Читать книгу Blondid elajad - Маруся Климова - Страница 7

Marusja tundis, et ta viibiks justnagu kolvis, ta ei pääsenud vaatamata paljudele kavalatele nõksudele kuidagi välja, ta oli ikka seal, sees, pilkases ängistavas pimeduses, ta nagu polekski veel sündinud, aga võib-olla ei tahtnudki siia ilma sündida, milleks talle see, kui tal oli ka niisama soe ja mõnus. Ta tundis end vormituna nagu mingi kamakas või kuhil, ta tajus juba ette neid pingutusi, mida tuli teha, et mingi kuju omandada, ja ta ei viitsinud neid ette võtta, sest need olid valusad, aga valu oli ta alati kartnud. Selleks, et täielikust kaosest tekiks midagi arusaadavat, tuli kaua-kaua vaeva näha, püüda, aga tal polnud jõudu, tahtmine ehk isegi oli, kuid selleski polnud ta kuigi kindel. Ta oli mõistnud, et elamiseks polnud sugugi vaja raamatuid lugeda, juba vanaema oli talle sellest rääkinud, seda ta pahandaski, kui Marusjat raamatuga nägi, ta püüdis siis Marusjale kohe tegevust leida, talle tööd anda, ainult et lapselaps raamatu taga ei istuks.

Marusja vanaema parim sõbranna Žmerinkas oli Gandzja. Gandzja elas üksi kiiva kiskunud osmikus päris tänava lõpus, kogu tema lahmakas krunt oli takjaid ja karuohakaid täis kasvanud. Kõik kutsusid Gandzjat Kitsemammaks, sest tal oli palju kitsi, need olid talle väga kallid, aga naabrilapsi, kes tema kitsi pidevalt õrritasid, ajas ta nõgestega taga, loopis neid käbide ja mullakamakatega ning isegi ähvardas igavese needusega. Veel oli tal palju ikoone, kogu tare oli ikoone täis riputatud, ja ta ei jätnud kirikus ühtegi teenistust vahele. Kõik naabrid kartsid teda ja üksnes Marusja vanaema hoidis suhted temaga piisavalt soojad, iga kord, kui ta pirukaid küpsetas, saatis ta Marusja Gandzjale tükikest viima ja Gandzja varustas vanaema selle eest värske kitsepiimaga. Vanaema sundis Marusjat seda piima jooma, kuid Marusja ei sallinud kitsepiima sugugi, see tundus talle lihtsalt vastik, sel oli jõle kõrvalmaitse, ja ükskord avastas ta piimapurgi põhjast mingid kummaliselt kõverdunud juurikad ja taimed. Marusja näitas neid vanaemale ja vanaema viskas kõik otsekohe maha, kukkus midagi sosistama, juurikate ja taimede peale sülitama, neile risti ette lööma, siis aga trampis kõik jalgadega puruks ja põletas ära, järele jäi vaid väike tuhahunnik, ja selle lasi vanaema tuules lendu. Ent Gandzjale ei rääkinud ta sellest midagi, lihtsalt ei sundinud enam Marusjat kitsepiima jooma, vaid andis selle Tohtri-Taadile, kes oli väga rahul. Tohtri-Taat ravis Žmerinkas nii lapsi kui ka täiskasvanuid ning mõnedele päris vanadele ja tudisevatele eidekestele andis ta mõnikord mingit leotist ja need jäid rahulikult magama ega ärganudki enam.

Ükskord munes üks vanaema kana ebaloomulikult väikese, justkui alaarenenud muna ja siis sattus vanaema suurde ärevusse, haaras selle muna ja tormas Gandzja juurde, teda polnud tükk aega, ta tuli tagasi alles hilja õhtul, täiesti õndsa olemisega ja heas tujus, ning andis koguni Marusjale viisteist kopikat jäätiseraha. Vanaema läks hirmsasti tülli naabrinaisega, kelle nimi oli Jadzja, neil oli juba ammusest ajast hõõrumisi ja vanaema ei kutsunud teda muudmoodi kui Jazvaks^[1.], ja lõpuks jõudis tüli oma haripunkti, vanaema sõimas ja needis Jadzjat nii rajult, et too hakkas vanaema pilduma suurte umbrohutaimedega, mille juurte küljes olid kuivanud mullatükid, nii et neist said omamoodi mürsud, ja üks selline mürsk tabas vanaema õlga, aga vanaema haaras kätte ilmatu vaia, tormas sellega otse Jadzja poole ning sellel hakkas järsku hirm, ta keeras ringi ja jooksis majja. „Et su pia sassi läeks!” käratas vanaema talle järele, sülitas ja läks samuti tuppa. Kuid sellega tüli ei lõppenud, peagi kärvasid kaks parimat vanaema kana, pruun ja hall, nad olid nokkinud midagi Jadzja krundiga piirneva plangu ääres ja kärvasid maha, ja isegi mustasõstrapõõsad, mis sealsamas kasvasid, kuivasid ära ja tõmbusid mustaks.

Seevastu vanaema läks mõne aja pärast teise naabrinaise juurde, kellel olid Jadzjaga head suhted ja kes oli tal hiljuti isegi aidanud soengut teha – üldiselt lõikasid väga vähesed naabrinaised juukseid ega hoolitsenud nende eest üldse, tavaliselt seoti rätt pähe ja seda, mis räti all, polnud näha. Kuid Jadzja vanem tütar oli hiljuti mehele läinud, kõik naabrid peale vanaema kutsuti pulma, kogu tänav pidutses tervelt kolm päeva, kõik olid purjus, ja Jadzja tegi sellise sündmuse puhul endale pähe midagi täiesti kujuteldamatut: kui ta trepile ilmus, et noorpaar vastu võtta, ahhetasid kõik naabrinaised kadedusest – kummalised lained ulatusid seitlist oimukohtadeni ja kuklal kõrgus kohev tupeering, mis nägi välja nagu mägi, Jadzjat oli raske äragi tunda. Vanaema jälgis seda kõike aga oma trepilt ja sisises omaette nagu madu, sülitas aeg-ajalt ja pomises: „Et te kõik piast segi läheks! Tulgu teil sügelised südamesse, kibelused kubemesse!”

Aga järgmisel päeval sidus vanaema rätikusse pekitüki, kodutehtud vorstirõnga, pool lihapirukat ja läks tolle naabrinaise juurde, ta võttis Marusja kaasa ja too nägi, kuidas eided kaua midagi sosistasid ja lõpuks tõi naabrinaine teisest toast juuksesalgu, keeras selle paberisse ja andis vanaemale. Vanaema jäi väga rahule, nad vahetasid naabrinaisega hüvastijätumusid, kusjuures, kui nad musitasid, oli vanaemal selline nägu, et kohe hammustab ta seda naabrinaist, ja nad läksid Marusjaga koju. Oodanud ära täiskuu, võttis vanaema juuksesalguga paberinutsaku, lisaks kogus mingeid taimi, mida suurel hulgal ahjul kuivas, pani need riidest kotti ja läks Gandzja poole.

Nad tõmbusid kahekesi sauna ja vedasid sinna millegipärast kaasa vana pika habeme ja tohutute sarvedega soku. Gandzja oli keskendunud nagu ikka, vanaema nägu oli tardunud tigedaks grimassiks. Marusja jäeti sauna eesruumi, vanaema rääkis Gandzjale midagi „latsekesest”, Marusja pandi pingile istuma, talle anti suur präänik ja jäeti päris üksi. Läbi väikese akna eristas Marusja poolhämaras vaevu vanaema ja Gandzja kotjaid kohmakaid siluette, mis heitsid seinale hiigelsuuri varje, saunas põles mitu küünalt, kusjuures need küünlad oli vanaema vist kirikust ostnud. Sokk seisis vaguralt ahju juures ega püüdnudki mökitada, vaid jälgis lummatult kahe naise tegevust. Gandzja võttis räti peast ja lasi juuksed valla, täpipealt nagu nõid muinasjuturaamatus, mille vanaisa oli Marusjale kinkinud, siis võttis vanaema välja juuksesalguga paberinutsaku, nad jagasid salgu pooleks, ühe määrisid kokku millegagi, mis meenutas kitsesõnnikut, ja toppisid korstnasse, ülejäänud juuste kohal nõidusid nad tükk aega, tõid kuuldavale mingeid arusaamatuid sõnu ja isegi hüplesid tagurpidi. Pärast pani vanaema kuivatatud taimed põlema, ukse alt imbus eesruumi veidrat lõhna, vänget, magusat ja meeldivat, ja Marusjale tükkis peale vastupandamatu uni, kuigi tal oli väga põnev näha, millega see kõik lõpeb. Gandzja ja vanaema muudkui sosistasid ja tegid kätega ebaloomulikke liigutusi, sokk oli juba päris keskele, naiste vahele sattunud, ja nad püüdsid teda justkui hüpnotiseerida, sokk seisis täiesti liikumatult, üleni pinges, kuid ei katsunud kuidagi välja rabeleda, ja äkki oleks nagu välk sähvatanud, see oli Gandzja, kes oli kuskilt läikiva noa välja tõmmanud ja tõmbas sellega sokul järsult üle kõri, paks tume veri läigatas puupõrandale, ja Marusja lülitus seepeale justkui välja, kaotas mõneks ajaks teadvuse, täielik pimedus mässis ta endasse.

Ta tuli meelemärkusele sellest, et vanaema tõmbas teda tasakesi käest, ta tõusis ja võttis end kuulekalt vanaemale sappa, ta ei saanud enam mitte millestki aru, peale selle, et oli pilkane öö ja midagi polnud näha, Marusjale paistis, et ta oli sattunud teise reaalsusesse, kuid ta ei saanud kaht sammugi astutud, kui teda tabas hirmus iiveldushoog, ta oksendas otse vanaema jalge ette, too jõudis vaevu eest ära hüpata ja andis Marusjale kohe võimsa võmmu kuklasse. Kuid Marusja nagu ei tundnudki midagi, ta ei suutnud oma tegevust kontrollida, peas olid mõtted täitsa sassis, ta muudkui ropsis ja ropsis ja ropsis. Hommikul viis vanaema ta rappuva ja lämbe bussiga haiglasse, kus Marusjale tehti maoloputus ja anti mingeid jõledaid tablette, kuid oksendamine ei jäänud järele, see kestis küllalt kaua.

Umbes kahe nädala pärast Marusja siiski toibus ja hakkas aru saama, kus ta viibib, ta lamas raudvoodil, temast vasakul ja paremal lebasid mingid eided, üks neist kukkus Marusjat haletsevalt vaadates kaeblema: „Oh vaine latseke, oled sa ikke aiglane küll!” Aga Marusjal tuli järsku tahtmine pea peal seista, see tähendab, mitte päris pea peal, vaid teha turiseisu nagu koolis kehalise kasvatuse tunnis, see soov oli lausa vastupandamatu. Ja ta nihkus alla, voodijalutsi poole, kõigepealt libises ta pea padjalt maha ja jalad hakkasid jalutsit mööda üha ülespoole ronima, voodijaluts toetus juba vastu kahvatusinist seina, aga eit ei märganud midagi ja aina haletses „latsekest”. Ja äkki vinnas Marusja jalad järsu liigutusega seinale, kergitas selja üles voodijalutsi najale ning sooritas täiusliku turiseisu, samal ajal pööras ta pea jahmunud eide poole ja naeratas talle rõõmsalt.

Jadzja jäi aga paari kuu pärast väga kõhnaks, kahvatuks, tõmbus kollaseks ja tal oli isegi oma hoovis raske liikuda, ta toetus jändrikule kepile, nädal hiljem viidi ta haiglasse, siis võttis tütar ta enda juurde Kiievisse, ja Marusja ei näinud Jadzjat enam kunagi. Vanaema ei näidanud aga sel puhul absoluutselt mingeid emotsioone välja, ta lihtsalt ei märganud enam Jadzjat ega vaadanud enam isegi iial tema maja poole.

1 Jazva – vene k haavand (tlk märkus). [ ↵ ]