Читать книгу Euroopa maailma teljel - Martin Kala - Страница 6

Tänase Euroopa Liidu peamiseks probleemiks peetakse valdavat maailmavaadet, milles materiaalsete väärtuste kummardamine varjutab ühenduse algpõhimõtteid ega keskendu ideelistele alustele. Sellest on palju räägitud ning seda tõdemust kinnitab järjest enam tunne, et enamus ei teadvusta Euroopa ühendamise ajaloolist tähendust ja eraldi tähtsust ei avalda selle ühendamise kultuuriline kontekst. Pigem on eurooplaste juures täheldatav ühiste kultuuriliste argumentide märkamatu kadumine.

Euroopa kohtub oma eneseteadvusega juhul, kui tema kodanikud saavad sinasõbraks siinsete kunstide ja seaduste ajalooga, aduvad määratut kultuurirevolutsiooni, tunnistavad Euroopa minevikuretoorikat ning valgustuse võidukäiku. Euroopat saab mõista ühise teekonna või ajaloona, kuid mitte arutlusena, kui mitu riiki mahub pardale. Pole ju mingit objektiivset põhjendust, miks näiteks Iirimaal oleks enam põhjust liitu kuuluda kui näiteks Poolal? Euroopa ajaloos on neil võrdväärne koht, samuti nagu kirjandusloos ei mängi Joyce suuremat osa kui näiteks Gombrowicz17. Läbi ajalooprisma saab äärmiselt lihtsalt lahendada ägedaid vaidlusi põhjustava Türgi liikmelisuse küsimuse. Viimased 250 aastat on Türgi üritanud muutuda läänelikuks ning „Avrupa”, mis märgib türgi keeles Euroopat, on saanud neile saatuslikuks: Türgi on nimelt ajaloos nii poliitiliselt, majandusalaselt kui ka kultuuriliselt edasi liikunud alati ainult ühes suunas: idast läände.

Prantsuse välisminister Robert Schumann, kes kujutas Euroopa ehitamist ette poliitilise projektina, sõnastas 9. mai 1950 deklaratsioonis pragmaatilise viisi, kuidas ülesehituse protsessi kiirendada: „Euroopat ei looda üleöö ega ühe hooga. Euroopa sünnib konkreetsete tegude kaudu, mis kõigepealt loovad reaalse ühtekuuluvuse. Euroopa rahvaste ühinemine eeldab igipõlise Prantsusmaa ja Saksamaa vahelise vastasseisu kadumist. Esimesed sammud peavad tegema eelkõige need kaks riiki.”18 Sõjajärgses Euroopa atmosfääris võis sellist suhtumist ilmselt märgata kõikjal ning Schumanni kuulsad sõnad graveeriti jäädavalt kooliõpikutesse.

Vaatamata selliste sõnade lühikesele kestvusajale, on tänapäeval isegi parima tahtmise juures raske mööda vaadata üldisest madalseisust, mis vallutas Euroopa kui ajalooliselt eeskujuliku projekti tema põhiseadusleppe põrumise päevil. Vana Maailma kodusõjad ja külma sõja ning kommunismi oht, mis õhutasid liidu loomist, olid selleks ajaks kadunud, ununenud, viies kaasa mõjusad ajendid, mis aitaksid Euroopa rahvastel omavahel poliitiliselt lõimuda. Üksmeel on laienemistega vaibunud, järeltulevad põlved aga ei näe põhjust sidusamaks ühenduseks, nagu see algusaastatel kavandati. Iirimaa referendumi eel rõhusid kohalikud skeptikud sellele, et Lissaboni leppe vastu hääletades ei peaks iirlased loovutama liidust antavat tuge ja saadavaid hüvesid kellegi teise kasuks – teades, et referendumi põrudes öeldakse ei nimelt sidusamale lõimumisele.

Uued liikmesriigid annavad valikuliselt ära oma suveräänsust liiduinstitutsioonidele, mis võivad põhjendatult tekitada arusaamatust kodanikes, kelle jaoks on igasugune suveräänsuse loovutamine ohumärgiga. Seega mängibki sisukama poliitika asemel märksa olulisemat rolli uute eurooplaste jaoks Euroopaga liitumise majanduslik argument, mis on alati eksisteerinud poliitilise liidu alustüvena, mitte eraldi eesmärgina.

Euroopa Liidu 50. sünnipäev paar aastat tagasi oligi kummardus Robert Schumanni sugustele Euroopa isadele, tänu kelle ühisele ja tungivale poliitilisele pealehakkamisele sündis sõjajärgne vastupidav projekt. Lisaks prantslastele Robert Schumannile ja Jean Monnet’le panid tänase ELi nurgakivi itaallane Alcide de Gasperi, sakslane Konrad Adenauer ning belglane Paul-Henri Spaak. Kui aga jälgida teemasid, mille üle vaidlesid 50 aastat tagasi Euroopa poliitilise kontseptsiooni püstitajad, oleme sunnitud nõustuma, et Euroopat lahutavad endiselt sarnased eriarvamused. Kas EL peaks olema sotsiaalne projekt või pigem liberaalne majandusruum? Kas see peaks jääma rahvaste liiduks või peaks unistama föderaalsest riigist? Milline peaks olema meie välispoliitika, suhted ameeriklastega, vastus üleilmastumisele? Ning põhiküsimus: millised projektid tuleb kaasata tulevikku?

„Nagu kardetud F-tähega sõna, see tähendab föderalism, nii manab K-tähega sõna esile kujutluspilte riigist, või kui Euroopa Liit on rahvusriikide liit, siis üliriigist. See teeb inimesed väga närviliseks. Kuid nagu on föderalismiga, nii on ka konstitutsiooniga: konstitutsioon võib olla, ilma et automaatselt järgneks üliriigiks saamine. /…/ Arvan, et peaksime hakkama seadustikuks korraldama Euroopa Liidu otsuste tegemise protsessi ja alles siis otsustama iseenda jaoks, millist Euroopa Liitu me tahame.”19

Täna tundub, otsekui pesitseks eurooplaste mõttes kõrvuti kaks tunnetust: teoorias meeldib meile suurejooneline idee sarnaselt mõtlevate riikide kogumist, kuid samas teadvustame riske, mida taoline protsess endaga kaasa võib tuua. Eurooplased on uhked, et kuuluvad 500-miljonilisse rahvaste liitu, millest peaks arenema majandushiiglane, kuid ettepanekule luua liidusisene teenuste vaba liikumine, et garanteerida jätkusuutlik areng, ütlevad nad „ei” ning seavad tööjõu vaba liikumise vastu ELi siseturul kaitsemeetmeid. Nad unistavad USA eeskujul võimsast Euroopast, kuid keelduvad Türgist, mis liitu omakorda tugevdaks. Euroopa kodanikes, eriti rikkamates, tuleks lepitada Euroopa idee tegeliku Euroopaga.

Euroopa huvide ühine elluviimine, millest 50 aastat tagasi unistati, saab tänu minevikus saavutatule tänapäeval teoks läbi uue õigusraamistiku, reformi- ehk Lissaboni leppe.

Prantsuse, Hollandi ja Iirimaa referendumid, millega rahvas ütles selgelt „ei” põhiseadusleppele (mille läbikukkumise põhjused on tegelikult väga erinevad ning keeruline on neid seetõttu ühte patta panna), jahmatasid Brüsseli ametkonda, poliitilisi vaatlejaid üle Euroopa ning üldise peataoleku ajal (pärast põhiseadusleppe ebaõnnestumist) võidutses siinses lõimumises pikka aega letargia. Sageli kasutati tekkinud olukorra kohta võrdlust „Euroopa mootor on seiskunud”.

Paradoksaalne oli asja juures see, et Euroopale ütlesid „ei” vaid mõned aastad tagasi traditsioonilised eurorahvad teadmisega, et üleilmastuvas maailmas vajavad nad samamoodi edasi elamiseks nimelt Euroopa Liitu. Et edukalt edasi liikuda, peab euroopalik identiteet leidma vastused kahele küsimusele: eelkõige teadvustama oma isikupära ning seejärel arendama poliitikat, mis seda identiteeti toetaks.

Millised vahendid on meie käsutuses? Euroopa identiteedi küsimust on palju püütud seletada läbi laienemise spektri, kuid selle viimaseks teravaks näiteks on Türgi juhtum, kui üleöö tõusis päevakorda debatt Euroopa geograafiliste, aga ka mõtteliste piiride üle. Loomulikult ei piisa iial sellistest debattidest, isegi kui liikmesriigid jõuaksid „piiride” osas kokkuleppele. Ikka ja jälle pakutakse Türgile strateegilist partnerlust.20

Poliitiliste vahendite ja instrumentide kohta käivat küsimust vaadeldakse läbi nn eurodiplomaatia, mida pärsib mõnede liikmesriikide rivaalitsemise tõttu peata kana kompleks. EL ei mõju rahvusvahelisel areenil kuigi tõsiseltvõetavana, sest tema poliitika, nagu ütles kord Chris Patten, „koosneb mitmetest nimi- ja omadussõnadest, ent puudu jääb veenvatest tegusõnadest”. Nii võime jätkuvalt nentida, et Euroopa otsib oma tõelist identiteeti. Arvatakse, et ka põhiseaduslepingu läbikukkumise üheks põhjuseks oli identiteedikriis; ebakindlus pidurdab arengut ning rahvusvahelisel areenil mõjub Euroopa tänapäeval kui maailmajagu, mille on vallutanud otsustamatus. Tänaseid tegemisi vaadeldakse aga juba läbi usalduskriisi prisma. Kriise on mitmeid: reformist rääkides on Prantsusmaal hakatud kasutama kunagise la crise du politique asemel täiesti uut sõnakäsitlust: la crise systématique. Tihti esitletakse reformi kriisist väljumise vahendina. Meditsiinisõnavaras on kriis lühike hetk, mil haigusnähud jõuavad lahenduseni: patsient kas sureb või jääb elama. Euroopa poliitika on otsekui kriisivalitsus, kus uued ideed tekivad sellest, et eelmist musta plekki hoolikalt varjata.

Liitunud rahvastel on kaks kohustust: reform ning rapprochement, s.t üksteisele lähenemine. Kasvav eneseteadvus peab sellised väljakutsed nagu üleilmastumine, keskkond ja vananemine viima üleminekuteni ja viimistletud ühiskond andma vabaduse tulevikku valida, mitte selle järel sörkida. Millal kavatseme muutusi aktsepteerida? Siin ei aita kaasa ka praegune mõtteviis, et kõiges on süüdi ebapiisavad lepped, või veendumus, et kuniks pole uut dokumenti, ei toimu ka edasiarengut.

Uus (Lissaboni) lepe tekitab lootusetunde, et oleme seljatanud mitu aastat kestnud meeltesegaduse, mille vältel energia kulus vaidlusele tuleviku üle. Kuid midagi muutus 2004. aasta laienemise ja kohe seejärel toimunud referendumitega, nimetagem seda euroopaliku vaimu kadumiseks. Selle fenomeni kurvaks tunnistuseks on esimesena Euroopa sümboolika väljapraakimine uuest leppest. Olgugi et tänu lipule, hümnile ja ühistele tähtpäevadele tekib Euroopale nägu, millega rahvas end samastaks, loobusid paranoilised riigijuhid – eraldi võiks mainida poolakaid, inglasi, tšehhe – kõigist riiklikest sümboolikatest. Mainitud riikide valitsused ei tunnista Euroopa emotsionaalseid seoseid ning osa pole seda vaat et kunagi soovinud omaks võtta, ometigi kurdavad just nemad kõige rohkem lõhe üle, mis on liidu ja kodanike vahele tekkinud.

1957. aastal ei sisaldanud aluslepped viiteid sümbolitele, need tekkisid aja ja vajadusega. Küsimus on täna pigem selles, kas sümbolid panevad inimesi end Euroopa suhtes paremini tundma?