Читать книгу SPQR. Vana-Rooma ajalugu - Mary Beard - Страница 17

Cicero ja Catilina vaheline kokkupõrge on sestpeale olnud poliitilise konflikti mustriks. Vaevalt võib olla kokkusattumus, et Maccari maal 8. novembri sündmustest ja teistest Rooma ajaloo stseenidest oli tellitud ühe ruumi jaoks Palazzo Madamas, millest oli äsja saanud tänapäeva Itaalia senati kodu; arvatavasti oli see mõeldud õppetunniks Maccari kaasaegsetele senaatoritele. Ning sajandite jooksul on selle „vandenõu” ajal õigesti ja valesti tehtud tegude, Catilina ja Cicero vigade ja vooruste ning sisemaise julgeoleku ja kodanikuvabaduste vaheliste konfliktide üle ägedasti vaieldud ja mitte ainult ajaloolaste seas.

Vahetevahel on seda lugu oluliselt ümber kirjutatud. Ühe Toscana keskaegse pärimuse kohaselt jäi Catilina lahingus Rooma leegionide vastu ellu ja hiljem oli tal kui kohalikul kangelasel keerukas romantiline vahekord Belisea-nimelise naisega. Teise versiooni järgi sünnib talle poeg Uberto ja temast saab Firenze Uberti dünastia esiisa. Prosper de Crébilloni näidend „Catilina”, mida esimest korda esitati 18. sajandi keskel, läheneb teemale veelgi fantastilisemalt ja kujutleb Catilina ja Cicero tütre Tullia vahelist armulugu, kus on ka mõned tulised kohtamised ühes Rooma templis.

Kui seda vandenõu on ilukirjanduses ja laval taasloodud, siis on seda kohandatud vastavalt autori poliitilistele vaadetele ja ajastu poliitilisele kliimale. Meie ajaarvamise eelse 63. aasta sündmusi on käsitlenud Henrik Ibsen oma esimeses näidendis, mille ta kirjutas pärast 1840. aastate Euroopa revolutsioone. Selles vastandatakse revolutsionäär Catilina selle maailma korruptsioonile, mille keskel ta elas, aga Cicero, kes poleks saanud midagi hullemat ette kujutada, on sündmustest täiesti kõrvale jäetud, ei ilmu kordagi lavale ja teda vaevalt mainitakse. Seevastu Ben Jonsonile, kes kirjutas pärast Püssirohuvandenõu sündmusi, oli Catilina sadistlik antikangelane, kelle ohvreid oli nii palju, et Jonsoni elava kujutlusvõime järgi läks tarvis tervet laevastikku, et nad üle Styxi jõe allilma viia. Ka tema Cicero pole just üleliia sümpaatne tegelane; ta on lausa nii igav, et kui näidendit 1611. aastal esimest korda ette kanti, läksid paljud publiku seast minema, sel ajal kui Cicero lõputult Catilinat süüdistas.

Jonson oli Cicero kui kõnemehe veenmisoskuse suhtes ebaõiglane, vähemasti, kui lähtuda tema sõnade jätkuvast kasutamisest – tsiteerimisest ja strateegiliselt kohandamisest. Sest tema esimene kõne Catilina vastu ja eriti selle kuulus esimene rida („Kui kaua ometi, Catilina, kavatsed sa kuritarvitada meie kannatust?”) redutab ikka veel 21. sajandi poliitilises retoorikas, on kleebitud tänapäeva poliitilistele loosungitele ja mahutatakse mugavalt ühe Twitteri säutsu 140 tähemärgi sisse. Vahele pista pole vaja muud kui oma tänapäevase sihtmärgi nimi. Tõepoolest, säutsude ja teiste pealkirjade voolus, mis postitati selle aja jooksul, kui ma seda raamatut kirjutasin, pandi Catilina nime asemele muuhulgas näiteks Ameerika Ühendriikide, Prantsusmaa ja Süüria presidentide, Milano linnapea ja Iisraeli riigi nimed: „Quo usque tandem abutere, François Hollande, patientia nostra?” Võimatu on teada, kui paljud neist, kes selle loosungi omaks võtavad, suudaksid täpselt selgitada, kust see pärit on või milles seisnes Cicero ja Catilina vastuolu. Mõned neist võivad olla poliitiliste eesmärkidega klassikalise kirjanduse tundjad, aga tõenäoliselt ei ole see nii kõigi nende meeleavaldajate ja protestijate puhul. Selle fraasi kasutamine osutab millelegi hoopis erinevale kui erialasele antiigitundmisele, tõenäoliselt millelegi palju olulisemale. Tugevaks vihjeks on see, et lääne poliitika pealispinna all on Cicero ja Catilina ähmaselt mäletatav konflikt ikka veel meie aja poliitiliste võitluste ja vaidluste šablooniks. Cicero kõneosavus, isegi kui sellest vaid pooleldi aru saadakse, on ikka veel tänapäeva poliitika keele taustaks.

6. Ungarlased 2012. aastal protestimas Fideszi partei katsete vastu konstitutsiooni ümber kirjutada, plakatil Cicero kuulus ladinakeelne fraas. Aga seda pole taaskasutatud mitte ainult poliitilises kontekstis. Ühes kuulsas intellektuaalide nääkluses pani Camille Paglia Catilina nime asemele prantsuse filosoofi Michel Foucault’ nime: „Kui kaua veel, oo Foucault …?”

Cicero kindlasti rõõmustaks selle üle. Kui ta oma sõbrale, ajaloolasele Lucceiusele kirjutas, paludes tal oma konsuliaasta saavutusi jäädvustada, siis lootis ta igavest kuulsust: „Mind ei tõmba ju mitte ainult lootus saada järelpõlvede mälestuses mingil määral surematuks ...,”^[7.] kirjutas ta veidikese hästi läbimõeldud ujedusega. Lucceius, nagu nägime, ei tulnud tema soovile vastu. Võib-olla tekitas temas vastumeelsust Cicero keerutamata soov, et ta „ei hooliks ajalookirjutamise seadustest”^[8.] ja paneks sündmused kirja palju läägemal kujul, kui täpsus nõudnuks. Aga lõpuks osutus, et Cicero saavutas oma tegudega 63. aastal e.m.a rohkem surematust, kui Lucceius talle iial oleks suutnud anda, seeläbi, et teda 2000 aastat on ikka ja jälle tsiteeritud ja uuesti tsiteeritud.

Järgnevates peatükkides leiame veel palju teisi selliseid poliitilisi konflikte, vaieldavaid tõlgendusi ja mõnikord ebamugavaid meie enda aegade vastukajasid. Aga nüüd on sobiv hetk pöörduda meie ajaarvamise eelse 1. sajandi suhteliselt kindlalt pinnalt tagasi Rooma kõige kaugemasse ajalukku. Millisena rekonstrueerisid Cicero ja tema kaasaegsed oma linna esimesi aastaid? Miks oli nende algupära nende jaoks tähtis? Mida tähendab küsimus: „Kust sai Rooma alguse?” Kui palju on meil võis siis ka neil üldse võimalik teada Rooma kõige varajasemast ajast?

1 Gaius Sallustius Crispus. Catilina vandenõu. Tõlkinud Maria-Kristiina Lotman ja Kai Tafenau. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2011, lk 54. – Toim. [ ↵ ]

2 Eesti keeles: Gaius Sallustius Crispus. Catilina vandenõu. Tõlkinud Maria-Kristiina Lotman ja Kai Tafenau. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2011. – Toim. [ ↵ ]

3 Samas, lk 20. – Toim. [ ↵ ]

4 Marcus Tullius Cicero. Lucius Lucceiusele. Tõlkinud Ilmar Vene. – Akadeemia 1991, nr 8, lk 1670. – Toim. [ ↵ ]

5 Marcus Tullius Cicero. Esimene kõne Catilina vastu. Tõlkinud Astrid Kurismaa. – Rooma kirjanduse antoloogia. Tallinn: Eesti Raamat, 1971, lk 161. – Toim. [ ↵ ]

6 Gaius Sallustius Crispus. Catilina vandenõu. Tõlkinud Maria-Kristiina Lotman ja Kai Tafenau. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2011, lk 43. – Toim. [ ↵ ]

7 Marcus Tullius Cicero. Lucius Lucceiusele. Tõlkinud Ilmar Vene. – Akadeemia 1991, nr 8, lk 1670. – Toim. [ ↵ ]

8 Samas, lk 1671. – Toim. [ ↵ ]