Читать книгу Blondid elajad - Маруся Климова - Страница 10

Marusja ärkas hilja ja oli jubedas meeleolus – õues sulas, halli lume riismed vedelesid sõiduteel, trammirööbastel, tänavatel kõndisid sünged, hallides riietes inimesed. Marusja tundis hirmsat ängistust ja sai aru, et tulekul on järjekordne depressioonihoog, millega on peaaegu võimatu võidelda, sest ta oli juba harjunud saama sellisest seisundist omamoodi veidrat ebaloomulikku naudingut. Järsku tekkis tal tahtmine minna jalgsi linna, kõndida piki Neevat, siis Aleksander Nevski väljaku juurde, siis ikka edasi mööda jõekallast, kõige räpasematesse ja hirmsamatesse rajoonidesse, kus tossavad vabrikukorstnad ja sudu ei lase hingata, kus seisavad punasest tellisest tehasehooned ja poristel tänavatel longivad purjus töölised, näod paistes, tal oli meeldiv seda kõike kas või ette kujutada, sest mõtetest ja ettekujutustest ta kaugemale ei jõudnud, fantaasiad asendasid täielikult tõelist elu.

Pärast hakkas Marusja suure häälega nutma, pisarad muudkui voolasid tahtmatult, ta ei suutnud järele jätta, ja ta ei tahtnudki järele jätta, nutta oli isegi mõnus, ja ta muudkui nuttis ja nuttis… Nii et kui telefon helisema hakkas, ei saanud ta tükk aega aru, kes talle helistab, ei tundnud häält ära:

„Marusja, see olen ju mina, Pavlik! Ma tulin Berliinist nädalaks siia, tule kähku minu poole, ma igatsesin seal nii väga!”

Pavlik oli end kiilaks ajanud ning kandis valget kampsunit ja musti teksaseid:

„Ma olen seal haige. Nostalgitsen. Vaata, vaata, kui palju raamatuid ma endale ostnud olen, need kõik räägivad Peterburist. Mis sa arvad, ega mul skisofreeniat pole? Ma lasin endale hiljuti pitsati teha – Pavel Vladimirovich Schuman – ega see pole skisofreenia sümptom? Seal on kõigil sellised pitsatid, no muidugi mitte kõigil, aga paljudel.”

Pavlik töötas Berliinis vanadekodus, tegi praktikat, sest oli lõpetamas meditsiinikooli ja pidi peagi arstiks saama, tema õpingud maksis kinni üks küllalt tuntud teadlane, ka arst, kes oli sõja ajal Kurski all sõjavang olnud ja pärast seda venelasi väga armastama hakanud. Pavlik oli teda üksnes fotol näinud, kuid talle tundus, et sarnaneb väga selle mehega, see tähendab nooruses, SS-i vormis, oli see olnud täpselt nagu tema. Pavlik tutvus temaga kirja teel ega kohtunud temaga kordagi, teadlane oli otsustanud teda eemalt aidata, võib öelda, et sel moel sattus Pavlikule hea kaart, õnnepilet.

Ehkki Pavlikul oli nendest sakslastest juba tõsiselt villand, ei tahtnud ta kõike pooleli jätta, ta oli soovitu juba peaaegu saavutanud, sest ta pidi juba üsna varsti saama Saksamaa kodakondsuse, ja siis on tal neid lausa kaks: Vene ja Saksa oma, ning ta võib seal käia, kui tahtmine tuleb, kuid ei pea seal pidevalt elama. Varem töötas ta lennujaamas poes, rügas seal koguni kolm aastat, kuni talle ükskord öeldi „vene siga”, üks sama poe töötaja ütles, tüüpiline sakslane, vana, kuivetunud – Pavlik kahtlustas, et vanamees oli samuti kunagi SS-is teeninud. Siis võttis Pavlik oma hommikusöögi pakendi – muud paberit polnud tal käepärast –, rebis nutsaku lahti, silus paberi ära ja kirjutas sellele avalduse politseisse, kirjeldades üksikasjalikult seda rassilise diskrimineerimise juhtumit, aga kui ta avalduse politseisse viis, loeti seda seal tükk aega, siis lõpuks lisati toimikusse ja lubati saata teatis. Teatis saabus alles mitme kuu pärast, ja seal polnud isegi täpselt kirjeldatud, mis tegelikult juhtus, vaid öeldi, et „seeja-see solvas seda-ja-seda”, isegi selle fritsu aadress, kes teda vene seaks sõimas, oli sinise pliiatsiga hoolikalt üle värvitud. Aga veel kahe nädala pärast tuli uus teatis, milles anti teada, et tema avaldus loetakse kehtetuks, sest sellel polnud kuupäeva ega allkirja, mis oli aga juba täielik vale. Lihtsalt politsei oli selle sakslasega mestis.

Meditsiinikoolis, kus Pavlik õppis, õpetati neile laulutunnis laulu „Hava Nagila”, seal sai ta selgeks, kuidas öelda heebrea keeles „Tere”, „Head aega” ja „Kuidas läheb?”. Ta ei saanudki aru, miks neile seda seal õpetati, kuid hiljem kulus see marjaks ära. Peagi läks ta praktikale, see tähendab, et ta oleks pidanud saatma medõdesid, kui nood käisid vanainimeste kodudes. Ühele vanale sakslannale pani Pavlik endamisi nimeks Padaemand, too oli oma üheksakümmend aastat vana, tema sõrmed oli puha sõrmuseid täis ja kuuldeaparaat oli mingil erilisel kombel kõrva külge kinnitatud – mitte otse, vaid poolviltu, sest proua tahtis, et see oleks just nii. Tema toas oli klaver, sellel oli loori ja pika kleidiga pronksist naisekuju, pea nukralt langetatud, ja all, kujukese jalamil, oli kiri Die Seele, mis tähendab hinge. Klaveril vedelesid kogu aeg lahtiselt noodid, ja see vana krõnks istus alatihti pilli taha ja laulis: „Nuta, mu väike hingeke, nuta!” – on üks selline populaarne Saksa lauluke, mis räägib hingest. Pavlik sai teada, et selle naise mees oli kunagi teeninud SS-i divisjonis ega tulnud idarindelt tagasi. Ta oli näinud isegi mehe portreed voodi kohal: naeratav, rõõmus, tüüpiline sakslane! Kuna neile oli koolis õpetatud, et protseduuride tegemise ajal tasub arstil või medvennal laulda haigele mõnd viisi – näiteks kui patsiendile on määratud insuliinikuur, tuleb iga süstimise ajal laulda mingit üht ja sama laulu, siis on kogu protsess palju efektiivsem –, rakendaski Pavlik seda meetodit vana sakslannaga: tegi talle süsti ja laulis samal ajal „Hava Nagilat”. No ja lõpetuseks, päris ravikuuri lõpus, istus ta klaveri taha ja esitas vanaeidele laulu „Tõuse, tohutu maa!”^[1.] Sakslanna istus ja kuulas seda ammuli sui. Pavlik küsis:

„Noh, kas meeldis?” – ja eit noogutas vaimustunult.

„Ma jätan siis sõnad teile,” ütles Pavlik ja andis eidele teksti, mille oli enne spetsiaalselt arvutiga välja trükkinud.

„Ma ei saa ju vene keelest aru,” pomises too haledalt.

„Pöörduge tõlkija poole,” ütles Pavlik ja ulatas talle varem välja otsitud tõlkija telefoninumbri, tõlkija nimi oli Aron ja ta õppis samas koolis ning teenis vene keelest saksa keelde tõlkides endale leivaraha.

Alguses ütles Pavlik kõigile patsientidele tervituseks vene keeles tere ja hüvastijätuks head aega, kuid nood kaebasid, et ei saa aru ja olid üleüldse hämmingus, miks ta ei võiks neile sedasama saksa keeles öelda. Siis hakkas ta ütlema kõigile šalom ja az ohk un vei^[2.], ja siis ei saanud enam keegi midagi öelda, ei juletud. Ainult ülemus vihjas ükskord delikaatselt, et tal tasuks end psühhiaatrile näidata. „Teie enda huvides,” ütles ta, aga ei täpsustanud seejuures midagi. Kuid Pavlik taipas isegi, milles asi, läks psühhiaatri juurde, ja too andis talle tõendi, et ta on täiesti normaalne inimene.

Peale selle käis neil kliinikus sõda kahe klanni vahel: vanemõde võitles vanemkoristajaga, ja kõigil uustulnukatel tuli ühineda ühe või teise vaenupoolega, kuid Pavlik ei tahtnud seda teha, ta tahtis, et ta rahule jäetaks, et teda ei puututaks, mis hea pärast peaks ta mingeid pooli valima. Tõsi, tema sõber Aron ütles, et parem on olla kohe kõigi poolt, kuid Pavlik ei võtnud tema nõu kuulda, ta ei sallinud selliseid keerukaid asju silmaotsaski.

Hiljem saadeti ta ühe venelanna juurde, küllap arvati, et Pavlik igatseb Venemaa järele ja tahab kellegagi vene keeles rääkida. Ukse tegi lahti tohutu paks juudi naine, vähemalt kaheksakümnene, kes jäi teda kohe kahtlustavalt vahtima ja teatas:

„Te helistasite mulle kõigest viieteist minuti eest, miks te nii ruttu tulite? Olgu, siin on kohver, kust tuleb asjad välja võtta ja korralikult kappi riputada, mina pean aga seni üles otsima oma venna, Vladimir Yakovlevich Meyerovichi, istun siin ja helistan koolid läbi…”

Ta polnud kunagi oma venda näinud, kuid otsustas ta millegipärast just nüüd üles otsida. Pavlik pakkus end venna otsingutele appi, kuid naine käskis tal tegeleda kohvriga ja mitte toppida oma nina võõrastesse asjadesse. Seejärel palus ta Pavlikul mõõta enda vererõhku, ja see osutus nii kõrgeks, et Pavlik imestas väga, kuidas naine veel elus on ja ringi liigub. Lõpuks saatis ta Pavliku poodi, andes kaasa sada marka, ja palus osta kalamarja, juustu, võid, üldse parimat ja kalleimat kraami. Pavlik käis lähedalasuvas venelaste poes, ostis kõik ja tõi kohale ka, ja andis isegi tagasisaadud raha ära. Ta oli juba minemas, kuid naine palus laua katta ja temaga koos õhtust süüa. Pavlik püüdis keelduda, öeldes, et tal on kiire, kuid naine käis peale. Nad istusid lauda ja sõid õhtust. Seejärel palus naine tal uuesti vererõhku mõõta, see oli küll veidi langenud, kuid ikka sellisel tasemel, et normaalsed inimesed ellu ei jääks. Igal juhul polnud Pavlik kunagi midagi sellist näinud. Nüüd hakkas ta Pavlikule prostituutide teenuseid pakkuma, kusjuures väga odavalt, poolmuidu, ja hakkas üldse pärima tema eraelu kohta, igat moodi temalt infot välja pigistama… Lõpuks läks Pavlik ikkagi minema.

Kui ta järgmisel päeval kliinikusse jõudis, kutsuti ta direktori juurde ja näidati talle väljatrükki naise telefonikõnest, kus too kaebas tema peale juhtkonnale. Naise sõnul olevat ta ukse avanud vaid sellepärast, et Pavlik nimetas end arstiks, kuid kippus hoopis poes käima, tõi sealt igasugu kallist kraami, mida naine endale sugugi lubada ei saa, kulutas hulga raha, raiskas naise hinnalist aega ega teinud midagi kasulikku, ainult segas ja väsitas hirmsasti. Ühesõnaga, see vanaeit osutus tõeliseks hullumeelseks, ehkki esmapilgul polnud seda märgata, aga seda ainult esmapilgul. Pavlik oli veendunud, et ta saadeti muti juurde meelega, et talle käkki keerata ja tema vastu intriigi punuda, ja kõike seda vanemõe salasepitsuste pärast vanemkoristaja vastu, milles Pavlik ei tahtnud osaleda.

Need salasepitsused polnud aga sugugi naljaasi. Näiteks, Pavlik käis mõnda aega koduvisiitidel koos medõe Evaga, ja Eva, kes oli seda tööd juba kaua teinud ja intriigidest aktiivselt osa võtnud, püüdis alatasa Pavliku isikliku elu üksikasju teada saada, kuid tema ei jaganud kellegagi midagi. Kord läksid nad koos kellegi proua Paula Langecke juurde, tema nimi tähendab tõlkes Paula Pikknurk; too võttis kapist likööriga šokolaadikommi ja pakkus Pavlikule teed, kohvi, mineraalvett, mida Pavlik iganes soovib. Pavlik oli hiljuti näinud telekast aniisiküpsisereklaami, kus räägiti, et aniisiküpsised tõstavad tuju, ja tal tuli tahtmine neid proovida. Tööle jõudes rääkis Pavlik kohe ka Evale, et ta tahaks aniisiküpsiseid. Pärast lõunat läksid nad Paula Langecke juurde ja too pakkus järsku ise Pavlikule neidsamu aniisiküpsiseid, Pavlikul vajus suu lahti, enamgi, köögis oli suurde vaskpotti pandud vette sooja tassitäis Pavliku lemmikkohvi. Pavlik jõi tavaliselt kofeiinivaba kohvi ja kõik teadsid seda; kofeiin tekitab lobisemishimu, provotseerib olema ülemäära avameelne − kui näiteks tahate inimese keelepaelad valla päästa, valage talle kohvi ja ta räägib vähemalt tund aega järjest. Seepärast läks Pavlik igaks juhuks kofeiinivabale kohvile üle. Ja nüüd paneb see proua Langecke tema ette tassi kofeiinivaba kohvi ja võtab välja aniisiküpsised. Samal päeval läksid nad Evaga järgmisesse kohta, kus elas muldvana kaheksakümneaastane Gertrude, ja ka tema pakkus Pavlikule teed, kohvi, ja võttis samuti puhvetkapist aniisiküpsiseid ja pani need Pavliku ette lauale. Pavlik oli väga üllatunud, kuid maitses viisakusest siiski veidi küpsist, ehkki ta ei tahtnud enam eriti. Kui nad jõudsid kolmanda vanaeide, Berta juurde, ja tuli välja, et ka tema oli Pavlikule aniisiküpsiseid varunud, oli talle juba kõik selge: neisse küpsistesse oli midagi segatud. Ja tõesti, õhtul hakkas Pavlikul halb, öösel oli tal kohutavalt kehv olla ja hommikul samuti, ta helistas isegi töö juurde ja ütles, et talle antaks haigusleht, sest ta ei suutnud end liigutada. Muidugi oleks ta pidanud võtma mõne küpsise näidiseks kaasa ja laskma seda analüüsida, kuid tal ei tulnud see kohe pähe, vaid ta oli istunud nagu jobu ja muginud küpsiseid, ja alles hiljem, tagantjärele, ära jaganud, et teda mürgitati, küpsistesse oli lisatud mingeid narkootikume.

Ja need sakslased ei kasuta peaaegu üldse sõnu, kogu jutt käib vihjetega. Näiteks, kui ta tuli Padaemanda juurde ja klaveri kaas oli lahti ja noodialusel noodid, tähendas see, et proua tahab, et Pavlik talle mängiks. Kui ta aga tuli ja pianiinole oli sirm ette tõmmatud, sellele omakorda igasugu hilpe, kleite, aluspesu kuhjatud, tähendas see, et pillile ei tasu lähedalegi minna. Kord laotas Padaemanda tütar voodile oma pitsidega aluspüksid, nende peale aga mobiiltelefoni ja küsis, mida Pavlik õhtul teeb – see oli omamoodi varjatud ettepanek veidi lõbutseda. Aga Pavlik ütles, et tal on tegemist.

Saksamaal on olukord üldiselt nii hull, et sakslased on läinud ehitustele tööle, seda on raske ettegi kujutada, kuid nii see on – sakslased pühivad nüüd isegi tänavaid ja koristavad prügikastide ümbrust, varem nii polnud, varem tegid sellist tööd ainult türklased. Seejuures on paljud neist endiselt veendunud, et varsti hakkavad kõik maailma rahvad Suur-Saksamaa heaks tööle ja see aeg pole mägede taga. Neil on seal organisatsioon nimega „Sõjaohvrite abi”, Pavlik on tähele pannud, et sealt saavad abi üksnes endised SSlased ja gestaapolased, nad kõik peavad end ohvriteks, see tähendab sakslased ise ongi iseenda ohvrid. Pavlikul oli nendest sakslastest aga kõrini villand, et tal oli tõsiselt hirm, et lõppude lõpuks ei kannata ta seda enam välja ja tapab kellegi ära.

Päris alguses, kui ta oli alles Saksamaale tulnud, sai ta seal tuttavaks ühe mehega, kellel olid tema enda sõnul vene juured, ja ta kutsus Pavliku külla. Mees ise ja ta sõbrad istusid lauda ja Pavlik pandi istuma aukohale laua otsas, nagu troonile, mistõttu kõik jõllitasid teda kogu söögiaja, ja õhtusöök käis neil täisprogrammi järgi: tema taldriku kõrvale pandi vähemasti kümme kahvlit, nuga ja lusikat, meelega, et vaadata, kuidas ta neid võtab ja mida ta nendega teeb. Peremees hakkas talle juba kohalviibijate juttu tõlkima, kuid Pavlik katkestas teda: „Mulle pole vaja tõlkida, ma saan saksa keelest aru,” – ja see rikkus neil ilmselgelt kogu mõnu, neile oli ootamatu, et ta saab saksa keelest aru, neil oli plaanis jälgida tema käitumist, nagu poleks ta päris inimene, täisväärtuslik olend, ja kõike seda kommenteerida, nämmutada iga tema käeviibet, iga liigutust, ja nüüd siis selgub, et ta saab saksa keelest aru, nii et kõik see muutus võimatuks, ja peremees oli väga nördinud…

Berliinis sõbrustas Pavlik Juliusega, kelle lemmiktegevus oli klaverimäng. Ta kulutas kogu töötu abiraha nootidele, kogu tema tuba oli neid noote täis, ja ta käis isegi ringi, suur, noote täis kohver käes. Juliusel oli väga palju videokassette, kus ta istub ja klaverit mängib, ta näitas neid kassette kõigile oma tuttavatele. Ta sokutas end tasuta kõigile filharmoonia kontsertidele. Mingi kirik oli talle tiibklaveri kinkinud ja ta hoidis seda vene daamide juures, kellest ühe nimi oli Nataša, ja talle meeldis väga nimi Nataša, seepärast nõustuski ta klaveri just nende juurde jätma. Aeg-ajalt käis ta neil kodus ja mängis klaverit, teda oli võimatu minema ajada, tavaliselt jäi ta klaveri juurde vähemalt nädalaks. Ta mängis sõgedalt, hoides paremat pedaali alati all. Julius sõi kogu aeg diasepaami, et enda puntras närve rahustada.

Kord läksid nad koos Pavlikuga filharmooniasse – Julius viis ka Pavliku tasuta sisse –, Julius lipsas kohe tuppa, kus muusikud harjutasid, istus seal seisva klaveri taha ja hakkas mängima. Julius väitis, et oli õppinud Moskva konservatooriumis, kuid teadis vene keeles vaid kaht sõna: „tere” ja „palun”. Ta rääkis Pavlikule, et tal on Ameerikas sugulasi, kuigi ta ise on sündinud Ida-Saksamaal. Julius oli kõhn ja kahvatu, aga temas oli sitta kanti energiat, tal oli täiesti poogen, milline ta välja nägi, ta ei pesnud end kunagi ja tema küüntel olid tumedad leinarandid. Kord tuli ta Pavlikule külla ja jäi tema juurde terveks nädalaks, pärast teda oli korteris veel tükk aega mingi üüratu pasa ja lõhnaõli hais, sest pesemise asemel kallas ta end tavaliselt lõhnaõliga üle. Pavlik tõstis keset tuba viieliitrise kastruli ja põletas selles ajalehti, kuid see hais püsis ikkagi veel kaks nädalat. Julius helistas Pavlikule aeg-ajalt ja rääkis tundide kaupa, kuid Pavlikul polnud õigust sõnagi vahele öelda, see oli talle keelatud. Julius rääkis katkendlike lausetega: „Mul on halb… raha hakkab otsa saama… helista mulle tagasi telefoniautomaati sellel-ja-sellel numbril…” – ja alguses helistaski Pavlik kuulekalt tagasi, kuni avastas, et on nende kõnedega terve varanduse hakkama pannud, ja tegi sellele otsustavalt lõpu.

Julius sõbrustas Robertiga, kes oli väga tark, väga haritud, ta oli lõpetanud ülikoolis kakskümmend kolm semestrit ja oskas mitut keelt, ehkki ei töötanud kusagil. Vanemad saatsid Robertile aeg-ajalt raha ja see oli ta kõvasti ära rikkunud. Mõnda aega töötas Robert võõrastemajas koristajana ja tal oli väga raske. Enne seda püüdis Robert reklaamtekste kirjutada, kuid sellel tööl ei püsinud ta kuigi kaua. Üks vanamutike kinkis talle oma kadunud abikaasa mantli, millega too oli sõjas käinud, ja nüüd kandis Robert seda uhkelt. Veel varem müüs Robert öösiti õllekates, kohalikes Bierstubedes soolakringleid, käis ringi, müügikandik kaelas, just nagu meie harjuskid. Nüüd oli Berliini ilmunud rikšasid, väga moodne on rikšaga sõita, õigemini juht sõidab jalgrattal ja selle taha on kinnitatud vanker reisija jaoks. Robert proovis ka rikšajuhi tööd, kuid ei pidanud kaua vastu, kuna oli väga närviline. Julius ütles sageli: „Robert, klaverit ei tasu trükimasinaga segi ajada! Klaver on peen instrument!” Kuid Robert ei osanud üldse klaverit mängida, Julius rääkis seda lihtsalt niisama, lihtsalt hoiatuseks. Robert kirjutas ka jutustusi, kuid ei suutnud kuidagi kirjastajat leida. Poliitika Robertit ei huvitanud, kuid aegamisi hakkas ta kommunistidele kaasa tundma, eriti pärast seda, kui mees, kelle heaks ta töötas ja kes talle hommikuti süüa andis, jättis talle lõpuks heast peast palga maksmata. Robert oleks tegelikult pidanud saama raha iga päev tööpäeva lõpus, aga tal oli piinlik küsida ja ta lootis, et hiljem, kuu lõpus, saab ta kogu raha korraga. Aga peremees kadus kahe nädala pärast hoopis ära, lasi teadmata suunas jalga. Ülikoolis õppis Robert germanistikat ja veel ka filosoofiat nii saksa kui ka prantsuse keeles, tema toas oli nii palju raamatuid, et isegi liikuda oli raske, tuli käia mööda rada, mis oli raamatute vahel, ja ta magas diivanipatjadel otse põrandal. Kord ostis ta endale tänavalt kaks viiesajamargast kõlarit, neid müüsid kenad noormehed, ja Robert läkski liimile. Hiljem viisid nad Pavlikuga kõlarid komisjonipoodi, sest see oli olnud nende viimane raha ja nüüd ei saanud nad enam isegi leiba osta.

Nende meditsiinikoolis oli veel enne Pavlikut õppinud isegi üks viiekümneaastane naine, see oli hiljem veel Senatis tööd saanud, pärast seda, kui selle kooli ära lõpetas. Ja üldse, pärast selle kooli lõpetamist võis saada mõne vanadekodu direktoriks või lihtsalt mõne pimeda, kurdi või tumma hooldajaks, nende seas aga kohtab väga rikkaid ja täiesti üksikuid inimesi, ja kui neile meele järele olla, võisid nad sinust enda pärija teha.

1 Laulu „Священная война” („Püha sõda”) algusrida. Teise maailmasõja aegne patriootlik Punaarmee laul, mida peeti isamaa kaitse hümniks (tlk märkus). [ ↵ ]

2 Jidišikeelne hüüatus „oh häda” (tlk märkus). [ ↵ ]