Читать книгу SPQR. Vana-Rooma ajalugu - Mary Beard - Страница 11

Meie Vana-Rooma ajalugu algab 1. sajandi keskel e.m.a, rohkem kui 600 aastat pärast Rooma linna rajamist. See algab revolutsiooni aimustega, terroristide vandenõuga linna hävitamiseks, salajaste operatsioonide ja avalike kõnedega, roomlaste ja roomlaste vahel peetud lahinguga ning kodumaa julgeoleku huvides kokku kogutud ja kiirkorras hukatud (süütute või süüdi) kodanikega. Aasta on 63 e.m.a. Ühel poolel on Lucius Sergius Catilina – pahur laostunud patriits, kelle kavandatud oli vandenõu, nagu usuti, et mõrvata Rooma valitud ametnikud ja põletada linn maha – tühistades seeläbi kõik võlad, nii rikaste kui ka vaeste omad. Teisel poolel on Marcus Tullius Cicero (edaspidi lihtsalt Cicero) – kuulus oraator, filosoof, preester, poeet, poliitik, teravmeelitseja ja jutuvestja –, üks neist, keda oli kavatsetud mõrvata, ja mees, kes iial ei lakanud kasutamast oma kõnemeheannet selleks, et kiidelda, kuidas ta oli Catilina kohutava vandenõu paljastanud ja riigi päästnud. See oli tema säravaim tund.

63. aastal e.m.a oli Rooma tohutu suur metropol – suurem kui ükski teine Euroopa linn enne 19. sajandit –, kus elas rohkem kui miljon inimest; ja kuigi Roomal polnud veel keisreid, valitses ta impeeriumi, mis ulatus Hispaaniast Süüriasse, Lõuna-Prantsusmaalt Saharasse. Rooma oli luksuse ja rääma, vabaduse ja ekspluateerimise, kodanikuuhkuse ja mõrvarliku kodusõja üha laienev segu. Järgnevates peatükkides vaatame palju kaugemale tagasi, Rooma aja päris algusesse ja Rooma rahva kõige varasemaid vägitegusid, olgu sõjaga või ilma. Me mõtiskleme selle üle, mis on mõningates neis varajase Rooma lugudes – „Romulusest ja Remusest” kuni „Lucretia vägistamiseni” – sellist, mis puudutab meid ka täna. Ja me esitame küsimusi, mida ajaloolased on esitanud antiikajast alates. Kuidas ja miks kasvas tavaline Kesk-Itaalia linnake palju suuremaks kui ükski teine Vahemere maade linn ja hakkas käsutama tohutu suurt impeeriumi? Kas roomlastes oli midagi erilist ja kui, siis mida? Kuid Rooma ajaloo puhul ei ole kõige mõttekam alustada päris algusest.

Alles alates 1. sajandist e.m.a saame hakata uurima Roomat lähiplaanis ja värvika detailsusega kaasaegsete tunnistajate silmade läbi. Sellest perioodist on säilinud erakordselt rikkalik sõnaline pärand: erakirjadest avalike kõnedeni, filosoofiast luuleni – eepiline ja erootiline, õpetatud ja otse tänavalt. Selle kõige tõttu oleme kursis Rooma poliitika tähtsate ninade igapäevaste sahkerdamistega. Me saame kuulata pealt nende kauplemisi ja vahetuskaupade tegemisi ning heita pilku nende noa selga löömistesse nii ülekantud kui ka otseses tähenduses. Me saame isegi aimu nende eraelust: nende perenääklustest, sularahavoogude probleemidest, leinast armastatud laste ja vahel ka armastatud orjade surma pärast. Lääne ajaloos ei ole sellest varasemat perioodi, mida oleks võimalik tunda nii hästi või nii lähedaselt (klassikalisest Ateenast ei ole meil võrreldavat rikkalikku ja mitmekesist allikmaterjali). Alles rohkem kui tuhat aastat hiljem, renessansiaegse Firenze maailmast, leiame taas paiga, mida võime tunda nii üksikasjalikult.

Mis veel enam, meie ajaarvamise eelsel 1. sajandil hakkasid Rooma autorid ise süstemaatiliselt uurima oma linna ja impeeriumi varasemaid sajandeid. Uudishimu Rooma ajaloo vastu ulatub kindlasti sellest varasemasse aega: näiteks võime ikka veel lugeda linna võimuletõusu analüüsi, mille kirjutas üks linnas elanud kreeklane 2. sajandi keskel e.m.a. Aga alles alates 1. sajandist hakkasid Rooma õpetlased ja arvamuseavaldajad püstitama paljusid neist ajalooküsimustest, mis on tähtsad ka meile tänapäeval. Protsessiga, mis ühendas õpetatud uurimistöö arvestatava hulga konstruktiivse leidlikkusega, panid nad kokku Rooma esiajaloo versiooni, millele me toetume veel tänapäevalgi. Me näeme ikka veel Rooma ajalugu, vähemalt osaliselt, läbi meie ajaarvamise eelse 1. sajandi silmade. Või, kui öelda teisiti, algas sellest Rooma ajalugu, nagu me seda tunneme.

Kuuekümne kolmas on selle otsustava sajandi tähendusrikas aasta. Linnale tõi see peaaegu et katastroofi. Nende tuhande aasta jooksul, mida me selles raamatus uurime, pidi Rooma palju kordi vaatama silma ohtudele ja kogema lüüasaamisi. Näiteks 390. aasta paiku e.m.a hävitasid rüüsteretkel olevate gallide jõugud linna. Aastal 218 e.m.a ületas Kartaago väepealik Hannibal kolmekümne seitsme elevandiga Alpid ja tekitas roomlastele kohutavat kahju, enne kui neil lõpuks õnnestus ta tagasi tõrjuda. Rooma hinnangulised kaotused 216. aasta Cannae lahingus – kuni 70 000 langenut üheainsa pärastlõunaga – teevad sellest sama suure veresauna kui Gettysburg või Somme’i lahingu esimene päev, ehk isegi suurema. Ja roomlaste jaoks oli peaaegu sama hirmus see, et 70. aastatel e.m.a oli endistest gladiaatoritest ja ärajooksnud orjadest kiiresti kokkupandud väehulk Spartacuse juhtimisel osutunud enam kui võrdväärseks vastaseks mõnele kehva väljaõppega leegionile. Roomlased polnud lahingus kunagi päris nii võitmatud, nagu me kipume arvama või nagu nad ise soovisid muljet jätta. 63. aastal e.m.a seisid nad aga silmitsi sisevaenlasega, terroristliku vandenõuga otse Rooma kõrgkihi südames.

1. „Tabulariumi” rasked kaared ja sambad, mis olid ehitatud Michelangelo Palazzosse, on tänase päevani tähtis maamärk Rooma foorumi ühes otsas. See ehitati vaid paarkümmend aastat enne seda, kui Cicero 63. aastal konsulina tegutses, ja mõjus toona küllap äärmiselt uhke arhitektuurisaavutusena. Ehitise funktsioon ei ole nii selge. Nähtavasti oli tegemist mingisuguse avaliku hoonega, aga mitte tingimata „ürikutekoguga” (tabularium), nagu sageli arvatakse.

Selle kriisi lugu on meil võimalik jälgida intiimsete detailide haaval päev-päevalt, vahel ka tund-tunnilt. Me teame täpselt, kus suur osa sellest toimus, ja kohati võime ikka veel vaadata üles täpselt samade monumentide poole, mis linnavaates 63. aastal domineerisid. Me võime jälgida varioperatsioone, millest Cicero sai infot vandenõu kohta, ja näha, kuidas Catilina sunniti lahkuma linnast oma improviseeritud armee juurde, mis asus Roomast põhja pool, lahingusse ametliku Rooma leegioniga, kus ta kaotas oma elu. Samuti heidame põgusalt pilgu vaidlustele, tülidele ja laiematele küsimustele, mida see kriis esile tõi ja ikka veel toob. Cicero karm reaktsioon – sealhulgas kiirkorras hukkamised – tõstatas reljeefselt küsimused, mis vaevavad meid veel tänapäevalgi. Kas on õiguspärane kõrvaldada „terroriste” väljaspool korrakohaseid õiguslikke protsesse? Millisel määral tuleks kodanikuõigused tuua kodumaa julgeoleku ohvriks? Roomlased ei lakanud iial väitlemast „Catilina vandenõu” üle, nagu seda hakati nimetama. Kas Catilina oli läbinisti halb või oli tema tegude kaitseks võimalik midagi öelda? Millise hinnaga hoiti ära revolutsioon? 63. aasta sündmused ja tollal sündinud lendlaused on hiljem kogu lääne ajaloos vastu kajanud. Mõningad vandenõu paljastamisele järgnenud debattide väljendid on sõna-sõnalt kasutusel meie enda poliitilises retoorikas ning neid esitatakse uhkelt ikka veel meie kaasaja poliitiliste protestide plakatitel ja loosungitel ning isegi Twitteri säutsudes.

2. Tähed SPQR ilutsevad Roomas siiamaani igal pool alates kanalisatsioonikaevukaantest kuni prügikastideni. Alguse sai see ajaloo üks kõige kestvamaid lühendeid juba Cicero eluajal. Nagu arvata võib, on seda ka parodeeritud. Itaallaste üks lemmikvariant on „Sono Pazzi Questi Romani” – „Need roomlased on hullud”.

Ükskõik, kellel oli õigus, see vandenõu viib meid meie ajaarvamise eelse 1. sajandi Rooma poliitikaelu keskmesse, selle konventsioonide, vaidluste ja konfliktide keskele. Seejuures lubab ta meil näha tegutsemas senatit ja Rooma rahvast – kaht institutsiooni, kelle nimed sisalduvad selle raamatu pealkirjas, SPQR (Senatus Populusque Romanus). Omaette võetuna ja mõnikord vihases vastuseisus olid need kaks 1. sajandi Rooma peamised poliitilise võimu allikad. Üheskoos moodustavad nad Rooma riigi legitiimset võimu kokkuvõtva lühendi, loosungi, mis jäi kestma kogu Rooma ajaloo jooksul ning on kasutusel ka 21. sajandi Itaalias. Senati nime aga on omaks võtnud paljud tänapäeva seadusandlikud kogud üle kogu maailma Ameerika Ühendriikidest kuni Rwandani.

Selle kriisi tegelaste hulka kuuluvad mõned Rooma ajaloo kõige kuulsamad isikud. Tollal kolmekümnendates eluaastates Gaius Julius Caesar andis radikaalse panuse debatti selle kohta, kuidas vandenõulasi karistada. Rooma plutokraat Marcus Licinius Crassus, kes sai kurikuulsaks märkusega, et rikkaks ei saa pidada mitte kedagi, kui tal pole piisavalt sularaha oma eraarmee loomiseks, etendas salapärast rolli kulisside taga. Kuid lava keskelt, Catilina peamise vastasena, leiame isiku, keda on võimalik paremini tundma õppida kui kedagi teist antiikmaailmas. Cicero kõned, esseed, kirjad, naljad ja poeesia täidavad ikka veel kümnete köidete kaupa tänapäevalgi trükitud raamatuid. Antiikajal ei ole kedagi teist kuni 450 aastat hiljem elanud kristliku pühaku, viljaka teoloogi ja usina enesesse süüvija Augustinuseni, kelle avalik ja eraviisiline elu oleks piisavalt dokumenteeritud, et me saaksime tänapäeva mõttes usutava eluloo rekonstrueerida. Ja suuresti just Cicero kirjutiste, tema silmade ja eelarvamuste kaudu näeme meie ajaarvamise eelse 1. sajandi Rooma maailma ja suurt osa linna ajaloost kuni tänase päevani. 63. aasta oli tema karjääri pöördepunkt: pärast seda ei läinud Cicerol enam kunagi niisama hästi. Tema karjäär lõppes kakskümmend aastat hiljem läbikukkumisega. Ikka veel oma tähtsuses kindlana, nimega, mida vahel ikka veel nimetati, aga mis ei kuulunud enam olulisemate hulka, mõrvati ta Julius Caesari tapmisele 44. aastal järgnenud kodusõdades; tema pea ja parem käsi naelutati keset Roomat kõnelava külge, kus kõik võisid neid vaadata ja mõnitada.

Cicero koletu surm kuulutas ette üht veel suuremat 1. sajandil toimunud revolutsiooni, mis algas omamoodi rahvavõimuga, ehkki mitte päris demokraatiaga, ning lõppes autokraadi võimuletulekuga ja Rooma impeeriumi allutamisega ühe mehe valitsusele. Kui Cicero ka „päästis riigi” 63. aastal e.m.a, siis tegelikult ei kestnud Rooma riik talle tuntud kujul enam kuigi kaua. Silmapiiril oli uus revolutsioon, mis osutus edukamaks kui Catilina oma. Rooma senatile ja rahvale lisandus peagi imperaatori võimukas kuju, mida kehastas sajandite jooksul terve rida autokraate, kes said osaks lääne ajaloost, keda meelitati ja sõimati, kellele kuuletuti ja keda eirati. Aga seda lugu räägime „SPQR-is” hiljem. Esialgu astume aga ühte Rooma ajaloo kõige meeldejäävamasse, sisukamasse ja kõnekamasse hetke.