Читать книгу Blondid elajad - Маруся Климова - Страница 5

Marusja meeleolu muutus sageli. Ta ärkas hommikuti mingis ebamäärases hingeseisundis, ja see tuju hakkas aegamisi omandama teatud piirjooni, ning siis ta otsustas, et täna saab temast näiteks range daam, teadlane, tõlkija. Ta ei võtnud sellist otsust kunagi vastu teadlikult, see lihtsalt kujunes kuidagi sügaval alateadvuses, ja siis hakkaski Marusja just selliseks, nagu see kujutluspilt nõudis, isegi tema välimus muutus. Tänaval kõnnib range daam, prillid ees, lihtne tumesinine kleit seljas, väike portfell käes, ta vaatab karmi pilguga inimesi enda ümber, tal on selleks igati alust, sest ta on ju nii palju kodumaise kirjasõna heaks ära teinud. Kui keegi temalt midagi küsib, on tal õigus iga küsimust rumalaks pidada – mida võikski küsida need mannetud inimesed, kes jooksevad ringi, otsides ei tea mida, muretsedes oma haledate tegemiste pärast. Tema läheb raamatukokku, loeb seal tarku raamatuid, kirjutab teadustööd, võibolla isegi väitekirja – miks ka mitte, ta on ju muide ammu tegelenud ühe teadustööga, see on esialgu tema peas, kuid varsti, väga varsti omandab selged piirjooned ja voogab paberile; kokku tuleb umbes viissada lehekülge, võib-olla rohkemgi. Kuid praegu pole seda sugugi vaja kirja panna, ta veel mõtiskleb oma töö üle.

Oli päevi, kui Marusja kujutles end armunud tüdrukuna. Siis ilmus tema silmadesse ja näkku rõõmus rambus ja ta mitte ei kõndinud, vaid lendles maapinna kohal, ja kõik ümberringi paistis kaunis, ta oli võimeline kõigist ja igaühest aru saama ega mõistnud kedagi hukka. Isegi kui keegi teda ühistranspordis tõukas või talle jala peale astus, naeratas Marusja õnnelikult ja õndsalt, ja isegi kui keegi oleks teda meelega, mitte kogemata solvanud, poleks ta seda kuigi oluliseks pidanud – ehk oli seda inimest mõni õnnetus tabanud, ehk lasti ta töölt lahti, ilma et oleks palka makstud, või on tal hoopis ebakõlad pereelus, teda tuleb ju mõista, tema pole süüdi. Lehviv, hooletult kaela seotud rätt, küljel kõlkuv käekott – ta nägi ennast justkui eemalt, ja kõik imetlesid teda, ta oli veetlev, ta tahtis kangesti kõigile möödujatele öelda: „Vaadake, kui ilus ja armunud ma olen!” Ja kui kõik teda vaatasid, eriti kui ta oma silmadega nende pilgud kinni püüdis, muutus tema meeleolu aegamisi närviliseks, jõudes isegi teatud ebanormaalsuse piirile, ja tema armumine läks sujuvalt üle vihkamiseks ja tigeduseks. Ja siis muutus ta kurjaks energiliseks daamiks, kes võis isegi hüsteeriliselt karjuda ja röökida, kui keegi talt midagi küsis, ja tema hääl pani mööduja võpatama ja hirmunult tagasi põrkama, aga tema nõksatas ärritunult peaga ja läks oma teed, oma äärmiselt tähtsaid asju ajama. Pärast seda, kui ta ühe korra küsimusele vingudes ja närviliselt oli vastatud, käitus Marusja päev läbi täpselt samamoodi, ta tõmbles juba ilma ühegi põhjuseta, lihtsalt inertsist, ja sai sellest teatud rahulduse.

Mõnikord mõtles ta ennast väga jõukaks daamiks, uusrikkaks, tema nägu muutus paljutähenduslikuks ja mõtlikuks, ja see mõtlikkus ei lahkunud temast hetkekski, ta tõesti mõtles, kuid üksnes seda, ega ta jumala eest kogemata kellelegi liiga palju ei maksa. Sest tal on ju oma firma, kus rügavad palgatöötajad, ta maksab neile väga vähe, ainult nii palju, et nad nälga ei sureks, ja seegi raha makstakse sageli välja suure viivitusega, lihtsalt sellepärast, et riigis on praegu kriis, meil on ju pidevalt kriis, aga Saratovis saavad töölised üldse palga külmkappidena kätte.

Marusja meenutas, kuidas ta Svetikuga kohvikus istus ja seal olid Svetiku sõbrad, tema sõnul olidki need uusrikkad, mingi eriline inimtõug – nad kõik olid väga mõtlikud ja napisõnalised, nad väljendasid oma mõtteid kolme-viie sõna abil, rohkem polnud tarvis. Peamiselt kasutasid nad kõnelemiseks žeste, mis olid nende ringkonnas tavaks, neid liigutusi mõistsid vaid asjassepühendatud, ja Svetik oligi just üks neist „asjassepühendatuist”, ta oli kõigi nende tegemistega suurepäraselt kursis, teadis, kuidas nendega käituda. Kõik tehingud sõlmiti enamasti samuti sõnatult, vaikides.

Svetiku sõber Jerry Smith oli tegelikult venelane, kuid millegipärast inglise nimega, tal oli pood hotellis Jevropa, seal maaliti käsitsi prosse, tema heaks töötas terve tsehhitäis meistreid, ja kodus vedelesid need prossid tal kõikjal – põrandal, aknalaudadel, isegi kõik kardinad olid prosse täis tipitud, isegi tualetis oli poti kõrvale puistatud lugematu hulk neidsamu prosse, mis meenutasid suuri musti läikivate mustriliste selgadega põrnikaid. Jerry Smith oli peaaegu alati hõivatud, kuid umbes korra nädalas kukkus ta jooma, ta võis endale lubada lõõgastust, kultuurset puhkust, ja ta jõi ja jõi ja jõi, kuid esmapilgul ei saanud arugi, on ta purjus või mitte, kuid ta tahtis kogu raha eest puhata, lihtsalt täiega aja maha võtta, ja kui ta juba jooma kukkus, oli tal vaja tütarlast, et alustatud päev vääriliselt lõpetada. Ta kutsus enda juurde Svetiku, sest tollel oli väga palju tuttavaid tütarlapsi, ja veel oskas ta tütarlapsi otse tänavalt ja kust tahes rajalt maha võtta. Svetik tuli mustrilises hommikumantlis, mille ta oli paljale ihule tõmmanud, ilma alukateta, kõigepealt pakkus ta naiseks iseennast ja muudkui korrutas:

„Jeeerry, las ma olen su naine! Minust saab nii vinge naine, sellist naist ei leia sa kuskilt!” ja püüdis muudkui Jerry püksiaugust kinni haarata, kuid too lükkas ta käe kangekaelselt eemale ja pomises pehme keelega:

„Jäta järele! Sai öeldud! Kiisupoju, ma armastan sind! Aga sai ju öeldud!”

Svetik jättis ta mõneks ajaks rahule, kuid hakkas peagi jälle ligi tikkuma. Svetik tahtis restoranis õhtust süüa, šikilt mööda Nevskit sõita, autoaknast jalakäijaid vaadata ja tuttavaid hõigata, kui auto valgusfoori ees peatub. Jerry istus ja silmitses mõtlikult lage, seejärel võttis märkmiku ja asus helistama kõigile tuttavatele tütarlastele, kuid neid kas polnud kodus või oli neil tegemist ja keegi ei tahtnud tema juurde tulla. Svetik ütles, et temal on ka tuttavaid tütarlapsi ja helistas.

„Oi, Marinka, tere, kullake! Kus sa oled? Istud kohvikus? Oled sa seal veel kaua? Oota, me tuleme ka varsti sinna. Ma teen su sõbraga tuttavaks, ta on nii äge kutt, nii-ii äge, küll sa ise näed. Olgu, näeme! Musi!”

Jerry silmitses Svetikut vaikides läbi prillide, ta oli higine ja punane, sassis lainjad juuksesalgud langesid korratult laubale, väike punane nina läikis.

„Sõidame, Jerry, kohe teen su ühe tütarlapsega tuttavaks!”

„Pane alukad jalga,” ütles Jerry süngelt, kuid Svetik tegi näo, et see ei käi tema kohta.

Nad läksid välja, Jerry virutas raudukse enda järel kinni, see sulgus nii hirmsa kolinaga, et kogu maja värises. Nevskil püüti auto, Svetik laulis: „Mitu korda päästnud sind ma, ma ei suuda rohkem, ei suuda…”^[1.] Juht kõõritas üle õla ja turtsus. Järsku läks Svetik ärevile:

„Jerry, kas sa jätsid kaardi koju? Sa unustasid ju kaardi maha! Me ju lähme restorani, Jerry?”

Jerry vaikis ja muigas salapäraselt. Helerohelise Stroganovi palee ees auto peatus, Svetik, Marusja ja Jerry väljusid.

„Noh,” ütles Jerry Svetiku poole pöördudes, „maksa! Kes maksab?”

Svetik kõõritas alla jalge ette, seejärel kõrvale ja tema nägu muutus murelikuks, kuid Jerry ei piinanud teda kaua.

„Olgu, ma tegin nalja!”

Ta võttis lühikeste helebeežide pükste taskust pataka sajarublaseid, tõmbas ühe rahatähe ja ulatas autojuhile.

„Kõik! Sai ju öeldud! Mis asja!”

Svetik võttis Jerryl õrnalt käe alt kinni, surus end kogu kehaga tema vastu ja nii läksid nad otse üle Nevski, pööramata tähelepanu mööduvate autode tuututamisele. Nad läksid Stroganovi aeda, peaaegu kõik lauad olid täis, järsku pistis Svetik kiunuma ja tormas mingi kõhna eide juurde, eidel oli seljas sätendav suure dekoltee ja peente õlapaeltega kleit, kõrvas briljantkõrvarõngad, juuksed olid heleruuged, silmad sinised ja säravad, laienenud silmateradega. Nad suudlesid. Svetik rääkis temaga vaikselt, Jerry aga seisis veidi kõikudes eemal ja vahtis ringi. Järsku hakkas Svetik kiledalt karjuma:

„Oi, Marinka, Marinka, tšauki!” ja, haaranud Jerryl käest, vedas ta üsna piirde ääres oleva laua juurde, kus istusid kaks neidu: üks paksuke ja toekas, seljas must läbipaistev pluus, teine aga mõtliku melanhoolse pilguga suurtes mustades silmades ja väikese, kõvasti kokkusurutud suuga – see oligi Marinka.

Svetik kargas laua juurde, nad suudlesid Marinkaga, seejuures läksid Svetiku kirju hommikumantli hõlmad lahti ja kõik nägid, et tal pole alukaid, ümmarguse punnkõhu all rippus väike krimpsus riist ja kaks sinakat kotikest.

„Kata end kinni, värdjas!” lausus valjult ja põlglikult Marinka sõbranna. „Sa oled nagu mingi linnahull. Arvad, et kõigil on mõnus sinu genitaale vaadata?”

Svetik tegi näo, et ei kuule, kuid pani siiski hommikumantli hõlmad kinni.

„See on minu sõber Jerry. Kõige parem sõber… Noh, Jerry, kuidas sulle Marinka meeldib? Ma ju ütlesin, et ta on äge.”

Jerry vaatas Marinka tähelepanelikult üle ja noogutas. Marinka muigas tähendusrikkalt suunurgaga, kuid tema pilk väljendas täielikku ükskõiksust. Svetik haaras laualt menüü ja asus seda põhjalikult uurima.

„Oo, siin on lõhet! Ma tahan lõhet” Svetiku sõnad oleks justkui olnud suunatud Jerryle, kuid too vaikis, ilma et oleks kuidagi reageerinud.

„Kuule, kata end õige kinni. Mind on su vahtimine juba ära tüüdanud, lihtsalt vastik hakkab! Mul on sinust siiber, saad aru?” jäi Marinka sõbranna endale kindlaks.

Svetik ei vastanud midagi ja pöördus Marinka poole:

„Kuule, Marinka,” ütles ta vandeseltslaslikul poolsosinal, „kas sul on viis dollarit? Palun laena mulle viis dollarit, ma väga palun!”

„Svetik,” vastas Marinka süüdlaslikult, „mul pole mitte kui midagi. Maksin just enda ja sõbranna eest ning mul pole üldse raha järel.”

Siis helises tal kotis mobiiltelefon, ta võttis selle välja ja, pööranud Svetikule selja, sosistas intiimselt:

„Jaa? Kuulen. Kohe, oota natuke…”

Ta tõusis lauast, läks kaugemasse aiasoppi ja rääkis seal millestki üsna kaua. Jerry vaatas teda ja lämbus naerust, miskipärast tundus Marinka käitumine talle jube naljakas.

Marinka sõbranna silmitses vastikusega Svetikut, kes kargas järsku laua tagant püsti ja suundus mänguväljakule, kus olid puust hobused ja vedeles eri värvi palle. Svetik haaras ühe palli, pistis selle hommikumantli alla ja istus sedasi puuhobusele, kiikus veidi, aga seejärel hakkas raseda daamina esinedes edasi-tagasi jalutama. Jerry jälgis teda vaikides, Marinka sõbranna pööras end lausa ära, aga kõik ülejäänud restoranikülastajad jälgisid seda stseeni mõningase imestusega. Olles veidi jalutanud, naasis Svetik lauda, kutsus ettekandja ja tellis lõhet, vaadates anuval pilgul Jerryt. Jerry oli vait, ta ei takistanud Svetikut, kuid ei kiitnud ka kuidagi heaks, ta uuris samuti menüüd ja teatas lõpuks:

„Lähme siit minema.”

„Mismoodi? Mis sa ajad, Jerry? Aga Marinka?” Svetik manas ette rauge pilgu ja väljendas oma näol õnnejoovastust. „Marinka ju kurvastab.”

„Siin ei tohi süüa,” pomises Jerry. „Juua võib. Hakkame siin jooma. Aga süüa ei tohi.”

„Miks ei tohi? Aga lõhe? Tead, kui hea lõhe siin on? Sa pole lihtsalt proovinud!”

Svetikule juba toodigi suur taldrik, millel olid lõhe, praekartul, rohelised salatilehed ja sidrunitükk. Svetik tellis kohe ka piimakokteili, selgitades samal ajal Jerryle:

„Sa ju ütlesid, et siin peab jooma. Aga ma kuulan sind alati, sinu sõna on mulle seaduseks. Sa oled ju mu sõber. Parim sõber.”

Marinka sõbranna sõi ka lõhet, ta uuris tähelepanelikult Jerryt ja haaras järsku, täiesti ootamatult, kahvli otsa tüki lõhet ja salatilehe, tõstis selle üle laua sirutudes otse Jerry suu juurde.

„Proovi!” lausus ta salapäraselt naeratades. „Proovi! Küll näed, kui hea see on!”

Jerry vangutas pead tummalt ühele ja teisele poole, keeldudes suud paotamast:

„Palun!” käis sõbranna peale. „Söö! Sulle maitseb!”

Pealetükkivast häälest ja otse näo ees veiklevast kahvlist otsekui lummatud Jerry avas aeglaselt suu ja sõbranna pistis sinna kiiresti tüki lõhet. Jerry näris aeglaselt nagu kuutõbine, siis neelas pala suurivaevu alla. Sõbranna vaatas teda võidukalt:

„Noh? Kas maitseb? Eks ma öelnud!”

Samal ajal tuli ka Marinka tagasi, istus oma sõbranna kõrvale, mõtles veidi ja ütles:

„Olgu, me siis lähme. Peame juba minema. Mul on auto Nevskile pargitud, makstud aeg sai juba läbi.”

„Kuidas nii?” läks Svetik ärevile. „Kuhu te nüüd lähete? Meil hakkab ilma teieta igav! Vaata, kuidas Jerry juba kurvastab.”

„Issand, milline värdjas! Kata end kinni, kretiin!” pöördus Marinka sõbranna taas päris jõhkralt Svetiku poole.

Svetik läks järsku endast välja:

„Ole vait, sa paks rasvane tünn, mul on sinust kõrini! Ma ei taha sind kuulata! Ma ei tunnegi sind! Kes sa selline oled?”

„Svetik, kas sa siis ei tea? See on minu sõbranna Valja, tema isa juhib Armeenia kaitsetööstuse ministeeriumi!”

„Ja siis? Mida ta mu kallal norib? Mida ta minust tahab?” venitas Svetik nutuse häälega. „Kas ma ei meeldi talle? Mind armastavad ju kõik, eks ole Marinka? Mind pole võimalik mitte armastada, küsi kas või Jerrylt!”

Seevastu Jerry, kes oli seni tuimalt vaikides Svetikut ja Marinka sõbrannat vaadanud, muigas järsku laialt ja ütles valjusti:

„Ei, ma teen kõigile külma! Ma teen teile kõigile külma!”

Svetik põrnitses teda ega vastanud.

„Ma teen kõigile külma! Rahulikult! Vaikides!”

Marinka ja tema sõbranna tõusid, jätsid hüvasti ja suundusid aia Nevski-poolse väljapääsu juurde. Svetik, Marusja ja Jerry jäid kolmekesi. Svetik oli juba üle poole lõhest ära söönud, kokteili ära joonud ja tahtis veel viina tellida, kuid siis tõusis Jerry äkki püsti.

„Jerry, kuhu sa lähed? Aga kes maksab?”

„Maksa ära,” teatas Jerry ja kavatses lahkuda.

„Jerry, sa tegid nalja? Sa tegid ju nalja, eks? Mul pole ju midagi!”

„Maksa ära,” kordas Jerry, vaadates ringi, justkui oleks midagi ära kaotanud või unustanud.

„Jerry, ära tee selliseid nalju, mul hakkab praegu halb, mul pole ju kopikatki, tead ju, et olen juba ammu kuival!”

Jerry naeratas äkki laialt ja võttis taskust krediitkaardi.

„Kiisupoju! Ma tegin nalja! Ole nüüd!”

„Marinka on ju tore tüdruk, eks?”

„See sinu Marinka on pask!” ütles Jerry järsku. „Täielik pask!”

„Tõesti?” küsis Svetik üle. „Tõepoolest, ta on pask! Kui seda ütleb mu sõber, järelikult ongi pask! Sest sina oled mu sõber, Jerry, ja ma armastan sind üle kõige maailmas! Sa oled mulle kõige kallim! Ja Marinka on pask!”

Äkki kõlas kellegi hääl:

„Oo, mu valgus! Oled see sina?”

Svetik keeras jalamaid Marusjale selja ja suundus, näol üks tema rõõmsamaid naeratusi ja käed kallistuseks avali, pika saleda daami poole, kes kandis helehalli sügava dekolteega siidkleiti ja pärlikeed.

„Oi, Marjaša, kullake, kus sa oled olnud? Me pole terve igaviku näinud! Ikka paned Versace juures pidu?”

Daam kukkus Svetikule kõrva sosistama, too aga muigas kavalalt, nõkutas pead ja sihtis silmadega siia-sinna, vääneldes seejuures kogu kehaga.

„Svetik, kes see on?” küsis Marusja, kui daam oli eemale läinud.

„See on vinge eit,” poetas Svetik mokaotsast ja asus taas oma lõhe kallale.

1 Сколько раз спасала я тебя. Не могу я больше, не могу! – Alla Pugatšova populaarne laul (tlk märkus). [ ↵ ]