Читать книгу Euroopa maailma teljel - Martin Kala - Страница 8

Eesti president Toomas Hendrik Ilves pälvis suure aplausi, kui kinnitas oma kõnes Euroopa Parlamendi täiskogule märtsis 2008, et peame õppima tundma üksteise minevikku, sest ainult siis saame ehitada tulevikku üheskoos.26 Kohe ründas teda Eesti meedia, et „mineviku üle jauramise jaoks tuleb õiget kohta valida”. Maailm eelistab elada tänapäevas, mistõttu ei saa pidada üllatavaks kriitikat, justkui peaksime edumeelse tuleviku nimel unustama selle, mis meile minevikus osaks sai.

ELiga ühinemine ei tähenda aga ajaloojärgse vaikelu saabumist, nagu ei ole euroliit ka taltsutav elektrikarjus, millest läbi pääsemine lubaks meil oma senise ajalooga hüvasti jätta. Uute ja vanade euroliikmete vahel on tajuda suhtumist, et minevik on igaühe enda asi. Kui me räägime ajaloost, tuleb tingimata keskenduda sellele, mida on lääneriigid läbi elanud, ja lisada, et just sellele püstitati euroliidu idee. Idaeurooplaste minevik tuleks aga ammu unustada. Sellist visiooni peegeldavad erinevad suhtumised siinsetesse minevikudraamadesse.

Eesti president, mitte vaid tänu oma isikule, aga ka Eestis aset leidnud edumeelsetele muutustele, nagu ka paanikale, mille vallandasid üle Euroopa tuntud „aprilliööd”, oli esimene idaeurooplane, kel avanes võimalus Euroopa Parlamendi täiskogu poole pöörduda. Tema esinemine, mis langes institutsiooni 50. avaistungile, on erilise sümboolse tähendusega just tänu murettekitavasse tulevikku pilku heitva Euroopa minevikutragöödiatele. Kui isegi Eesti president ei teeks juttu ebaõiglasest ajaloost, tekib küsimus, kes ja kus üldse peaks seda tegema?

Suured tähtpäevad annavad põhjuse kunagisi sündmusi kriitilise pilguga üle vaadata ning antud kõne Euroopa rahvasaadikuile oli õige hetk, et Euroopa südamesse püstitada märk meie minevikust. Kõik liidupartnerid peavad mõistma, et üks mälestus ei välista teist ning meie ülesanne on seda kinnitada.

Toogem näiteks 65-aastase Poola raudteetöölise Jan Grzebski, kes lebas 228 kuud oma elust koomas.27 Ta langes nooruspõlves Dzialdowo külas kahekümne aasta pikkusesse hübernatsiooni teadmisega, et tema kodumaa on unustusehõlma vajunud Ida-Euroopa suurim satelliitriik, kus kehtivad toidutalongid ja poelettidel valitseb tühjus. Ärgates avastas ta aga vaba maa, mida iseloomustab kiire majandusareng ja mahukad reformid. „Ma vajusin kindral Jaruzelski ajal sügavasse unne ja ärkasin täiesti uutmoodi maailma. Kujutage ette: ma elasin totalitaarse režiimiga kommunistlikus Poolas ja päev hiljem leidsin end vabast ja demokraatlikust riigist. Uskuge mind, see on tõeline šokk!” kinnitas mees. Tundus, nagu oleks Grzebski mingis mõttes hüpanud üle oma halbadest mälestustest. 2007. aasta kevadel, harjumatus olukorras, kinnitas ta uhkelt oma sõpradele-sugulastele, et „naasis äsja pikalt reisilt”.

Mõelge, mida tähendaks paarkümmend aastat oma elust maha magada. Kuid just sarnase võrdlusega on meeldiv ette kujutada pool sajandit väldanud hübernatsiooni Ida-Euroopas. Samal ajal lääne inimene arenes ja sõja lõppedes loodi heaoluühiskond. Ühel pool raudkardinat vaitsesid küllus ja lookas poeletid, teisel pool eesriiet müüdi äädikapudeleid ja soola, paremal päeval teepakikesi.

1980. aastate alguses poleks paljud lääne inimesed teadnud, kes on poolakad või kus asub maa, kust nad pärit on. Lääne inimese jaoks oli kogu Euroopa idaosa üsna tume maa, kommunismi äestatud „Ida” lihtsalt ei asunud nende mentaalsel maailmakaardil. Näiteks ameeriklaste fantaasiarohke ettekujutus meie maailmajaost hõlmas üsna üheülbaliselt Lääne-Euroopat, ehk ka Vahemerd ning Skandinaaviat. Kõik see, mis jäi Saksamaast ja Austriast ida poole – rahvad, linnad, keeled, isegi looduspildid –, oli kadunud ja unustatud. Ütleme nii, et Poolast rääkides oskas mõni ehk nimetada paavst Johannes Paulus II (sündinud Karol Wojtyła) või Lech Walesat, sama kehtis ka Tšehhoslovakkia kohta pärast Praha ülestõusu, tänu 1956. aasta ülestõusule Budapestis tunti ka mõnda ungarlast, aga see oligi enam-vähem kõik, mis nendest riikidest meeles oli. Pole kindel, kas meie laulva revolutsiooni aegseid poliitikuid omal ajal Läänes üldse tähele pandi.

Ida-Euroopa paaria hakkas ülestõusude ja nende mahapeksmise kõrval tuntust koguma esmalt läbi oma kultuuritegelaste. 1970. lõpul kõlasid Läänes uudised Ida-Euroopa transformeeruva kodanikuühiskonna kohta ning värskete voogudena tõusid lääne inimese teadmisse kirjanike, kunstnike, poeetide ja filosoofide nimed, kes selle unustatud maailma läänele lähemale tõid. Näiteks lõi Philip Roth 1974. aastal kirjastuses Penguin raamatusarja „Kirjanikud teisest Euroopast”, mis sisaldas teoseid sellistelt kirjanikelt nagu Danilo Kiš, Czesław Mílosz, Milan Kundera, Primo Levi, Aharon Appelfeld, Ivan Klíma, Joseph Skvorecky ja György Konrád.28

Kirjanikud olid need, kes tõid „oma maanurga”, selle „nende Euroopa” ülejäänud maailmale lähemale, nagu kirjutas Leedus sündinud Mílosz oma 1959.a teoses „Sünnipärane valdus”, kus ta kirjeldas oma sünnikohta riigina, mis on ajaloo poolt peaaegu et unustatud: „Mitmeid sajandeid, mil Vahemere kaldail kerkisid ja langesid kuningriigid ning arvukad sugupõlved kandsid edasi rafineeritud naudinguid ja pahesid, oli minu kodumaa langenud unustuste hõlma nagu süütu mets, mille ainsad külalised olid üksikud siin randuvad Viikingi laevad.” (Miloszi ka eesti keelde tõlgitud „Vangistatud mõistust” peetakse muide üheks silmapaistvamaks tööks represseeriva režiimi all elavate intellektuaalide kohta29).

Üks erakordselt silmapaistev teos, mis kujundas Ida-Euroopa üle tekkinud debatti, oli 1984. aastal prantsuse ajakirjas Le Débat ilmunud Milan Kundera essee „Un Occident kidnappé ou la tragedie de l’Europe centrale” (Röövitud Lääs ehk Kesk-Euroopa Tragöödia), mis ilmus juba kuus kuud hiljem Ameerika kõrgelthinnatud väljaandes The New York Review of Books nimega „The Tragedy Of Central Europe.”30 Kundera jaoks on raudse eesriide taga magav Euroopa „välja tõrjutud, röövitud ja ajupestud” kollektsioon väikerahvaid, kes asuvad kahe võimu – Venemaa ja Saksamaa – vahel. Nõukogude võimu poolt röövitud Lääs on Lääne kõige idapoolsem verstapost, mis muutus klišeeks, iseloomustamaks kõiki ülekohtu all ja võõrast ikkest piinatud rahvaid. Kõik, mis jäi Saksamaast lääne poole, oli mentaalselt „Lääs” ja kõik itta unustatu muutus ka poliitiliselt „Idaks”.

See Milan Kundera suurepärane essee avaldati umbes 20 aastat tagasi ja võib kindel olla, et ka kõige elavama ettekujutuse juures ei oleks kirjanik ise osanud arvata, milliseks kujuneb või moodustub Euroopa mitukümmend aastat hiljem; või ette kujutada võimalust, et tema „varastatud Lääs” leiaks tee koju Lääne-Euroopa kõrvale, rääkimata toona tundunud utoopiast liituda kunagi Euroopa Liiduga. Osa Kundera esseedest lausa välistavad Euroopaga ühinemise võimaluse. Tema „Vaimu-Euroopa” (enesemääratlemisõiguseta ja ilma jäetuna oma geograafiast, viljelesid Kundera arvates need riigikesed edukalt vaimukunste enam kui Läänes; idas puhkesid märkimisväärselt õide romaan, luule, kunst, filosoofia) ühinemine „Söe- ja Terase-Euroopaga” mõjunuks 1980. aastate keskel puhta narritamise või ulmejutuna. Niivõrd kauge tundus see Euroopa!

Üks teine tšehh, humorist Karel Čapek, kaitses 1926. aastal New York Timesile saadetud kirjas Euroopa maailmajao „kaleidoskoopilisust”, selgitades ameeriklastele, et „Euroopa looja” tükeldas oma maailmajao väikesteks osakesteks, et siinsed elanikud naudiksid siinset pluralismi ja mitmekesisust, ning et tema territoriaalne suurus oleks hoopis teisejärgulise tähendusega.31 Čapeki arvamust kandis peale Teist maailmasõda edasi sama Milan Kundera, kelle arvates on Kesk-Euroopa ideaalne näide sellest, kuidas väikseimas ruumis saab eksisteerida suurim mitmekesisus. Kundera ennustas vabadust ette juba 1984. aastal.

Oma 2005.a värskemas essees „Eesriie” kirjutab Kundera sellest, kuidas „iga eurooplast, olgu ta natsionalist, kosmopoliit või mis tahes muu, vormib tema suhe kodumaasse”.32 Pole kindel, kas rahvuslik temaatika on Euroopas keerukam ja kaalukam kui kusagil mujal maailmas, kuid igal juhul on ta Euroopas täiesti teistsugune ja erinev sellest, mida me mujal ilmas kohtame, ütleb Kundera. Üheks Euroopa iseärasuseks on nimelt suurte rahvaste kõrval elavad väikerahvad, kellest mitmed on minevikus, kahe viimase sajandi jooksul, saavutanud või taasleidnud oma poliitilise iseseisvuse. Selliste riigikeste olemasolu ongi nimelt asi, mis aitab meil kõigil mõista, kui hinnaline on mitmekesisus ja miks seda peetakse nii euroopalikuks väärtuseks. Ajal, mil nõukogude hirmuvalitsus üritas kümneid rahvaid oma näo järgi ümber kujundada, tugevdasid nood läbi oma mitmekesisuse Euroopa alustalasid ja sõnastasid, nagu tegi seda ka Kundera, oma Euroopa ideaali järgmiselt: maksimaalne mitmekesisus minimaalses ruumis.33 Lennart Meri lisab kujukalt: „Väikerahvaste säilimine ja areng on Euroopa tuleviku võtmeküsimus. Euroopa vajab väikerahvaid niisama palju, kui meie vajame Euroopat. Sest Euroopa jõud pole ta suurus – Euroopa jõu tagab ta mitmekesisus.”34

Kõigil Euroopa rahvastel on ühine jagatud saatus, nii minevik kui tulevik, kuna nad elavad kõrvuti, külg külje kõrval ühel maalapil. Ent igaüks tunnetab nn eurooplust erinevalt ja tõlgendab omamoodi selle saatust, enamasti lähtuvalt oma isiklikust kogemusest. Näiteks toimus 1989. aastal läbimurre ja lõkkele lõid taas rahvuslikud müüdid ning mälestused. Eurooplaste kultuuriline isikutaju, nagu tunnistasid seda hiljem äärmiselt verised Balkani sõjad, polnud kaugeltki mitte maha vaikitud.

Äärmiselt kunstlikult ja absurdselt kokku liidetud Tšehhoslovakkia jagunes 1. jaanuarist 1993 Tšehhiks ja Slovakkiaks, seda lubasid ja ennustasid mitmed aastad varem aset leidnud sametrevolutsioonid. Kuid mis muutis ennustused käegakatsutavamaks, oli harmoniseerimine Euroopa Liiduga, mis pakkus majanduslikku raamkava, kus Eesti, Iirimaa või Slovakkia tüüpi väikeriigid saanuks rahulikult elu edasi elada, oma majandust harida, ilma et oleks oht kellelegi uuele alluma hakata või uute isandate ees kummardada. Lõimumine Euroliiduga eeldas eeltingimusena ka uut poliitilist käitumismalli.

Idast pärit lahutused on tänaseks jõudnud ka läände ja nii räägivad Tšehhoslovakkia malli lahkulöömisest ka belglased, katalaanid; innukalt mõtlevad lahkulöömisest ja Euroopaga iseseisvalt harmoniseerumisest ka baskid, korsiklased ning Oksitaania elanikud Prantsusmaal, sest rahvustunded, mis neid varem emamaaga sidusid, on tänu Euroopa Liidu olemasolule järjest jahedamad ning hõlpsasti kukuvad keelelt euroopaliku diviisi „ühendatud mitmekesisuses” kuldsed sõnad. Samuti ei okupeeri ilmselt Venemaa pikemaks ajaks Gruusia pärisala, kuid Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ei saa enam iialgi Gruusia osadeks – seda just abhaaside ja osseetide vaatenurgast vaadatuna. Kuid veel enne Vene-Gruusia sõda lootis Gruusia valitsus ilmselt kannatamatult Euroopaga integreerumist, mille käigus jahtuksid ka sealsete väikerahvaste ülekuumenenud rahvustunded.35