbrohtu meie äripõldudele. On ju silmakirjalik nõuda demokraatiat ja oma intressidele vastavaid õliseadusi.

Piitsa ja präänikuni jõuame mis tahes kriisireguleerimisel. Raamatu taustamaterjali kogumisel puutusin kokku näidetega lääne ärihuvidest, mis domineerivad ka siis, kui mõistuse hääl ütleb vastupidist. Lääne usaldussituatsioon ülejäänud maailma palgeil on sellistest kokkulepetest palju kannatada saanud. „Riikidel ei ole püsivaid sõpru, on vaid püsivad huvid,” tsiteeritakse tihti 19. sajandi Briti välisministrit Lord Palmerstoni, sest seda põhimõtet järgitakse tänapäevalgi. Ning poliitiliste kokkupõrgete, vastakate seisukohtade ning oma visiooni või erakonna programmi kaitsmine on 2008-ndal asendunud multimiljoniliste lepingute ja koridorikokkulepetega teiste arvelt. Oleme harjunud, et riikidevahelistes suhetes räägitakse huvidest, eesmärkidest ja pragmaatilisusest, järjest vähem aga väärtustest ja lugupidamisest, rääkimata usaldusest.

Ka raskekaalulise debati euroliidu laienemise kohta Türgisse, millest kõneleb laienemisteemaline 2. peatükk, võib samuti resümeerida üsna lihtsakoeliseks küsimuseks: kas saame türklasi usaldada? Türgi pingutused pürgida Euroopasse on vanemad kui riik ise, samas on see suutnud hoida seesmiselt väga lõhestatud riiki koos. Euroopas aga kiputakse kahtlema tema euroopalikkuses ning samas vaimus räägitakse ka usukonfliktist. Eurooplased kardavad, et Türgist saab ELi seestpoolt õõnestav konfliktne islamimaa. Arusaadav. Kas usaldame Lääne-Euroopa rahvarohkete äärelinnade erineva kultuurikogemuse ja välimusega inimesi? Filosoof Martin Buber on küsinud, kas dialoogivalmidus peaks tähendama ka muutumisvalmidust? Eestilgi on oma mured lahendada: kas kaitseme ning rakendame piisavalt Eestis oma eestivenelasi või pigem vastandume ja pelgame, et just nemad käivitavad Viienda Kolonni meie riikide õõnestamiseks? Küsimus on ikka ja jälle inimeste vahelises usaldamises. Religioonist, integratsioonist ja lõimepoliitikast tuleb juttu 3. peatükis.

Gruusia lahtist saatust, Türgi europüüdlusi või näiteks Lääne-Balkani stabiliseerimist arvestades ning mineviku saavutustega võrreldes tuleks euroliidule kinkida liidulaienemise eest Nobeli rahupreemia.

Sõja vältimiseks on parim lahendus demokraatiline valitsusvorm, mida euroliit tõestas, tasakaalustades endised diktatuuririigid Kreeka, Portugali ja Hispaania ning kui lõimus ajaloo hoopidest nõrgestatud idaeurooplastega. Euroopa tahab maailmas mõjuda erinevate kultuuride ühendusena, mille alustaladeks on saanud vaba ringlus, piirideülesus ning teineteisemõistmine, diviisiks „Üheskoos mitmekesisuses”, ometigi otsib kurnatud ühiskond praegu põhjendusi, miks ühte või teist soovijat liitu lubada (pigem siis mitte lubada) või milliseid müüre enda eraldamiseks püstitada. Laienemisele, ühistele väärtustele ning demokratiseerumisprotsessile kuulub antud raamatu esimene pool.

•••

Euroopa Liidus on arvukalt tegureid, mis toimivad ideaalselt, kuid millest ei räägita piisavalt, teisalt on aga asju, mis ei toimi, kuna pühendume nende korral üldistustele, selle asemel et ausalt puudujääke lahata. Kuniks väldime arutelusid, mis meie arvamusi lahutavad, pole mõtet üksmeelt taga otsida. Seda ei aita ka silmakirjalik jutt sellest, mida teha, et täita Euroopa kodanike ootusi. Esimese asjana ootame euroliidult konkreetsust – Euroopal tervikuna on küllaldaselt kogemusi ning meil kõigil on võimalus üksteise õppetundidest järeldusi teha.