Читать книгу SPQR. Vana-Rooma ajalugu - Mary Beard - Страница 19

Ei ole olemas ühtainsat Romuluse lugu. On kümneid erinevaid, mõnikord omavahel kokkusobimatuid versioone sellest. Kümme aastat pärast kokkupõrget Catilinaga esitas Cicero ühe sellise oma traktaadis „Riigist”. Nagu ka paljud poliitikud pärast teda leidis ta lohutust poliitikateooriatest (ja üsna pompoossest autoriteetse arvamuse avaldamisest) siis, kui tema enda võim oli kadumas. Traktaadis käsitles ta hea valitsuse loomust palju laiemas filosoofilises kontekstis Rooma „konstitutsiooni” ajalooga selle algusest peale. Aga pärast kompaktset algust – milles ta vältis kohmakalt küsimust, kas Romulus oli tõesti jumal Marsi poeg, heites samas kahtlusevarju selle loo teistele muinasjutulisematele elementidele – asus ta tõsiselt käsitlema selle paiga geograafilisi eeliseid, mille Romulus oma uuele asulale valis.

„Kuidas võinuks Romulus,” kirjutab Cicero, „veel hiilgavamalt ära kasutada mere läheduse eeliseid, hoidudes samas selle puudustest, kui asetades linna alati usaldusväärse jõe kallastele, milles vesi järjekindlalt laias sängis merre voolab?” Tiber, selgitab ta, muutis hõlpsaks varude väljast sissetoomise ja kohalike ülejääkide väljaviimise; ja künkad, millele linn ehitati, ei olnud mitte ainult suurepäraseks kaitseks vaenlaste rünnaku eest, vaid pakkusid ka tervislikku elukeskkonda „tõbederohkes piirkonnas”. Romulus oleks otsekui teadnud, et tema asutatust saab ühel päeval suure impeeriumi keskus. Cicero näitab siin üles head geograafilist taipu ja ka paljud teised on pärast teda osutanud selle asukoha strateegilisele positsioonile, mis andis kohalike võistlejate ees eelise. Aga ta tõmbab patriootlikult loori tõsiasjale, et see „alati usaldusväärne jõgi” tegi Roomast kogu antiikajal ka hävitavate üleujutuste sagedase ohvri ja et mägedest hoolimata oli „tõbi” (ehk malaaria) antiikajal üks selle linna elanike suurimaid tapjaid (ja jäi selleks kuni 19. sajandi lõpuni).

Cicero versioon linna asutamisloost ei ole kõige tuntum. See, mis on enamiku tänapäevaste jutustuste aluseks, pärineb peamiselt Liviuselt. Autori kohta, kelle teosed on meile varajasest Roomast arusaamiseks ikka veel nii tähtsad, on Liviusest kui inimesest üllatavalt vähe teada: ta oli pärit Põhja-Itaaliast Pataviumist (Padovast), hakkas kirjutama Rooma ajalugu 20. aastatel e.m.a ja oli Rooma keiserliku perekonnaga nii lähedastes suhetes, et võis julgustada tulevast keisrit Claudiust hakata tegelema ajalookirjutamisega. Mõistagi on Romuluse ja Remuse lugu olulisel kohal tema teose esimeses raamatus, kus on palju vähem geograafiat ja palju rohkem värvikat narratiivi kui Cicerol. Livius alustab kaksikutest ja läheb siis kärmesti jutujärjega vaid üksnes Romuluse kui Rooma asutaja ja esimese kuninga hilisemate saavutuste juurde.

Livius jutustab, et poisid sündisid neitsilikule preestritarile Rea Silviale Alba Longa linnakeses Alba küngastel, hilisemast Rooma asukohast veidi lõuna pool. Neiu polnud astunud preestritariks omast vabast tahtest, vaid oli sunniviisil sinna saadetud pärast hukatuslikku võimuvõitlust, milles jäi peale ja sai Alba Longa kuningaks tema onu Amulius, kes oli kukutanud oma venna Numitori, Rea Silvia isa. Amulius oli seejärel kasutanud preesterluse varju – mis oli näiliselt auavaldus –, selleks et hoida ära oma venna soost pärijate ja võistlejate ebamugavat esilekerkimist. Liviuse järgi väitis Rea Silvia, et jumal Mars oli väevõimuga temaga ühtinud. Livius tundub suhtuvat sellesse sama kahtlevalt nagu Cicerogi; Mars, arvab ta, võis olla kattevarjuks täiesti inimliku armuloo peitmiseks. Teised aga kirjutasid enesekindlalt kehatust fallosest, mis tuli pühast tulest, mida Rea Silvia pidi valvama.

Niipea kui neiu kaksikud sünnitas, andis Amulius oma teenritele käsu, et lapsed tuleb visata Tiberi jõkke ja lasta neil uppuda. Aga nad jäid ellu. Sest nagu juhtub sageli muudegi kultuuride seesugustes lugudes, ei järginud (või ei suutnud järgida) mehed, kellele see ebameeldiv ülesanne oli antud, juhtnööre päris täpselt. Selle asemel jätsid nad kaksikud korviga mitte otseselt jõkke, vaid, kuna oli üleujutus, üle kallaste tunginud vee kõrvale. Enne kui vesi lapsed surma oleks uhtunud, tuli kuulus imetav hunt neile appi. Livius oli üks neid Rooma skeptikuid, kes püüdis loo seda eriti usutamatut aspekti mõistusega ära seletada. Ladina sõna „hundi” kohta (lupa) kasutati kõnekeeles ka prostituudi tähenduses (lupanare oli tavaline sõna lõbumaja kohta). Kas võis olla, et kaksikud leidis kohalik hoor, mitte metsloom, ja hakkas nende eest hoolitsema?

Oli see lupa siis kes ta oli, aga varsti pärast seda leidis üks lahke karjus poisid ja võttis nad enda juurde. Ehk oli hoopis tema naine prostituut, küsis Livius. Romulus ja Remus elasid tundmatuses karjuse maapere liikmetena, kui nad kord aastaid hiljem – nüüd juba noorte meestena – said jälle kokku oma vanaisa, kukutatud kuninga Numitoriga. Kui nad olid ta Alba Longa kuningana uuesti troonile aidanud, võtsid nad nõuks endale oma linna rajada. Aga peagi läksid nad tülli ja selle tagajärjed olid hävitavad. Livius arvab, et seesama võistlemine ja auahnus, mis rikkus ära Numitori ja Amuliuse vahekorra, imbus ka ülejärgmisse põlvkonda, Romuluse ja Remuse suhetesse.

Kaksikud polnud ühel meelel, kus nende uus asula õieti peaks paiknema – konkreetsemalt, milline neist mitmetest küngastest, mis hiljem linna moodustasid (neid on tegelikult rohkem kui vaid kuulsad seitse küngast), peaks jääma esimese asula keskmesse. Romulus valis Palatinuse künka, kus hiljem asus keisrite suurejooneline residents ja mille nimest oleme saanud oma sõna „palee”. Tekkinud tüli käigus hüppas Remus, kes oli otsustanud Aventinuse künka kasuks, solvavalt üle kaitsemüüride, mida Romulus oma eelistatud koha ümber ehitas. Selle kohta, mis edasi juhtus, on mitmesuguseid versioone. Aga kõige levinum (Liviuse järgi) oli see, et Romulus vastas sellele venna tapmisega ning sai nõnda selle asula ainsaks valitsejaks ja nimepanijaks. Lüües oma kohutava vennatapuhoobi, olevat ta hüüdnud (Liviuse sõnutsi): „Nüüdsest sünnib nõnda igaühega, kes kavatseb üle mu müüride hüpata.”^[2.] Sellest sai päris kohane loosung linnale, mis viljeles kuvandit endast kui sõjakast riigist, kelle sõjad siiski olid alati vastuseks teiste agressioonile, alati „õiglased”.