Читать книгу Euroopa maailma teljel - Martin Kala - Страница 5

Prantsuse kirjanik Georges Dumézil’ sõnul on indoeuroopaliku kultuuri muutujateks aegade algusest olnud Mars, Jupiter ja Quirinus ehk Rooma jumalad, kelle valitsusaladeks olid sõda, õigus ja tootmine.7 Eurooplased valisidki kaks viimast jumalat, et võidelda esimesega.

Euroopa poliitiline projekt sündis Roomas 50 aastat tagasi, sest nõrgestatud ja ebakindel maailmajagu ei suutnud enam toona maailmas kanda kinnitanud ohtudele vastu panna. Ühenduse loojate ambitsioon seisnes selles, et Teise maailmasõja järgselt valitseks rahu. Et arendada ühist vastutustunnet, tuli ühendada kaks olulist funktsiooni: jagada ühiseid majandushuve ning ühendada õigusraamistik.

25. märtsil 1957 kirjutasid Kapitooliumi jalamil kuus riiki alla kahele rahvusvahelisele dokumendile, mida tuntakse Rooma lepingute nime all. Esiteks panid Prantsusmaa, Lääne-Saksamaa, Itaalia, Belgia, Holland ja Luksemburg aluse Euroopa Aatomienergiaühendusele (Euratom), teiseks allkirjastasid nad Euroopa Majandusühenduse (EEC) asutamislepingu. Pärast Teist maailmasõda oli Euroopa Ühenduse asutamine oli rüüstatud Euroopale eelkõige rahuprojekt ja tema ühinemine ei oleks olnud mõeldav ilma Saksamaa ja Prantsusmaa õnnestunud leppimiseta.

Lääne-Euroopa elanikud on elanud 60 aastat rahus. Euroopa Liit on rajatud eelkõige sõja ärahoidmiseks Euroopas ja selle peamiseks vahendiks peetakse majandust. Neofunktsionalistliku majandusteooria järgi tuleb kõigepealt allutada ja ühendada eri riikide üks majandussektor niinimetatud Kõrgemale Võimule, mispeale järgnevad teised. Sellest vaimust oli kantud ka Söe- ja Teraseühenduse loomine 1952. aastal, sest sütt ja terast peeti toona sõjapidamises olulisteks elementideks. 1950. aastate algul rajati kõigepealt alus sõjaliselt tähtsale söe- ja terasetööstusele, Euroopa majandus- ja aatomiharud ühiskonnastati hiljem.

Euroopa Liidu edasine ajalugu oli justkui majandusliku lõimumise kroonika. Ühenduse loojate ambitsioon seisnes selles, et II maailmasõja järgselt õitseks rahu. Et aga luua ülemandriline südametunnistus, tuli ühendada kaks olulist funktsiooni: jagada ühiseid majandushuve ning ühendada õigusraamistik. Järgmine suurem samm tuli 1993. aastal jõustunud Maastrichti lepinguga, kui Euroopa Liit sai majanduslikule osale juurde ka poliitilise mõõtme. Ent nüüd algasid ka hädad, millega ühendus polnud varem kokku puutunud, sest kuni Maastrichti lepinguni oli Euroopa Liit tegelenud küsimustega, mis läksid rahvusliku suveräänsuse osas „suhteliselt vähe maksma.”8 Nagu näitavad endiselt arvamusküsitlused, on ELiga seotud ootused (Eestis) enamasti suunatud tulemustele: me ootame ELilt majandusjärje paranemist, rohkem ja paremaid kaupu ning teenuseid.

Lepingust lepinguni on liigutud siseturu täiustamise poole: 1986. aasta ühtse Euroopa aktiga. Pärast sõlmiti Maastrichti (1992), Amsterdami (1997) ja Nice’i lepingud (2000) ja enne Euroopa Põhiseadusleppe projekti (2004) on järk-järgult ellu viidud uusi poliitikaid, mis vastavalt Rooma lepingute avasõnadele „panevad aluse üha tihedamale liidule Euroopa rahvaste vahel”, püüdes tagada liikmesriikide „majandusliku ja sotsiaalse progressi”, lammutades ühismeetmetega „barjääre, mis Euroopat lahutavad”.9

Suveräänsuse piiramisega tekkisid aga ka tõsiseltvõetavad euroskeptikud ja tänaseks võime öelda, et säärased tagasilöögid (lõimumise seisukohalt), nagu taanlaste esialgne „ei” Maastrichti lepingule 1992. aastal ja iirlaste „ei” Nice’i lepingule 2001. aastal, kulmineerusid prantslaste ja hollandlaste „eiga” ELi põhiseaduse lepingule 2005. aastal. Erimeelsused, mis vastandasid kunagi „Euroopa Ühendriikide” militanti Jean Monnet’d ja „Rahvaste Euroopa” partisani kindral Charles de Gaulle’i, on päevakorral ka praegu. Just siin lõid 1957. aastal, mil Euroopa ülesehitamise suured muutused ei sõltunud veel referendumitest, Rooma lepped kahe arusaama vahele kooskõla, tekitades ministrite nõukogu kõrvale ka kaks riigiülest institutsiooni, Euroopa Komisjoni ja Parlamendi. Sealt alates polnud Euroopa iial vaid vabamajandustsoon, nagu seda sooviks täna Ühendkuningriik, või superriik, mida on alati lootnud paljud eurofiilid. Ka laienemised on muutnud Euroopa Liidu toimimist ajaga järjest keerulisemaks, arendanud edasi uusi poliitikaid. Liidu paisumisega laienesid tema pädevuse piirid ja suurenes kvalifitseeritud enamusega hääletamine ministrite nõukogus, mis vähendas samas liikmesriikide vetoõigust.10

Jean Monnet on Teise maailmasõja õudse kogemuse taustal selgitanud, miks ei seisne Euroopa küsimus selles, et luua Euroopa rahvaste huvide vahel tasakaal: „Tuleb hoopis Euroopa rahvaste huvi ühiselt ellu viia.” Napoleoni sõdade järgselt kuni Esimese maailmasõjani olid Euroopa rahvusvahelisi suhteid suunanud „Euroopa kontserdi” riigid – Inglismaa, Venemaa, Prantsusmaa, (Preisi)Saksamaa ning Austria, mainitud viie suurriigi kokkulepetest ja konfliktidest sõltus Euroopa, aga suuresti ka kogu maailma poliitika.11

Kui 19. sajandi vastus muutuvale maailmale oli „Euroopa kontsert”, siis 20. sajandi vastus Euroopa probleemidele oli Euroopa Liit.12 See on minevikuga võrreldes midagi läbinisti uut, kuna alati on püütud erinevaid jõude tasakaalustada, ent mingil ajahetkel on seda tasakaalu rikutud ja ühine huvi on kokku varisenud. Tasakaalustamise süsteemi minetamiseks soovisid Euroopa isad luua midagi uut, mis muutuks Euroopa rahvaste katusorganisatsiooniks, ja nii tekkiski ühendatud Euroopa. Rooma lepingust sai siinse kuulsa majanduskoostöö alusdokument. Hiljem laienes majandusühendus kuuelt üheksale, siis kaheteistkümnele liikmele, seejärel ristiti end Euroopa Liiduks ning jätkati laienemist 15 ja seejärel juba 25 liikmega ühenduseks. Täna on ELis 27 liikmesriiki ja tänu 13. riigis kehtivale eurorahale on kanda kinnitanud ühisturg.

21. sajandi alguses tuleb vaadelda kaht – Rooma ja Maastrichti lepingut – kui Euroopa ülesehitamise hädavajalikke tööriistu.13 Neid leppeid on nimetatud Euroopa kontiinumiks, mis aitasid riikidel pärast laastavat Teist maailmasõda kosuda ja terveneda. Täna vajame aga ülesehituse protsessi uut tööriista, uut kontiinumi hüpoteesi, et algaks Euroopa Liidu järgmine ajastu. Seni, hõlmates ka viimaseid laienemisi, on Euroopa elanud vana tegevuskava alusel, olles hõivatud sõjajärgsete mõtetega arvukate riikide liitmisest ja maharahustamisest.14 Uue ajastu algus luuakse värskendatud tulevikumõtete ja kultuurilise eneseteadvusega, mille nurgakiviks saab olema uus õiguste kogum, alusdokument, mis kehtestaks poliitilise Euroopa, kindlustaks solidaarsuspõhimõttel ning keskkonnasõbralikkusel põhineva ühisturu, kuid, ja see on äärmiselt oluline, taasavastaks Euroopa inimese, kes juba kümneid aastaid oma mina püüab leida.

Euroopa ühtsuse hapruse üle mõtteid mõlgutades jõuan tihti küsimusteni: kuidas rajati projekt, mille sarnast polnud maailmas varem nähtud? Milline on liidu tulevikusiht viiskümmend aastat pärast tema loomist? Kas see saab olema pelgalt suur tarbijaskond ja võimas ühisturg või hakkab siin välja kujunema süvendatud poliitiline ja sotsiaalne ülesehitus, nagu sellest on ikka ja jälle ajaloos unistatud?

Prantsuse poliitik Maurice Faure tavatses öelda: „Ajalool on omad tujud.” Faure, kes kirjutas alla ühinenud Euroopa aluslepingutele, meenutab tänapäevani imetlusega Roomas saavutatud kokkulepet, mis oli kuue liikmesriigi riigikantseleide ühise tugeva poliitilise tahte vili. Euroopa ühendamine sai toimuda tänu poliitilise eliidi tungivale soovile, millest on tänastes oludes raske aru saada, sest rahvas soovib võimalikult palju kaasa rääkida, mis omakorda aeglustab protsesse. (Tänapäevast demokraatiat tõlgendatakse tihti kui igaühe õigust arvata, et temal on samasugune õigus öelda „ei” kui kõigil teistel, ainult et neid ei-ütlejaid on tekkinud järjest rohkem. Räägime küll ühisväärtustest, kuid paljuski tekib tunne, et tegelikult huvitab see meid vaid siis, kui domineerivad meie ideed ja teiste omad ei ohusta meie seisukohti. Kreeka päritolu NessU. Patria nimetab seda Demokraatia-2, mina kutsuksin seda äraspidiseks demokraatiaks: see on õhuke valitsuskord, mis annab kõigile õiguse teiste õigusi või huve halvasti, näiteks sõnavabaduse ettekäändel või oma parema elu eesmärgil, ära kasutada.15

Kuue kuuga läbi räägitud Rooma lepingud nägid ilmavalgust tingimusega, mida vaid kõige suuremad optimistid julgesid omal ajal ette kujutada. Näis, et eluliselt oluline oli leida pärast sõda uus motivaator Euroopa ühendamiseks. Euroopa Kaitseühenduse (EDC) läbikukkumine Prantsuse rahvuskogus kaks aastat varem oli üheks põhjuseks, miks tuli kiiruga leida Euroopa ühendamiseks uusi motiive. Euroopa Kaitseühenduse ebaõnnestumine oli suureks hoobiks eurointegreerumise seisukohalt ja halvas mõneks ajaks poliitilise ühenduse idee. Saksamaa Liitvabariigi esimene kantsler Konrad Adenauer nimetas selle lausa oma pika kantsleriks oleku aja „suurimaks pettumuseks”. Nõukogude võimude poolt julmalt maha surutud verine ülestõus Budapestis 1956. aastal näitas valulikult Läänele omavahelise liidu sõlmimise vajadust. Kõige olulisemaks põrumiseks peeti aga 1956.a oktoobris alanud Suessi kanali kriisi, kus kaks suurvõimu, Suurbritannia ja Prantsusmaa, demonstreerisid oma võimetust. Mõistmisest, et tegu pole enam suurte impeeriumidega, tekkiski impulss hakata tegema koostööd Saksamaaga. „Vaid üheskoos, ressursse arendades ning ühendades, suudavad riigid toota aatomienergiat rahuldavas koguses ja ajaraamistikus, olles samas vähem sõltuvad impordist,” põhjendas Jean Monnet Euroopa Aatomienergiaühenduse loomist. Riikide säärane ühendamine võimaldas Lääne-Euroopale enneolematul määral heaolu ja majanduslikku tõusu ning tõotas rahu.16