Читать книгу Blondid elajad - Маруся Климова - Страница 8

Marusjale helistas ootamatult tema ammune semu Vasja, keda ta polnud juba mitu aastat näinud. Nad said tuttavaks juba siis, kui õppisid koolis kaheksandas klassis, hiljem käidi koos kirjandusklubiga Brigantina ekspeditsioonidel Leningradi oblasti linnades. Juhtkond eeldas, et nad pidid hiljem kõiki vaatamisväärsusi kirjeldama. Neid saatis paks vanamutike Nina Petrovna, kes istus õhtuti, pärast einet, põõsaste vahele pingile ja laulis neile oma lemmiklaulja Okudžava laule; eriti ennastunustavalt ja tähendusrikkalt laulis Nina Petrovna laulu jänestest ja kapsast, ta nagu üritas öelda seda, mida keegi ei teadnud ega mõistnud. Kõik tüdrukud kogunesid Nina Petrovna ümber ja kuulasid lummatult, pööramata temalt silmi, ja pärast andsid seda laulu üksteisele sosinal edasi nagu loitsu. Muidugi laulis Nina Petrovna ka paljusid muid laule, kuid laul jänestest ja kapsast oli alati eriliselt menukas.

Marusja ei sõbrustanud tüdrukutega, kes olid Nina Petrovna alatised kuulajad, nad ärritasid teda oma lollakate grimasside ja mõttetute juttudega ning ta eelistas Vasjat. Nad suitsetasid koos Bulgaaria sigarette, mida nad suurte ja tüdrukute eest salaja ostsid, sest nood võisid iga kell ära kituda. Kord Staraja Ladogas läksid Marusja ja Vasja suitsetama kuhugi varemeisse, kus vedelesid kõikjal klaasikillud ja tellisetükid, ja järsku sattus sinna Ira, kes oli komsorg ja rühmavanem; Marusja ja Vasja seisid, tegid suitsu ja ajasid rahulikult juttu. Ira turtsatas neid nähes tähendusrikkalt ja kadus. Järgmisel päeval hakkasid kõik rääkima, et Marusjal ja Vasjal olla romaan. Vasja perekonnanimi oli Turgenev, seepärast narrisid mõned poisid teda Mumuuks, kuid Vasja oli väga ilus poiss ja kõik tüdrukud olid temasse armunud, ning Ira kirjutas tema rohelistest silmadest, mustadest kulmudest ja pikkadest ripsmetest isegi luuletuse:

Ta pikkade ripsmete puhang,

kajab kui kauge klassika,

talle võib öelda Turgenev,

kuid öelda võib lihtsalt Vasja ka!

Kuid Vasja kohta käisid jutud, et talle meeldivad hoopis poisid. Volodja, Marusja teine tuttav, jutustas hiljem suure saladuskatte all, kuidas Vasja oli ükskord õhtul tema poole tulnud, teda kallistanud ja tema jalge ees väänelnud, kuid Volodja oli jäänud ligipääsmatuks ega vastanud samaga. Need võisid olla vaid kuulujutud, mida levitati kadedusest, kuid neid kuulujutte räägiti üha sagedamini ja sagedamini.

Volodja oli luuleringi liige ja kirjutas romantilisi luuletusi. Temal olid samuti väga ilusad, pikkade ripsmetega silmad ja pikad lainjad juuksed, ehkki ebaproportsionaalselt suur pea jättis kõhetu keha küljes veidra mulje. Ka Volodjale pühendas üks tüdruk luuletuse:

Su silmad on justnagu pintsliga maalitud,

su silmad on justnagu tohutud magnetid,

su silmades paistmas on meeletut õnne,

su silmad on justnagu päikesest kullatud.

Volodja oli Nina Petrovna lemmik, ta kutsus Volodjat tihti koos tüdrukutega laule kuulama, kuid too keeldus alati järjekindlalt, tänades viisakalt, seepärast Nina Petrovna ei solvunudki. Koos Nina Petrovnaga hoidis rühmal silma peal tema tütar Nadežda Ivanovna, pikk, ümmarguse näo, ümmarguste silmade, väikese nina, väikese pruntis suu ning püsilokkidega naine. Ka temale meeldis väga ema laule kuulata, kuid ise ei laulnud ta kunagi.

Vasja pakkus Marusjale kokkusaamist:

„Tulen sulle järele, autojuht on praegu garaažis, kuid auto on veerand tunni pärast ees, nii et ma olen umbes neljakümne minuti pärast sinu pool. Helistan sulle.”

„Aga meie trepikoja juures on telefoniputka katki…” hoiatas Marusja igaks juhuks.

„Kullake, mis sajandis sa elad,” katkestas Vasja teda pisut põlglikult. „Mul on mobiil, nii et selliseid probleeme mul lihtsalt pole.”

Vasja juhtis telesaadet, kus näitas katkendeid uutest filmidest, moodsaid lääne ja kodumaiseid näitlejaid ja lauljaid, keda ta nimetas alati staarideks.

Mõne aja pärast helistas Vasja uuesti.

„Ma olen teel,” teatas ta, „sõitsin juba raamatupoest mööda, nii et pane end valmis.”

Marusja oli niigi valmis, ta oli jõudnud juba oma vana nahkmantli selga ja saapad jalga tõmmata. Kolme minuti pärast helises telefon uuesti.

„Mis sa passid, olen juba all, sinu trepikoja ees. Tule alla, lähme baari.”

Marusja läks alla. Trepikoja ees seisis vana räsitud Moskvitš, selle uks paotus ja välja vaatas naeratav Vasja:

„Kullake, tule, istu sisse,” ütles ta, „küll sul läks kaua aega! Meie aeg on ju kulla hinnaga!”

Marusja ronis tagaistmele, roolis istus sünge eit, läkiläki peas, Marusja pidas teda esialgu meheks. Tee peal hakkas Vasja juhti üle kuulama, kui palju too oli kulutanud bensiinile, kui palju varuosadele; juht ulatas talle vaikides paki mingeid pabereid ja tšekke. Vasja hakkas neid kohe põhjalikult uurima, esitades aegajalt rahulolematu häälega küsimusi. Vahepeal olid nad kohale jõudnud.

Baar polnud kaugel, Rubinšteini tänaval, keldris. Rohelisele sildile oli kirjutatud inglise keeles „Molly Irish Bar”.

„Oota mind,” ütles Vasja autojuhile, „mul ei lähe kaua.”

Ta läks Marusjaga trepist alla, sissepääsu juures tuli neile vastu valge põllega noormees, kes tervitas Vasjat lipitsevalt – nähtavasti oli Vasja siin omainimene. Nad istusid nurgalauda. Vasja manas näole oma veetlevaima naeratuse ja küsis Marusjalt:

„Noh, mida sa jood?”

Ta ulatas Marusjale suure žestiga ilusas tumerohelises köites joogikaardi. Marusja näitas huupi mingit rida. Vasja istus tema kõrvale, uuris hoolega tema valitud jooki ja tegi mõtliku näo.

„Tead, kullake,” venitas ta, „see on sulle ilmselt raskevõitu, see on liiga kange tume õlu. Las ma valin sulle ise midagi.”

Ta kutsus kelneri ja tellis – peagi toodi talle suur kruus tumedat õlut ja Marusjale kõrge klaas heledat.

„Vaat nii,” lausus Vasja rahulolevalt, „kohe tuleb minu partner ja me räägime natuke. Seni viin sind tasapisi asjaga kurssi.”

Marusja vaatas Vasjat: ta polnud üldse muutunud, ainult näole oli punakas varjund ilmunud ja silmade juurde kortsud tekkinud, muidu oli ta ikka samasugune – ilus ja lõbus. Võib-olla Marusjale ainult tundus, et Vasja pole muutunud: ta pidas sageli soovitut tegelikkuseks ja kui midagi väga tahtis, hakkas talle kohe tunduma, et kõik ongi päriselt nii. Näiteks kui keegi talle meeldis, koondusid tema mõtted järk-järgult tema tähelepanu objektile ja järk-järgult veendus ta juba ise ka, et see inimene on temast huvitatud. Ta püüdis mitte mõelda, kuidas asjad tegelikult olid, andes kõigile negatiivsetele ilmingutele erinevad, kuid alati talle endale kasulikud seletused. Ka nüüd, kui ta Vasja vastas istus ja tema ilusatesse sõstrasilmadesse vaatas, näis talle, et mees on temasse armunud ja tööjutt on ainult ettekääne, põhjus kohtuda.

„Kas sa ei kuulagi? Tead, kullake,” ütles Vasja rahulolematult, „iga minu minut on kulla hinnas ja ma pole harjunud, et mind ei kuulata. Niisiis, kordan üle: kavatsen luua oma agentuuri ja mul on vaja kvalifitseeritud, arukaid, haritud inimesi nagu sina. Aga kohe tuleb mu partner ja räägib sulle kõigest põhjalikumalt.”

Möödus umbes kümme minutit, lõpuks ilmus laua äärde priske roosa noormees, kellel olid lühikesed punased lokkis jooksed, põskedel samasugune punakas habemetüügas, kahvatud hallid pungis silmad ja suur nina. Tal oli seljas pikk nahkpintsak ja käes räsitud portfell, mille käepide oli ühest otsast lahti tulnud, mistõttu portfell kõlkus ja peksis vastu jalgu. Ta heitis portfelli hooga lauale ja ulatas Vasjale käe.

„Näe, Marusja, see on Genake, minu partner. Mitte sekspartner, vaid lihtsalt äripartner,” lisas Vasja itsitades. „Meil on üksnes ärisuhted.”

Gena vaatas Marusja pealaest jalatallani üle, noogutas, võttis taskust mobiiltelefoni ja eemaldus otsekohe saali teise otsa, kus ta pööras nina nurka ning asus kellelegi helistama ja pingsal häälel midagi seletama.

„Niisiis, Marusjake, kavatsen luua oma agentuuri, see on lihtsalt hädavajalik. Aga sulle pakun ma tööd tõlkija või referendina. Tööd pole palju: tuled kella kümne paiku ja lähed ära nelja-viie või kuue paiku. Mõnikord tuleb muidugi kauemaks jääda, kuid seda tuleb harva ette. Põhiliselt istud sa arvuti taga ja ajad oma asju – noh, kirjutad, tõlgid, ühesõnaga, teed, mida tahad. Mõnikord annab ka Genake sulle muidugi väikesi ülesandeid – ta on ikkagi minu partner, nii et arvesta sellega.”

„Aga kui palju sa mulle maksad?” küsis Marusja. Tal oli piinlik viia juttu nii vääritule teemale, üldse vältis ta oma tuttavatega rahast rääkimist, kuid ta oli juba ammu rahast lage ega saanud seepärast endale Vasja juures tasuta töötamist lubada. Ta valmistus selle küsimuse esitamiseks pikalt ja kordas seda mõttes mitu korda, kuid sellegipoolest kõlas see kuidagi ebaloomulikult ja inetult, Marusja isegi punastas, kuid baaris oli tõtt-öelda küllalt pime ja Marusjale tundus, et Vasja ei märganud midagi. Marusja muidugi ei kahelnud, et Vasja maksab talle palka ilma sellise küsimusetagi, ja maksab palju, sest ta on ju nüüd rikkaks saanud, kuna tal on juba sohver ja mobiiltelefon.

„Ma maksan sulle sada dollarit kuus,” ütles Vasja kiiresti ja jätkas oma mõtet, ilma et oleks vastuse ära oodanud. „Kuid tööd, nagu ma juba ütlesin, on üsna vähe. See-eest saad istuda mugavas kontoris, Genake tegi seal hiljuti euroremondi, pani uued lauad ja toolid ja riputas akendele isegi ribakardinad ette. Seal on videomakk ja teler, mida sa võid alati vaadata, kui tahad.”

Samal ajal vestles Gena elavalt ühe pika kutiga, kes seisis sealsamas ja vaatas mõtlikult aknast välja. Aknast oli näha vaid möödujate jalgu, mis sõtkusid sügisest muda, sest baar asus keldris ja käes oli novembri lõpp. Kutt tervitas Vasjat. Vasja küsis, kuidas tal läheb.

„Näe, maohaavand piinab, ma ei saa midagi juua ega süüa, aga käin ikkagi harjumusest siin – vaatan vähemalt, kuidas teised joovad, ja üldse, tead isegi, naudin kogu seda atmosfääri, nii mõnus. Et päris meelest ei läheks.”

Vasja noogutas mõistvalt ja kaastundlikult.

Gena istus nende lauda ja hakkas jutustama mingist Iljast, kellega oli just telefonis rääkinud:

„Saad aru, tal olevat mingi sitane suvila, muudkui jauras sellest. Ma panin endale hiljuti vannituppa põrandasoojenduse. Kujutad ette, milline kaif – tuled vannist, õues on külm, ja üldse, põrand on külm, aga mul on soe ja mõnus.”

Vasja noogutas jälle energiliselt, kuid seejuures tekkis talle näkku pilkav irve, ta vaatas vandeseltslaslikult Marusja poole. Marusja oli juba oma õlle ära joonud ja ootas, mis edasi saab.

„Olgu,” pöördus Vasja lõpuks tema poole, „tule esmaspäeval Kinomajja, seal on meie kontor. Ja üldse, Genake helistab sulle.”