Читать книгу SPQR. Vana-Rooma ajalugu - Mary Beard - Страница 12

Cicero ja Catilina vaheline konflikt oli osalt poliitilise ideoloogia ja ambitsioonide kokkupõrge, aga ka kahe väga erineva taustaga mehe vastasseis. Nad mõlemad asetsesid Rooma poliitika päris tipus või selle lähedal; aga sellega nende sarnasused ka piirduvad. Õigupoolest illustreerivad nende vastandlikud karjäärid väga ilmekalt seda, kui mitmekesine võis olla poliitiline elu meie ajaarvamise eelse 1. sajandi Roomas.

Tulevase revolutsionääri Catilina esimesed sammud elus ja poliitikas olid privilegeeritumad ja nähtavasti ka turvalisemad. Ta pärines auväärsest vanast perekonnast, mis luges oma põlvnemist Rooma müütilistest asutajatest mitmed sajad aastat tagasi. Tema esiisa Sergestus olevat põgenenud koos Aeneasega idast Itaaliasse pärast Trooja sõda, kui Rooma linna veel olemaski polnud. Tema sinivereliste esivanemate seas oli vanavanaisa, kes oli kangelaslikult võidelnud sõjas Hannibali vastu ja pälvinud veel lisakuulsust sellega, et teadaolevalt oli ta esimene proteeskäega mees, kes vahetult lahingus osales – tõenäoliselt oli tegemist lihtsalt metallist konksuga, mis asendas tema ühes varasemas lahingus kaotatud paremat kätt. Catilina ise alustas oma karjääri edukalt ja teda valiti mitmetesse vähem tähtsatesse poliitilistesse ametitesse, aga 63. aastal e.m.a oli ta peaaegu pankrotis. Tema nimega seostati tervet rida kuritegusid alates tema esimese naise ja oma poja mõrvamisest kuni sugulise läbikäimiseni neitsiliku preestritariga. Aga millised ka polnud tema rohked pahed, johtusid tema rahalised raskused osalt tema korduvatest püüetest saada valitud üheks kahest Rooma konsulist, mis oli linna kõige võimsam poliitiline positsioon.

Valimiskampaania korraldamine võis Roomas olla päris kulukas ettevõtmine. Meie ajaarvamise eelseks 1. sajandiks oli see omandanud omamoodi pillava helduse, mida pole alati kerge eristada altkäemaksude andmisest. Panused olid kõrged. Meestel, kes edu saavutasid, oli võimalus oma kulutused ametisoodustustega tagasi saada, olgu seaduslikult või mitte. Läbipõrujad – ja sarnaselt sõjas lüüasaamistega oli neid Roomas palju rohkem, kui tavaliselt tunnistatakse – langesid üha enam võlgadesse.

Selline oli Catilina positsioon pärast seda, kui ta oli igal aastal toimuvatel konsuli valimistel lüüa saanud nii 64. kui ka 63. aastal e.m.a. Ehkki tavaliselt on väidetud, et ta kaldus selles suunas juba varem, polnud tal nüüd enam eriti muud valikut, kui pöörduda „revolutsiooni”, „vahetu tegevuse” või „terrorismi” poole, kuidas iganeks me seda ka ei nimetaks. Ühendanud jõud teiste samasuguses kitsikuses olevate ülemklassi uljaspeadega, otsis ta toetust linna rahulolematutelt vaestelt, koondades samal ajal väljaspool linna oma kiiruga kokkupandud sõjaväge. Ja ta jagas lõputult tormakaid võlgade kergendamise lubadusi (mis oli Rooma maaomanike klassi silmis üks kõige põlastusväärsemaid radikalismi vorme) või esitas söakaid ähvardusi teha juhtivatele poliitikutele lõpp peale ja panna kogu linn põlema.

Või vähemalt sellise kokkuvõtte tegi Cicero – üks neist, kes arvatavalt olid hävitamiseks välja valitud – oma vastase motiividest ja sihtidest. Võrreldes Catilinaga oli Cicero hoopis teisest puust. Ta pärines jõukate maaomanike seast nagu kõik Rooma kõrgema taseme poliitikud. Aga algselt oli ta pärit väljastpoolt pealinna, Roomast umbes 110 kilomeetri kaugusel või siis antiikaja reisikiiruse järgi vähemalt päevateekonna kaugusel asuvast Arpiniumi linnakesest. Ehkki kohalikul tasandil olid nad kindlasti väljapaistvad isikud, ei olnud keegi Cicero suguvõsast enne teda Rooma poliitilisel areenil silma paistnud. Cicero, kellel Catilina eeliseid polnud, pidi tippujõudmisel toetuma oma loomupärastele annetele, kõrgetasemelistele sidemetele, mida ta nii usinasti lõi, ja kõnemeheoskustele. See tähendab, et eeskätt pälvis ta kuulsust Rooma kohtutes särava advokaadina; ning kuulsus ja väljapaistvad toetajad, mida see talle tõi, tähendasid seda, et ta saavutas hõlpsasti valimise kõigisse nõutavatesse madalamatesse ametitesse nii nagu ka Catilina. Aga 64. aastal e.m.a, kui Catilina põrus, õnnestus Cicerol võita järgmise aasta konsuliks valimise võidujooks.

See ülim kordaminek polnud sugugi ette otsustatud. Kogu oma kuulsusest hoolimata oli Cicero puuduseks olnud see, et ta oli „uus inimene”, nagu roomlased nimetasid neid, kellel puudusid poliitikutest esivanemad, ja mingil hetkel näib ta isegi olevat kaalunud valimiskokkulepet Catilinaga, ükskõik kui kahtlane polnud tema reputatsioon. Lõpuks aga otsustasid mõjukad hääletajad asja. Rooma valimissüsteem andis avalikult ja häbenematult rikaste häältele suurema kaalu; ja küllap jõudsid paljud neist järeldusele, et Cicero oli parem valik kui Catilina, ükskõik kui palju nad snooblikult tema „tõusiklikkust” ei põlanud. Mõned tema võistlejad nimetasid teda lihtsalt „väljaspool Roomat sündinud kodanikuks”, „osaliseks kodanikuks”, aga valimishääletusel sai ta parima tulemuse. Teisel kohal oli ja teiseks konsuliks valiti Gaius Antonius Hybrida, temast kuulsama Antoniuse (Marcus Antoniuse) onu, kelle maine ei olnud lõpuks palju parem kui Catilinal.

63. aasta suvel näib Cicero olevat saanud haisu ninna, et teda ohustab Catilina, kes üritab taas kandidaadiks saada. Oma konsulivõimu kasutades lükkas Cicero järgmise valimisvooru edasi ja kui ta lõpuks lubas sel edasi minna, ilmus ta valimistahvlite juurde relvastatud valvurite ja sõjaväelise rinnaturvisega, mida oli tema tooga alt selgesti näha. See oli teatraalne etendus ning tsiviil- ja sõjaväevarustuse kokkupanemine mõjus ehmatavalt kokkusobimatult, umbes nagu siis, kui mõni tänapäeva poliitik siseneks seadusandlikku kogusse ülikonnas, aga kuulipilduja õlal. Siiski see toimis. Hirmutamistaktika koos Catilina lärmakalt populistliku programmiga tagasid tema järjekordse lüüasaamise. Väide, et ta on ühiskonna heidik, kes seisab teiste heidikute eest, ei teinud teda eliidi hulka kuuluvate valijate seas ka just populaarsemaks.

Varsti pärast valimisi, varakevadel, hakkas Cicero saama palju selgemaid luureandmeid vägivaldsest vandenõust. Pikka aega olid temani jõudnud väikesed infonired Catilina ühe „kaasosalise” sõbratari, Fulvianimelise naise kaudu, kellest oli praktiliselt saanud topeltagent. Tänu veel ühele teise poole reetmisele ja jõuka Marcus Crassuse vahendusele oli Cicero käes kirjapakk, mis otseselt Catilina süüd näitas ja rääkis kavandatavast hirmsast verevalamisest – info, mida peagi täiendasid kindlad teated linnast põhja pool kogunevatest mässumeelsetest relvastatud jõududest. Lõpuks, olles tänu Fulvialt saadud vihjele hoidunud 7. novembriks kavandatud atentaadikatsest, kutsus Cicero järgmiseks päevaks kokku senati, et ta saaks Catilina ametlikult hukka mõista ja hirmutada ta Roomast lahkuma.

Senaatorid olid juba oktoobris langetanud otsuse, mis õhutas (või lubas) Cicerot konsulina „hoolitsema selle eest, et vabariik mingit kahju ei kannataks”^[1.]; laias laastus oli see antiikaja vaste tänapäeva „erakorralistele volitustele” või „terrorismi ennetamise seadusele” ja mitte sugugi vähem vaieldav. Nüüd, 8. novembril kuulasid nad, kuidas Cicero esitas hävitava ja hästi informeeritud rünnakuna kogu oma süüasja Catilina vastu. See oli imetabane segu raevust, nördimusest, enesekriitikast ja nähtavasti toekatest faktidest. Ühel hetkel meenutas ta kokkutulnutele Catilina kurikuulsat minevikku, järgmisel hetkel kahetses ta ebasiiralt, et polnud ise ohule küllalt kiiresti reageerinud; siis valas ta kuulajate ette juba vandenõu täpsed detailid – kelle majas olid vandenõulased kogunenud, millistel kuupäevadel, kes olid asjasse segatud ja millised täpselt olid nende plaanid. Catilina oli kohale tulnud, et süüdistustele isiklikult vastata. Ta palus senaatoritel mitte uskuda kõike, mida neile räägiti, ja tegi mõned nööked Cicero tagasihoidliku päritolu aadressil võrreldes tema enda väljapaistvate esivanemate ja nende hiilgavate saavutustega. Aga küllap sai ta aru, et tema seisukord oli lootusetu. Ta lahkus öösel linnast.