Читать книгу Euroopa maailma teljel - Martin Kala - Страница 7

Eestis muretsetakse varjamatult väljakujunemata rahvusliku identiteedi pärast. Olles end vabaks võidelnud, taastanud riigi ning võtnud koha sisse demokraatlike riikide peres, tundub, et eestlased ei teadvusta, mis neid ühendab. Mida selle vabadusega peale hakata, mis on meie iseolemise kaugem eesmärk? Eestlased küsivad, kes me oleme, mida tahame ja mis suunas edasi liigume? ELiga liitumise perspektiivi üks kõrvalmõjusid on olnud see, et eestlased on nagu muudki rahvad hakanud enesesse vaatama ja mõtisklema oma identiteedi üle, kirjutasid 2003. aastal autorid koguteoses „Mõtteline Euroopa”.21

Kaks aastat tagasi peetud ELi 50. aastapäeval pakkusid kohalikud ajalehed suurejoonelise ülevaate Euroopa Liidu viimase viiekümnendiku arengust ja saavutustest; väljaanded pühendusid Euroopale vundamendi rajanud rahvaste memuaaride avaldamisele. Näiteks mahutati aastapäeval ilmunud esseedekogumikku „Euroopa Liit, järgmised 50 aastat” 53 Euroopa „tippmõtleja” ideed, mis rääkisid peamiselt mõttelisest kaugenemisest, kodanike usaldusekaotusest ja bürokraatiast. Mida sisaldasid aga koomilise alatooniga nostalgiarubriigid? Peamiselt mitte midagi. Kaunite ajalookirjelduste kõrval puudus tunne, et loodud oleks midagi täiesti ennekuulmatut. Kuid nagu öeldud, ei mõju nostalgiarubriigid tõsiseltvõetavaina ja kõlbavadki üksnes peegeldama varasematest aastakümnetest pärit linnavõtteid, mis pakuvad lugejatele avastamisrõõmu, millised olid vanasti nende kodutänavad. Rooma lepete aastapäeva uudises nappis uudsust, tekstis polnud midagi üllatavat. Miks? Kas lugeja oleks pidanud süvenema millessegi nõnda igapäevasesse? Valitseva generatsiooni mõttes on Euroopal oma kindel ja igati enesestmõistetav koht, mis olenevalt ajahetkest on enam-vähem sobiv või talutav; paljud ei pidanud vajalikuks ühe järjekordse lepingu aastapäeva pärast nostalgitseda.

Samas elavad inimeste hinges endiselt edasi hirm ja usaldamatus kõige võõra või uue suhtes. 2004. aasta laienemise eel oli Euroopa inimeste seas hoomatav teatud kartus, et inimesed – ehk „uued”, kes on väga erinevad „eurooplastest” – ühinevad peagi „eurooplastega”, ning hirm, et „uued” muudavad selle liidu millekski võõrapäraseks. Täna kannatab ebamugavustunde all ka poliitiline eliit ja see on ebaharilik. Idaeurooplasi pole pärast laienemist julgustatud uskuma Euroopasse, sest too vaidleb muudkui oma identiteedi üle ja kirtsutab seljataga uusliikmete peale nina (juba enne laienemist, kuid endiselt ka 2009. aastal!). Mäletame ju hästi Jacques Chiraci kuulsat distsiplinaarkõnet, milles Prantsuse president mõistis kohut uute liikmesriikide valitsuste Ameerika toetamise pärast, kui vaieldi, kas rünnata Iraaki või mitte. Prantsuse president pole ainus, kes on avalikult üle piiri läinud, demonstreerinud topeltstandardeid või taunivat suhtumist uute liikmesriikide suhtes.

Kuid Euroopa sümbolite ja iganenud poliitika kõrval on olemas konkreetsed saavutused, millest võiks abi olla ühise Euroopa identiteedi kujundamisel. Ma ei muretseks seetõttu meie endi pärast, kes me liidus oleme. Aeg parandab haavad, rajab vastastikuse mõistmise ning ehitab sildu või (meie jaoks eriti sümboolselt) purustab müüre. Hoopis rohkem peame huvi tundma nende vastu, kes on teatud põhjustel maha jäänud ja kes on endiselt omamoodi kidnapeeritud, olgu nad ukrainlased, albaanlased või grusiinid. Me ju mõistame neid ja nüüd on tekkinud aeg, kus tuleb see teistelegi arusaadavaks teha, selgitada heade naabrussuhete olemust ning aidata mahajäänuid. Arvata, nagu oleks uppuja päästmine uppuja enda asi, on lühinägelik ja vastutustundetu.

2004. aasta 1. mail Euroopa Liitu astunud liikmesriigid pidid palju muutuma, et Euroopa Liidu liikmeks saada. Valmisolek muutusteks on endiselt olemas ja näiteks uued liikmesriigid on sageli valmis palju suuremateks muutusteks kui vanad. (See meenutab mulle vana euronalja: „Kui Euroopa Liit sooviks liituda ELiga, poleks see võimalik – sel põhjusel, et EL ise ei täida enda seatud demokraatlikke standardeid.”)

Demokraatiliste protsesside aeg, nagu ka liidulaienemine, tõstatasid valusalt Euroopa identiteedi küsimuse ja sellega kaasnevalt hakkasid eurooplased järjest enam kahtlema, kas ongi vaja enam anda liidule suuremat jõudu, nagu seda oli varem jooksvalt planeeritud. Prantslased, inglased ja hollandlased koos uusliikmetega, kes on ammu unistanud demokraatlikust Euroopast, hakkasid jagunema euroentusiastideks ja – skeptikuteks. Näiteks Tšehhi president Václav Klaus, kes peab end „euro-realistiks” on kord ühes intervjuus öelnud, et „tema väike riik on sisse piiratud Suurest Euroopast”, mis sõuab superriigiks muutumise suunas. Poola ajalehele Gazeta Wyborcza ütles Klaus, et ta oleks pigem Tšehhi Vabariigi kodanik, kes juhtub elama Euroopa pinnal. „Ma ei taha olla Euroopa kodanik ja ma ei nõustu nende poliitikutega, kes mõtlevad teisiti,” kinnitas ta aimatava arrogantsiga.22 Teisitimõtlejaid on aga alati palju.23 Pidevalt vaidleme Euroopa Liidu mõttekuse või mõttetuse üle – ka Eesti on olnud kunagi väga euroskeptiline liikmesriik.24

Kui ameeriklased ütlevad We area great country, siis prantslased ütlevad pigem on est un grand peuple, oleme suur rahvas. Nii ka Eesti puhul – elada väikses riigis tugeva rahvana on tõeline saavutus. Tugev rahvas tähendab kooselu, mis kätkeb endas samade või ligikaudsete väärtuste respekteerimist ja mitte hirmu üleaedsete ees. Eurooptimistid on alati rõhutanud, et liit on ajaloos edasi liikunud ikka läbi kriiside. Kuid millises suunas? Maailm ootab Euroopalt lahendusi, soovitakse näha „teistsugust” Euroopat. Erilise, isikupärase Euroopa aluseks on ühendav kord ja lepe. Lepe lõpetab üksikute populismide ja egoismide liidusisese konkurentsi.

Kriis tegi selgeks, et unifitseeritud Euroopa Liidu mõte on küll võimalik, kuid mitte seniste visionääride suurejoonelistel nägemustel. Liit on loodud kodanike jaoks, kes ei saanud enam aru, mis toimus. Kus me oleme ja miks me läheme edasi just selles suunas? Miks on koos parem kui eraldi? Kevad 2005 on tõestus sellest, et visioonid nõuavad rohkem selgitustööd ning rahvale tausta lahtimõtestamist. Euroopa kodanikud kardavad täna, et Euroopa construction on ka tema destruction ning et konkurents on sisuliselt riikidevaheline oponeerimine.25

Kuidas püstitada tugevat ühendust läbi opositsiooni? Euroopa on kahjuks olnud sõdade maailmajagu ning liit on loodud eelkõige selleks, et end konfliktide eest kaitsta. Tugevdada saanuks seda seisukohta tõeline „põhiseadus”, kuid eurooplased pelgavad, et piiritu konkurentsi ideele loodud konstitutsioon viib riigi vastupidiselt konfliktidele lähemale. Nad ei arvanud, et tegelikuks argumendiks olid põhimõtted, mille püstitasid liidu loojad mitukümmend aastat tagasi. Põhiseadusleppe 2. peatükis lahti kirjutatud väärtuste retoorika mõjub eurooplastele kahtlasena ning põhimõtetesse enam ei usuta, sest liidult endalt ei osata oodata uut, erilist retoorikat.

Isikupärast ja erilisest räägib kõnekalt Prantsuse XX sajandi filosoofi Gilbert Simondon, kelle peamine uurimisobjekt on Individuaal. Simondon esitab küsimuse: mis on see, mis eristab üht osa kõigest muust, mis muudab võimalikuks selle identifitseerimise ning annab oma iseseisva näo? Tema lihtne vastus on, et individuaal ei ole kindel entiteet, olemus, vaid jätkuv protsess. Et identiteeti pole antud muutumatul kujul igaveseks, vaid muutumise protsess ei peatu iial. Siit ka veendumus, et Euroopa Liit paraneb – kuigi paljud näitajad kinnitavad vastupidist. Pidevalt muutudes kujundame me asju loovalt, tuleviku maalimine tähendab kaasa rääkimist ja mitte lihtsalt äraootamist. Rahvas ehk Euroopa Liidu üks töövahendeid, milleta ei saa läbi ükski riik, on öelnud, et ei taha näha enam pelgalt häid kavatsusi, vaid lahendusi teistsugusele liidule. Kogemus Euroopa lähiminevikust kinnitab selgesti, et liitu ei saa üles ehitada iseseisvalt, vaid üheskoos.

Mitu aastat pärast põhiseadusleppe referendumite tekkinud vaakumit loodab Euroopa Komisjon, et jutt euroliidu kriisist lõpeb, sest eeldused Euroopa Liidu ühiseks poliitikaks on täna päris head. Põhiseadusleppe porilombist, mille pritsmeid jagus mitme liikmesriigi kuuehõlmadele, on viimaks väljutud. (Siin on silmas peetud ELi poliitilist kriisi, mitte hiljuti puhkenud majanduskriisi.)

Kuid rahvasuu räägib endiselt teatud irooniaga blokeerimisest ja edasilükkamistaktikast ning tarkade jutt, nagu poleks põhiseadusleppe referendumite ebaõnnestumise kriis nõrgendanud Euroopa Liidu positsiooni maailmas, on illusoorne. Tänaseks on selgeks saanud, kuivõrd hädavajalik on meile uus lepe, seda eriti valguses, et üleilmastumine nõuab mitte ainult suuremat pühendumist soovide elluviimiseks, vaid ka laiemat kompromissimeelsust liidu poliitikate vormimisel.

Euroopa Liidu jaoks on lähiaastad peeglisse vaatamise aeg: kas möödunud aastatel langetatud otsused – institutsioonide reform, ühtne energiapoliitika ning laienemine – on viljakandvad. On kindel, et järgmised 50 aastat saavad poliitilisele Euroopale, nagu ka tema majandusagendale, olema üsna vägevaks väljakutseks. Viimasel ajal süvenev globaalne majanduskriis on tekitamas eriti Euroopa Liidus suhete murenemist ning kutsunud esile vastastikuse umbusalduse ilminguid. (Olgugi, et Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso arvas 23. veebruaril 2009 Tallinnas, et Euroopa Liit on tugevam kui kunagi varem, milles on terake tõtt, on kahjuks tegu ilmselt rohkem siiski soovmõtlemisega.) Uus nn aluslepete reform ja Iiri läbikukkumine tõstatavad uues vormis ja olustikus samad vanad küsimused: kuidas veenduda ühistes euroopalikes väärtustes ja kui kaugele venitada tema piire? Kas peaks enam lõimuma või muutuma hoopis Šveitsi kantoni-taolistest riigikestest koosnevaks konföderatsiooniks?

Süsteemist, milles on välistatud sõja võimalus omavahel suveräänsust jagavate riikidega, unistasid juba aastasadu mitmed Euroopa juhid ja intellektuaalid. Meie rahvuslikud huvid on täna kõige paremini kaitstud siis, kui me kõik loovutame neist ivakese, et liit tervikuna võidaks. See on kuulus Euroopa multilateraalsuse mudel, mis tähendab seda, et mitukümmend iseseisvat riiki on loovutanud suveräänsuse, et säilitada omaenda suveräänsust. See mudel peaks olema ELi eeskuju maailmale, et regionaalse poolusena kindlustada endale üleilmse partneri rolli. Samuti nõustugem, et ELi tänased väljakutsed ja vajadused – energiast keskkonnani, konkurentsivõimest laienemiseni, ühisest välispoliitikast rahvasterändeni – on kõik strateegilised küsimused, mis nõuavad julgeid ja söakaid tegusid tulevikus, et EL suudaks paremini rinda pista üleilmastumisega.

Rohkem kui midagi muud vajame täna just nimelt keskustelu oma tulevikuvisiooni(de) üle. Tsiteerides Jean Boissonnat’d Prantsuse ajalehes La Croix märtsis 1957, lasub Euroopal ülesanne otsustada ajaküsimus: kas jagada minevikku või defineerida oma tulevik. Just kevadeti ilmnevad värsked ideed, millega tulevikule vastu minna. Meile, uutele liikmesriikidele, mõjub eurointegratsioon tundmatu, pidevalt kummitava koletisena, kes imeb elumahla demokraatliku juhtimise ja järelevalveta. Euroopast rääkimine ja tema aluste selgitamine, nagu ka kodanike õiguste laiendamine ning inimeste kuulamine peaksid olema nüüdisväärtused ja põhitingimused edasiseks arenguks ja demonstreerima, et liit on tugevam liikmete koguarvust.