Читать книгу SPQR. Vana-Rooma ajalugu - Mary Beard - Страница 20

Remus oli surnud. Ja linnas, mida ta oli aidanud asutada, elas vaid käputäis Romuluse sõpru ja kaaslasi. Vaja oli rohkem kodanikke. Seepärast kuulutas Romulus Rooma „pelgulinnaks” ning õhutas tulema enda juurde kogu Itaalia pööblit ja vaeseid: ärajooksnud orje, süüdimõistetud kurjategijaid, pagendatuid ja sõjapõgenikke. See andis tulemuseks piisavalt palju mehi. Aga selleks et saada naisi, jutustab Livius, pidi Romulus appi võtma kavaluse ja vägistamise. Ta kutsus naaberhõimud, sabiinid ja latiinid – kes elasid Rooma ümbruses, Latiumis – koos oma peredega usupühadele ja meelelahutustele. Keset pidu andis ta oma meestele märku, et nad külaliste hulgast noored naised ära rööviksid ja endale naisteks viiksid.

Nicolas Poussin, kes on kuulus oma Vana-Rooma-aineliste maalide poolest, jäädvustas selle stseeni 17. sajandil: Romulus seisab poodiumil ja vaatab rahulikult pealt all toimuvat vägivalda, taustal pooleli olevad monumentaalsed ehitised. See on üks pilt algsest Roomast, mida meie ajaarvamise eelse 1. sajandi roomlased oleksid tunnustanud. Kuigi vahel kujutasid nad Romuluse Roomat lammaste, mudaonnide ja sooga, ülendasid nad seda sageli ka võrratuks, eelklassikaliseks linnaks. Samuti on see stseen, mida on taaskujutatud kõikvõimalikel eri viisidel ja erinevate vahenditega kogu ajaloo jooksul. 1962. aastal töötas Pablo Picasso otseselt vastuseks Kuuba raketikriisile Poussini versiooni ümber mitme selleteemalise maalina, mis olid palju jõhkramalt vägivaldse ilmega (vt tahvel 3).

Rooma autorid väitlesid loo selle osa üle kogu aeg. Üks näitekirjanik kirjutas sel teemal terve tragöödia, millest paraku pole säilinud rohkem kui üksainus tsitaat. Nad murdsid pead selle loo detailide üle, näiteks, kui palju noori naisi ära rööviti. Livius ei võta kindlat seisukohta, aga hinnangud olid erinevad – ainult kolmekümnest kuni petlikult täpse ja uskumatult suure 683-ni: nähtavasti oli sellel arvamusel Numiidia prints Juba, kelle Julius Caesar Roomasse tõi ja kes suure osa oma noorusest seal kõikvõimalikke aineid õppis, Rooma ajaloost kuni ladina keele grammatikani. Kõige enam aga vaevas neid selle juhtumi ilmne kuritegelikkus ja vägivaldsus. Lõppude lõpuks oli ju see kõige esimene Rooma abielu ja selle poole vaatasid Rooma õpetlased, kui nad tahtsid selgitada traditsiooniliste pulmatseremooniate veidraid jooni või väljendeid; näiteks öeldi, et õnnitlushüüd „O Talassio” tuli ühe selles sündmuses osalenud noore roomlase nimest. Oli see möödapääsmatu järeldus, et roomlaste abieluinstitutsiooni lätteks oli pruudirööv ja vägistamine? Mida kõneles see üldisemalt roomlaste sõjakuse kohta?

8. Sellel Rooma hõbemündil aastast 89 e.m.a on kujutatud kaht Rooma esimest kodanikku sabiinitare kandmas. Mündi vermija nimi, mis on stseeni all peaaegu loetamatult kirjas, oli Lucius Titurius Sabinus – tõenäoliselt just sellest on tingitud ka mündikujunduse valik. Mündi reversil on sabiinide kuninga Titus Tatiuse portree.

Livius kaitseb esimesi roomlasi. Ta kinnitab, et nad võtsid ainult vallalisi naisi; see oli abielu, mitte abielurikkumise algus. Ja rõhutades mõtet, et roomlased ei valinud naisi, vaid võtsid neid huupi, väidab ta, et nad kasutasid lihtsalt oma kogukonna tulevikuks vajalikku hädaabinõu, mille järel mehed rääkisid oma vastsete mõrsjatega armastavalt ja tõotasid neile kiindumust. Samuti esitab ta roomlaste teguviisi vastusena linna naabrite ebamõistlikule käitumisele. Ta selgitab, et kõigepealt olid roomlased toiminud igati õigesti, paludes naaberhõimudelt lepingut, mis oleks andnud neile vastastikku õiguse üksteise tütardega abielluda. Livius viitab siin sõnaselgelt – ja täiesti anakronistlikult – abiellumisõigusele conubium’ile, mis palju hilisemal ajal moodustas tavapärase osa Rooma liitudest teiste riikidega. Roomlased võtsid vägivalla kasutusele alles siis, kui see palve mõtlematult tagasi lükati. Niisiis, see oli veel üks „õiglase sõja” näide.

Teised esitasid seda lugu teistmoodi. Mõned tuvastasid juba linna algusest kõiki Rooma hilisema sõjakuse kõnekaid märke. See konflikt, väitsid nad, oli provotseerimata, ja asjaolu, et roomlased võtsid vaid kolmkümmend naist (kui see arv selline oli), demonstreerib, et nende mõtetes oli esikohal sõda, mitte abielu. Sellele seisukohale vihjab ka Sallustius. Oma „Rooma ajaloos” (mis on üldisem käsitlus kui „Catilina sõda” ja millest on säilinud vaid laialipillatud tsitaate teiste autorite teostes) kujutleb ta kirja – ja see on üksnes kujutletav kiri –, mille on justkui kirjutanud üks Rooma kõige vihasemaid vaenlasi. Selles kurdetakse roomlaste kiskjaliku käitumise üle ajaloos: „Päris algusest peale ei ole nad omanud midagi muud kui vaid seda, mis nad on röövinud: nende kodu, nende naised, nende maad, nende impeerium.” Ehk oli ainus väljapääs panna kõik jumalate süüks? Mida muud võiski oodata, leidis üks teine Rooma autor, kui Romuluse isa oli sõjajumal Mars ise?

Luuletaja Ovidius – Publius Ovidius Naso, nagu oli tema täielik nimi – arvas aga teisiti. Ta oli enam-vähem Liviuse kaasaegne, aga sama õõnestav, nagu Livius oli konventsionaalne, ja lõpuks saadeti ta 8. aastal m.a.j pagendusse, mille põhjuseks oli osalt tema vaimukas poeem „Armastuse kunst” – sellest, kuidas valida endale partnerit. Selles pöörab ta Liviuse naisteröövi loo pea peale ning esitab seda vahejuhtumit algelise flirtimisena: erootilise, mitte hädapäraselt vajalikuna. Ovidiuse järgi „... iga mees oma jaoks valis vaikselt nüüd mõne neiu...” ja läheb püüdma teda „ahnesti”^[3.], kui märguanne antakse. Peagi sosistavad nad magusaid tühisusi oma saagi kõrvadesse ning nonde ilmne kohkumus vaid suurendab nende sugulist veetlust. Pidustused ja meelelahutused, arutleb poeet nurjatult, on alati, Rooma algusaegadest peale olnud head kohad tüdruku leidmiseks. Või teisiti öeldes, milline suurepärane mõte oli Romulusel oma lojaalsete sõjameeste autasustamiseks. „Jäänuks mullegi neid, teeniksin sind sedamaid,”^[4.] naljatab Ovidius. Tüdrukute vanemate meelest, nagu see lugu tavaliselt räägib, ei olnud see pruudirööv sugugi naljakas ega flirtiv. Nad läksid roomlaste vastu sõtta, et oma tütred tagasi saada. Roomlased alistasid kergesti latiinid, aga mitte sabiinid, ja konflikt venis pikale. Lõpuks tabas Romuluse mehi nende uues linnas tõsine rünnak ja nende juht oli sunnitud kutsuma appi Jupiter Statorit, et ta peataks roomlased lihtsalt elu eest plehku panemast, nagu Cicero oma kuulajatele meelde tuletas – meenutamata, et kogu sõda oli puhkenud röövitud naiste pärast. Lõpuks peatus vaenutegevus tänu naistele endale, kes olid nüüd rahul oma kui roomlaste naiste ja emade saatusega. Nad astusid vapralt lahinguväljale ja anusid ühelt poolt oma abikaasasid ja teiselt poolt oma isasid, et nad lakkaksid võitlemast. „Parem hukkume,” hüüdsid nad, „kui elame leskede või orbudena ilma üheta teist.”^[5.]

See sekkumine aitas. Ei sündinud mitte ainult rahu, vaid Roomast olevat saanud rooma-sabiini ühislinn, ühtne kogukond Romuluse ja sabiinide kuninga Titus Tatiuse ühise valitsuse all. Ühine oli see valitsus niikaua, kui Tatius mõned aastad hiljem suri vägivaldset surma, millest hiljem sai Rooma võimupoliitika üks tunnusjooni. Tatius mõrvati lähedal asuvas linnas mässu ajal, mille ta osalt oli ise esile kutsunud. Romulusest sai jälle ainuvalitseja, Rooma esimene kuningas, kes istus troonil rohkem kui kolmkümmend aastat.