Читать книгу Blondid elajad - Маруся Климова - Страница 9

Kostja elas Dekabristide tänaval väikeses ühiskorteri toas päris katuse all. Ühest aknast paistis Iisaku katedraali kullatud kuppel, ning Marusjale oli varem meeldinud selle akna all suitsu teha ja vaadata möödujaid all tänaval ja katedraali eemal, kuni Kostja selle akna vineeriga hoopis kinni lõi, mistõttu oli tema toas ka päeval hämar. Kostja ei sallinud Iisaku katedraali, iga kord, kui ta katedraalist möödus, pööras ta pea ära ja püüdis seda mitte vaadata, isegi ta nägu tõmbus valulikult viltu. Ta arvas, ja rääkis sellest sageli ka Marusjale, et Iisaku katedraal kehastab kogu maailma labasust, ja mis peamine, olevat näide sellest, kuidas tahumatu jõud saab maailmas alati võidu ja allutab endale juhmi rahvamassi. Kostja ei näinud selles mõttetus kivikuhilas mingeid märke tõelisest hiilgusest, inimhinge hiilgusest, mis pidanuks tema arvates ennast puhaste vormide ja ideede kujutamisele suunatud loometahtes ilmutama.

Selle katedraali püstitas prantslane, kes oli imenud end Vene imperaatori õukonna külge, ehkki selles, et Nikolai usaldas Napoleoni võidu auks katedraali ehitamise just prantslasele, oli muidugi teatud peent sadismi, Kostja pidas seda isegi teravmeelseks, kuid tasus vaid heita pilk Montferrandi portreele, kellel oli Kostja sõnul tüüpiline väikekodanlase nägu, et mõista: sellise näoga inimene lihtsalt ei saanud midagi suurt luua. Pealegi joonistas Neff, Nikolai I õukonnakunstnik, ikonostaasi autor, jõudehetkedel imperaatori kollektsiooni jaoks salaja pornograafilisi pildikesi, mida hoitakse nüüd Ermitaaži hoidlates, nii et nüüd teavad seda juba kõik… Just sellest mõttetust inimlike ambitsioonide, rumaluse, ahnuse ja nürimeelsuse lasust tekkiski see lahmakas, millel pole midagi pistmist õigeusuga, see on lihtsalt kõik oma ajastu pahed endasse kogunud. Katedraali ainuke väärtus on selles, et see on nii hiiglaslik ja sellel on päratu kullatud kuppel, mis paistab kaugele, isegi Neeva teisele kaldale, ja inimestel polegi midagi muud vaja, neile piisab sellest, et katedraal rõhub kõiki oma suurusega, mis aetakse tihti segamini suursugususega – rahvamassi hüpnotiseerib jõud, mastaap, kuplile kulutatud kulla hulk, kuid ilu ja esteetika ei huvita kedagi. Ja isegi kui Iisaku katedraali kõrvale kerkiks teine katedraal, sama suur, kuid see oleks juba maitsekuse ideaal ja sündinud tõelise geeniuse, mitte selle „ettevõtliku majandusalajuhataja” – nii nimetas Kostja Montferrandi – loometahtest, siis kummardaks rahvamass seda ikkagi üksnes suuruse pärast, kuid ilu ei huvitaks ikkagi kedagi. Kuid lõppude lõpuks võib tänapäeva inimesi mõista, sest tüüpmajades ja -korterites elades on nad tahtmatult sattunud selle üüratu kullatud kupli hüpnootilise mõju alla. Muidugi, Maupassant põgenes Eiffeli torni eest, Gogolile tundus üldse kogu Peterburi lõpmata igav, kuid nemad olid siiski üksikud, ja praegu paistab nende käitumine mõttetu donkihhotlusena, meeletusena, nad olidki hullumeelsed, nagu hiljem selgus. Ehkki teisalt, juhm kummardamine tahumatu jõu ees maksab neile väikestele inimestele varem või hiljem kätte, ja järgmisel aastasajal trügitakse nad veelgi kaugemale maailma perifeeriasse, nagu praegu Peterburi äärelinnadesse, neid sunnitakse elama veelgi haledamates ja inetumates osmikutes kui praegu, nad on selle igati ära teeninud…

Inimeste juhmus ja ükskõiksus ilu ees ajas Kostja sageli marru, pani rääkima kõrgendatud tooniga, tema häälde tekkisid mingid ebameeldivad metalsed noodid, mis hirmutasid Marusjat, pealegi lülitus ta rahulikelt kaalutletud arutlustelt järsku ümber Marusja peale, sest Kostja arvates ei saanud ka tema millestki aru nagu kõik teisedki ümberringi, eriti ei saanud ta aru sellest, mida rääkis Kostja, kelle arutluskäikude tuum libises Marusjal tihtipeale käest, ja Kostja tajus seda suurepäraselt, ehkki Marusja vaikis ja tegi näo, et kuulab tähelepanelikult. Või siis vastupidi, Kostja külvas Marusja üle süüdistustega, et too on tõeline lollpea, kuna pingutab asjata, kui istub päevad läbi raamatukogus tõlgete ja romaanide kallal, seda pole nagunii kellelegi vaja, ja ta võiks rahulikult peaaegu mitte midagi teha, sest „kõigile nendele ajudeta idiootidele võib ette sööta mis tahes jura”…

Viimane kord, kui Marusja Kostja juures käis, rõhutas Kostja seda eriti, sest Marusjal oli ilmunud juba palju raamatuid, kuid ta oli ikka sunnitud töötama mingi Vasja või Petja või kellegi teise heaks, pole oluline, kelle, kuna püüda midagi ära teha, luua midagi kaunist, tähendab olla tõeline idioot, sest see tähendab, et sa ei näe mitte midagi enda ümber ega mõista inimese loomust. Aga siis on sinu loodu üha halvem ja rumalam, mida rohkem sa sellesse panustad, sest nii muutub see sind orjastanud maailma sümboliks, aga maailm ei vääri seda, vaid väärib ainult põlgust. Lõppude lõpuks oli Nietzschel õigus, kui too arvas, et isegi sõna „töö” on seotud sõnaga „ori”^[1.], näe, tema, Kostja pole erinevalt Marusjast kunagi midagi kirja pannud, ta lihtsalt räägib, mis talle parasjagu pähe tuleb, ja unustab siis kõik kohe ära – seda pidas Kostja enda peamiseks eeliseks Marusja ees…

Viimasel ajal ei töötanud Kostja tõesti enam kuskil ja seepärast polnud tal sageli üldse raha, ta lebas päevade ja isegi nädalate kaupa diivanil, nagu rõhuks teda mingi nähtamatu raskus. Kostja arvas, et vaimses maailmas ei saa miski kuhugi jäljetult kaduda ja lahustuda, sest ka selles maailmas kehtib seadus, mis on sarnane füüsilise maailma energia jäävuse seadusega, ja inimesed, ise seda märkamata, peavad ajast aega kandma mingit nähtamatut raskust, koormat, midagi kapitaolist, mida nad nähtamatust trepist üles tassivad – kui seda koormat kannavad kõik, pole selle kaalu peaaegu üldse tunda, selle kandmine on kerge, seda saab teha naljatledes, omavahel rõõmsalt juttu ajades, nii nagu see oli näiteks sajandi alguses. Aga kui kõik või peaaegu kõik, kes on sinu kõrval olnud, lasevad järsku kapist lahti, siis see, kellel ei vedanud ja kes oli sattunud kuhugi keskele ega jõudnud õigel ajal eemale hüpata, tunneb kohe, kuidas kapp talle kogu raskusega peale vajub, ja nüüd ei saa ta enam kõrvale astuda, seda koormat endalt heita, isegi kui ta väga tahaks, samamoodi ei saa ta endalt heita seda traditsioonide kappi ega kogu inimkonda, sest alati leidub mõni temasugune, Kostjataoline lollike, kellel pole õnnestunud end selle alt ära veeretada.

Ja tõesti, peaaegu alati, kui Kostja hakkas rääkima, värises tema hääl meeletust varjatud pingest, ta suutis vaevu sõnu leida, ja tundus, et neid sõnu koormab samuti mingi uskumatu, üleloomulik mõte, tekkis isegi tunne, et ta ei too kuuldavale mitte sõnu, vaid keerutab tohutuid kivilahmakaid. Kuid hiljem, kui tal õnnestus oma mõte välja öelda, lõpuni viia, tundis ta ootamatut kergendust ega naasnud enamasti, võib isegi öelda, et peaaegu mitte kunagi selle teema juurde, mis oli teda äsja justkui erutanud. Kostja elas väikesest pensionist, mis määrati talle pärast üht tema hullumajja sattumist. Kuid katedraali juurde, mis oli tema kinnilöödud akna taga, naasis ta pidevalt.

Kui Marusja oma haleda kanaajuga kas või korrakski suudaks ette kujutada, et siiasamasse, selle armetu Iisaku katedraali kõrvale tekiks äkki teine, ideaalne katedraal, poleks vahet, ka seal käiks ikkagi samad, Marusja-taolised ajudeta ekskursioonijuhid oma kaardikeppidega ja torgiks nendega mitte midagi tähendavaid ikoone, piilareid, kandelaabreid, skulptuure, maalinguid, millel pole mingit tähendust, saates oma esitlust paljutähenduslike sõnadega „jumal”, „hing”, „geniaalsus” – need on nii tühjad ja umbmäärased, ammu igasuguse mõtte minetanud ja tähendavad praegu vaat et vähemgi kui sõnad „pask” ja „kondoom”. Ja mis peamine, nad sugugi ei lollita rahvast, nad ei taipa lihtsalt ise ka mitte midagi, Kostja oli just sellisele järeldusele jõudnud, olles tükk aega sedasama Marusjat jälginud. Just sellepärast, andes endale aru, kui palju tööd on looja sellesse ideaalsesse katedraali pannud, pidanuks Kostjat vältimatult lõppude lõpuks samuti haarama äärmine põlgus ja vastikus nii katedraali kui ka Marusja raamatute vastu, millest sai tema silmis paratamatult halva maitse ja inimliku idiotismi sümbol, ning seda eelkõige just täiuslikkuse tõttu, mis andis tunnistust loojate orjalikust töökusest ja lakeilikust usinusest. Marusja raamatud ja tõlked olid alles hiljuti talle ju veel meeldinud, kuid nüüd tundis ta, et need ajavad tal südame pahaks, sest Marusja usinus ja püüdlikkus ajasid tal südame pahaks.

Niisiis tuli Kostjal välja sedasi, et tõeliselt ideaalne katedraal pidanuks kätkema endas looja tahet, mis pole suunatud praegusest Iisaku katedraalist, sellest väikekodanliku kummardamise objektist, mitte paremuse, vaid halvemuse poole, see tähendab, et katedraal, mida Kostja oleks võinud ilma vastikustundeta vaadata, oleks pidanud olema ehitatud võimalikult halvasti, nii halvasti, kui on üldse võimalik ette kujutada, sest üksnes jalutades sellises katedraalis, milles on tegelikult, tõeliselt kehastunud asjatundja silmale ilmne looja tung halvemuse poole, võiks tõeliselt teadvustada ja tajuda, mida kujutab endast tänapäevane ekskursioonijuht, aga Kostja oli juba ammu surmani tüdinud kõigist neist ajudeta ekskursioonijuhtidest, kes saadavad meid kõikjal ja torgivad pidevalt oma kaardikeppidega kõikvõimalikke maale, paleesid, monumente, ajaloolisi näiteid, eeskujusid, etalone ja ideaale… Kuid tung halvema poole hirmutab tänapäeva inimesi, sest neid hirmutab läbitungiv valgus, mis muudab ilmseks kõik salajase, eelkõige nende endi armetuse, nad eelistaks ekselda täiuslikkuse varjus, millest Kostja ei saanud naerma puhkemata ei rääkida ega mõeldagi…

Kui Kostja töötas raamatukogus, oli tema ees tohutu kuhi võõrkeelseid raamatuid, sealhulgas ka idamaiseid: araabia-, jaapanikeelseid. Ta pidi need raamatud hoolikalt akteerima, see tähendab panema trükimasinal aruandesse kirja nende pealkirjad ja autorite nimed, idamaised pealkirjad tuli dubleerida inglise keelde, see kestis küllalt kaua, sest Kostja töötas raamatukogus kaua, tervelt neli aastat, terve igaviku. Kuid ükskord tegi ta terve virna jaapanikeelsete raamatute kohta sissekanded igasugu kriksatrullide, sulu-, protsendi-, sidekriipsu- ja jutumärkide ning kriipsukestena, väliselt meenutas see kõik tema meelest hieroglüüfe, ta ei kahelnud, et keegi ei märkagi seda, seepärast viis ta spetsiaalselt selle raamatuvirna ise juhatajanna kätte, pani selle talle nina alla ja tundis huvi, kas ta oli ikka kõik õigesti teinud, see oli talle väga põnev. Seda enam, et juhatajanna oli hariduselt japanist, ja otse loomulikult, olles aruande hoolega üle vaadanud, ei märganud ta mitte midagi, nagu Kostja oligi oodanud, vastupidi, hakkas rõõmsalt ja enneolematult lipitsevalt noogutama ja tahtis teda juba tehtud töö eest tänada, siis viskaski Kostja teda kingaga, sest teda huvitas ikka väga, kas juhatajanna seda märkab või mitte, ta tahtis teada juhatajanna idiootsuse ulatust ja mil määral on tänapäeva tsivilisatsioon teda orjastanud.

Ja praegu ei kahelnud Kostja sugugi selles, et kui järsku tuleks sinnasamasse Iisaku katedraali ülaltpoolt mõni käsk, et kõik sealsed ikoonid ja maalid tuleb pöörata pea alaspidi, siis ükski seal töötav ekskursioonijuht ei paneks seda tähelegi. Võimalik, et alguses tekiks mõningane segadus, kuid katedraali direktor siluks kõik viie- kuni kümneminutilise kiirkoosoleku käigus ära, selgitaks töötajatele käsu mõtet ja nood võtaks taas kaardikepid kätte ning jätkaks puhta südametunnistusega oma harivat tegevust, ja peagi ei märkaks nad toimunud muutust enam sugugi. Kostjal oli väga kahju, et tal polnud võimalust sellist käsku anda, muidu teeks ta seda ilmtingimata…

Sel hetkel libises Kostja arutluskäigu niidiots Marusjal lõplikult käest, nagu seda temaga tihti juhtus. Talle tuli meelde, kuidas ta käis klassiga Vene Muuseumis, kus neile näidati iga kord Brüllovi tohutut maali „Pompei viimne päev”. Selle tagajärjel oli Marusja pikka aega täiesti veendunud, et see on kõigi maade ja aegade parim maal, ja eelkõige põhines selline veendumus maali tohututel mõõtmetel. Tõsi, „Pompei viimse päeva” kõrval rippus sama suur Fjodor Bruni „Vaskmadu” ja Marusja võrdles neid kaua, teda hakkasid lausa teatud kahtlused piinama, sest suuruse poolest ei jäänud viimane „Pompei viimsele päevale” sugugi alla.

Kuid pärast pikki mõtisklusi tuli tal siiski nõustuda ekskursioonijuhi argumentidega – Brüllovi maal peegeldas ju tõelisi ajaloosündmusi, kuid „Vaskmao” puhul polnud Marusja selles kuigi kindel. Vene Muuseumis oli alati väga palju rahvast ja väikesed sametdiivanid, kus oli nii mugav istuda, hõivasid pidevalt mingid paksud tädid, mehed ja nende vinguvad rahutud lapsed, kes kargasid püsti, jooksid saalis ringi ja olid muudkui külastajatel jalus. Tavaliselt korraldati selliseid ekskursioone pärast tunde, päeva lõpus, ja Marusja väsis alati hirmsasti ära, ta ihkas istuda, puhata, pealegi tahtis ta süüa, ja puhvetist levivad lõhnad panid ta unistama kotlettidest ja kartulipüreest. Kord jutustas ekskursioonijuht nii kaua piltidest, et Marusjal läks järsku silme eest mustaks ja ta prantsatas põrandale, toibudes nägi ta enda kohale kummardumas õpetaja ja veel mingite muttide murelikke nägusid. Marusja tõsteti maast üles ja pandi istuma sametdiivanile, olles eelnevalt ühe räämas, kepiga vanamehe sealt minema ajanud. Pärast seda nägi Marusja Pompei hävingut isegi unes, nagu viibinuks ta otse selle keskmes, kõik variseb, igal pool vinguvad imikud, ja arust ära katmata peaga poolpaljad naised jooksevad, päästes oma majakraami ja lapsukesi, ning ümberringi möllavad leegid. Kuid nüüd ei pööraks ta sellele maalile isegi tähelepanu ja selles oli ta Kostjaga tõesti ühel meelel.

Kuid Iisaku katedraal talle meeldis, ta mäletas, kuidas veel ülikoolis õppimise ajal käis ta kaldapealsel suitsu tegemas ja vaatas katedraali pikalt… Ja üldse, kus ta ka poleks viibinud, kõikjalt nägi ta Iisaku katedraali kuplit, selle kullatud tindipotisiluett, nagu seda nimetas üks tuttav, kuidagi rahustas teda, Marusja oli kindel, et on kodus ja tunneb siin iga nurka, iga läbisõiduhoovi, iga kangialust, nii et ta oskab alati vajaduse korral peitu minna.

Läbikäiguhoovide tundmine on sageli hädavajalik, Marusja koolivend Vova Goldman oskas neid kasutada. Kui tal polnud näiteks raha, võttis ta koha sisse Gribanali kaldapealsel, seisis seal hooletu olemisega ja ootas – peagi astus tema juurde mõni tolgus või terve kamp tolguseid ja nad küsisid, ega tal narkotsi pole, see oli tavapärane kauplemiskoht, ja Goldman lubas neile emaklassilist hašišit või kohe mitut dumpinguhinnaga doosi ning vedas nad mõnda lähedamasse hoovi – narkotsi on ju ohtlik kaasas tassida. Ta oli juba enne välja vaadanud mõne suure, tagauksega kommunaalkorteri, helistas üht uksekelladest, neid oli seal vähemalt viisteist, mõni hingevaakuja tegi talle ukse lahti ja küsimata, kelle juurde tuldi, roomas tagasi oma nurka, Goldman jäi aga üksinda pikka koridori. Goldman võttis tellijatelt papi, palus oodata, pani ukse enda järel kinni, läks läbi pimeda koridori ja lahkus tagaukse kaudu, laskus trepist alla ja väljus teisel pool ning jooksis läbi lõputu hoovide rivi Gribanalist võimalikult kaugele, hoopis teise kohta, ilmudes välja Ermitaaži, Neeva juures, ja need tropid ootasid teda tükk aega ukse juures, siis hakkasid uksekella helistama, püüdsid suhteid klaarida, kuid keegi naabritest ei teadnud midagi, tüübid saadeti pikalt ja ähvardati mentidega, narkotsi kohta ei julgenud nood ammugi midagi küsida. Selliseid kommunaalkortereid oli Peterburis päratult palju, eriti Gribanali rajoonis, mis oli väga mugav…

1 Vene k работа – töö; раб – ori (tlk märkus). [ ↵ ]