Читать книгу Kõik, mida soovime - Marybeth Mayhew Whalen - Страница 11

Kuidagiviisi oli Alec Brysonile mälestamispäeva nädalavahetuseks tehtud spontaansest ettepanekust kujunenud kohustus. Johnil oli olnud õigus, et ta kistakse selle eest mülkasse, kuid Zell ei tahtnud seda tunnistada. Kolm nädalat hiljem käis ta koos Aleci ja Lilah’ga peaaegu iga päev basseinis, jälgis, et lastel oleks päikesekreemi ja suupisteid, hõikas, et nad liiga kiiresti ei tormaks, ja hoidis neil silma peal, kui tundus, et vetelpäästjad ei tee seda piisava hoolega.

Ta seiras basseiniümbrust, lootes märgata mõnd sõbralikku nägu nagu vanasti, kui ta oli siin oma lastega käinud. Tol ajal oli tal sõpru ja omasuguseid tuttavaid olnud. Nad olid üksteisega päevituskreemi jaganud ja kõigile lastele peale määrinud, vaevumata väljagi tegema, kelle laps neile parajasti ette juhtus. Ka sööki valmistati küllaldaselt, palavuses käärinud maapähklivõi- ja moosisaiu pakuti kõigile. Reedeti võeti kaasa õllepurgid ja joodi nädalavahetuse terviseks, jagati marinaadi- ja makaronisalatiretsepte, mis olid tüüpilised suvetoidud.

Nad istusid tundide viisi koos ning nurisesid raha, laste ja loomulikult meeste teemal. Aga see oli sedasorti nurin, mis pakkus tröösti ja tuletas meelde, et ta kuulub kuhugi. Neil lõpututel kodustel päevadel, kui ta tundis end üksildase ja unustatuna, mõtles ta oma basseinisõpradele, kes tegid oma kodudes sedasama, ja tundis end kohe vähem üksikuna. Talvel loendas ta päevi, mis olid jäänud basseini taasavamiseni. Erinevalt suvehooajast ei peetud kooliaasta jooksul üksteisega ühendust. Nad olidki lihtsalt väike suvekogukond.

Sel suvel leidis ta end jälle emade ja laste maailmast ning peesitas lamamistoolis nooremate naiste lähedal – hoolimata ühiskonna arengust tegelesid lastega ikkagi peamiselt naised –, sest Alec ja Lilah tahtsid just seal olla. Või vähemalt Lilah tahtis. Alec hoidis põhiliselt omaette. Zell muretses poisi pärast ja nuputas, missuguse jälje võis juhtunu jätta poisi hingeellu.

Ta tundis kellegi juuresolekut ja avas silmad. Basseinist peegelduv ere päikesevalgus sundis teda kissitama. Alec seisis Zelli ees nagu ilmutus. Ta oli endiselt kuiv ja tema silmavaade oli sama läbitungiv kui emal, nii et Zell pidi pilgu mujale pöörama. Poiss oli keeldunud täna vette minemast, ta oli istunud basseiniäärel ja vahtinud niisama. „Millal me ära läheme?“ küsis ta.

„Kuule, Alec, me alles jõudsime siia,“ vastas Zell. Ta osutas lastele, kes mängisid mingisugust veidrat mängu, mis seisnes kiiresti basseini ühest äärest teise ujumises. „Kas sa ei tahaks teiste lastega mängida? Neil paistab lõbus olevat.“

Alec kiikas näidatud suunas ja raputas pead. „Ei taha.“

Zell märkas basseinis väikese pojaga mängivat noort naist ja nuputas, kas see on Aleci lahkumissoovi põhjuseks. „Alles me määrisime sind päikesekreemiga ja me pole veel kaasa pakitud mõnusaid suupisteid ära söönud. Pealegi paistab su õele siin meeldivat. Jääme veel mõneks ajaks.“

Alec ohkas raskelt. „Olgu,“ kohmas ta ja loivas eemale. Ta seisatas viivuks ja loivas tagasi. „Kas ma tohin mänguväljakule minna?“ Tema hääles oli jälle aimata lootust.

Pärast Zelli laste suureks sirgumist oli siinset mänguväljakut uuendatud. Vana mänguväljak oli ohtlikuks kuulutatud, ehkki jumal ise teadis, et Zelli lapsed olid seal lugematu arvu tunde mänginud ja nendega polnud midagi juhtunud. Ent tänapäeva lapsevanemad muretsesid iga pisiasja pärast päikese all. Zell oli õnnelik, et tema lapsed polnud jõudnud veel lapsi saada. Ta ei teadnud, kas on valmis nii suure hulga reeglite ja nõuetega rinda pistma, kui peab lapselapsi hoidma. Ta oli kuulnud erilisest imikutoidust, mida transporditi kuiva jää anumas ja mis maksis kulla hinda, autoistmetest, mis oskasid praktiliselt ise sõita, allergiatest, toidutalumatustest ja haigustest – ühel uhkem nimetus kui teisel. Tema meelest oli uuel lapsevanemate põlvkonnal liiga palju informatsiooni käepärast. Just internet andis vanemate neuroosile hoogu juurde. Oh, ja siis veel nutiseadmed – inimeste pead olid telefonide kohal longus, nii et nad polnud võimelised isegi suhtlema.

„Kas tohin?“ küsis Alec uuesti.

Zell kiikas suure puidust rajatise poole, mis koosnes kõikvõimalikest keerulistest platvormidest ja redelitest ning kahest tillukesest kiigest, mis asusid teisel pool basseiniaeda ja külgnesid järvega, mis oli tegelikult suur tiik.

„Vist küll. Kas su...“ Zell sai sõnasabast kinni. Ta oli peaaegu öelnud „ema“. „Kas su isa lubab seal käia?“

Alec noogutas innukalt. „Olen ettevaatlik,“ lubas ta. Lance oli vähemalt tema tukka kärpinud, nii et Zell nägi poisi suuri pruune kutsikasilmi.

„Hea küll, aga hoia kõrvad lahti, kui ma sind hüüan,“ juhendas Zell. Poiss noogutas hajameelselt ja tegi kiiresti minekut. Zell juurdles, ega Alec ürita teda haneks tõmmata ja kas Debra oleks lasknud sel sündida. Ta ohkas ja tõstis käe silmade ette. Debra oli lahkunud ja Zell endiselt siin. Nii et Debra tahtmisel polnud enam tähtsust. Nüüd jälgis Zell, et laste nahk ära ei põleks, et nad saaksid värskes õhus viibida ja hommikusöögiks piima juua. Zell muretses Debra abikaasa pärast ja palus oma abikaasal ka naabrite muru niita, et vaene ülekoormatud Lance ei peaks seda tegema. Just Zell hoidis silma peal Debra pojal, kes oli mänguväljakul, ja tütrel, kes veetis aega basseinis. Zell vastutas kõige eest. Vahel kaalus ta Lance’ile Debra kohta tõe avaldamist, kuid keskendus selle asemel lihtsalt laste hoidmisele. Ta kinnitas endale, et sellest piisab. Sest Lance’ile Debra kohta tõe rääkimine tähendanuks ka iseenda kohta tõe rääkimist.

Vetelpäästja puhus vilet. „Algab täiskasvanute ujumine!“ hõikas ta ja ronis vaatepostilt alla, näol kergendatud ilme. Kõik lapsed oigasid nagu ühest suust, lahkusid basseinist ja suundusid vanemate juurde, kes lösutasid lamamistoolidel – need polnud enam sirgetes ridades nagu igal hommikul, vaid oma suva järgi kobaratesse sätitud.

Lilah ja tema kaks väikest sõpra tulid Zelli juurde. „Kas ma saaksin pulgakommi?“ küsis tüdruk magusamal toonil kui harilikult. Kümneaastane plikatirts valdas juba manipuleerimiskunsti. Tema väikesed sõbrad seisid vaikselt eemal, ujumistrikoost betoonile vett tilkumas.

„Meil ei ole pulgakomme kaasas, kullake,“ vastas Zell.

„Aga mu sõpradel on.“ Ta osutas kahele tüdrukule, kes selle peale naeru kihistasid. „Nad ütlesid, et võin ka saada.“

„Nojah, kui nende ema lubab, siis olgu pealegi,“ sõnas Zell. Ta torkas käe ujumisasjade kotti ja õngitses välja erkoranži kirjaga nokkmütsi, millele oli trükitud mingisuguse ravimi nimetus – John oli toonud selle ühelt arvukatest farmaatsiakonverentsidest. Zell tõmbas mütsi pähe. Päike oli halastamatu. Õnneks hakkas tema nahk päevituma ja see muutis piina talutavamaks. Vähemalt on tal päevitunud rasvavoldid. Ta silmitses oma suurt kõhtu, mis oli sinisesse lükrasse peidetud. Kahju, et Johni firma polnud leiutanud ravimit, mis aidanuks inimestel valutult saleneda.

Lapsed kiljusid lustakalt, nii et Zelli kõrvad hakkasid pilli lööma, ja jooksid kahe tüdruku ema juurde. Too paistis olevat sama ebakindel kui Zell.

Zellist kahe tooli kaugusel kõndis noor ema koos väikese tilkuva poisiklutiga, kes nuttis vaikselt. „Praegu ujuvad täiskasvanud,“ selgitas naine kannatlikult. „See tähendab, et emmed ja issid saavad ilma lasteta ujuda.“ Ta osutas tühjale vetelpäästepukile. „Näed? Seal ei ole vetelpäästjat, kes väikesi lapsi valvaks.“

Mudilast selgitus ei lohutanud. „Aga ma tahan ujuda,“ vingus ta ja oli jonnihoo äärel. Zell tundis selle tema häälest kohe ära.

„Nojah, aga praegu peame hoopis mahla jooma ja maasikaid sööma. Kui oleme söömise lõpetanud, on jälle ujumise aeg kätte jõudnud.“ Noor ema rääkis laulva häälega, justkui üritanuks mõjuda heatahtlikult, kuid oli tegelikult enesevalitsuse kaotamise äärel. Seegi oli Zellile tuttav. Lastekasvatusreeglid võisid olla aja jooksul muutunud, kuid mõni asi jäi endiseks.

„Vabandage!“ katkestas keegi tema salakuulamise. Zell vaatas üles ja märkas enda poole sirutatud kaunilt maniküüritud kätt. Ta võttis selle automaatselt vastu.

„Jah?“ kostis ta, kui tema kätt raputati. Käeomaniku nägu oli talle ähmaselt tuttav, kuid ta ei teadnud, kust.

„Minu tüdrukud on Pilar ja Zara.“ Võõras osutas kahe plikatirtsu poole, kellega Lilah oli eemale jooksnud. Kolm rätikusse mähitud last istusid ringis ning sõid puna-valge-siniseid pulgakomme. „Kas teie olete Lilah...“ Naine vakatas, sest ta ei teadnud, mis Zelli Lilah’ga seob.

„Naaber. Elan tema kõrvalmajas. Tema isal oli täna muud tegemist ja ma lubasin ise tema lapsi kantseldada.“

„Ah soo, vaat kui... kena.“ Naine kiikas tüdrukute ja siis uuesti Zelli poole. „Lilah kutsus minu tüdrukud enda juurde külla ja ma lubasin neil minna, aga otsustasin igaks juhuks teie arvamust küsida. Nüüd näen, et see... ei olegi vist võimalik.“

„Mnjah, kahtlen, kas nende isa Lance tahab sinna lapsi. Ta töötab viimasel ajal kodus ja nende olukord pole just kiita.“

Naine puhkes küüniliselt naerma. „Jah, arusaadav,“ nentis ta ja lisas pigem iseendale: „Mis seal ikka.“ Paari tooli kaugusel istuv poisiklutt puhkes samal hetkel südamest naerma.

„Kuidas teie nimi oligi?“

„Oi, vabandust, olen nii ebaviisakas. Jencey Wells.“

Zell piidles naist vidukil silmadega, juurdles võõra perekonnanime ja täiskasvanud näo üle. Ta oli kunagi Jencey-nimelist tüdrukut tundnud. Too oli tema poja Tyga ühevanune. Noor Jencey oli olnud tõeline emamesilane ja hakkaja tüdruk, keda paistis ootavat suur tulevik. Kõik poisid olid temasse armunud, kaasa arvatud Zelli poeg, ehkki too seda ei tunnistanud. Ent siis oli juhtunud midagi ebameeldivat, misjärel vanemad olid neiu öö varjus minema viinud ja põhja pool mingisse kolledžisse peitnud. Zell oli kuulnud, et Jenceyst sai jänki, kes abiellus pururikka mehega ja käis harva kodukanti külastamas. Rahvas rääkis, et neiu ema, Zelli kauaaegne sõbratar Lois Cabot, peaaegu ei tundnudki oma lapselapsi. Jencey Caboti juhtumit arutati vanaemade ringis hoiatusena.

„Te ei ole ometi...“ alustas Zell.

Jencey kinkis talle laia teeseldud naeratuse ja vastas pisut liigagi valjusti: „Jah, see olen mina! Jencey Cabot.“

„Oi, kui tore, Jencey! Kas tulid siia külla?“ küsis Zell. „Su ema on kindlasti meelitatud!“

„Jah,“ kohmas Jencey. „Me tulime külla.“

„Mina olen Zell Boyette. Sa tundsid vist mu poegi, John juuniori ja Tyd?“ Ta pidi äärepealt lisama: „Ty oli vist sinusse armunud,“ kuid hoidis keele hammaste taga. See info ei huvitanud enam kedagi.

„Muidugi, proua Boyette. Kuidas neil läheb?“

„Hästi. JJ on toreda tüdrukuga abielus. Mõlemad teevad karjääri ja keelduvad mulle lapselapsi kinkimast.“ Tyd ei hakanud ta rohkem mainima ja õnneks Jencey ei küsinudki. Ty polnud nii... edumeelne kui tema vend.

„Nojah, tervitage neid minu poolt,“ palus Jencey. Ta kiikas nägu krimpsutades tualettruumide poole ja astus sammu samas suunas. Tema tütred väljusid sealt naerdes ja teineteist nügides. Üks neist keeras nalja pärast välidušikraani lahti ja torkas pea veejoa alla.

„Jencey?“ kuulis Zell noore poisi ema ütlemas, enne kui Jencey jõudis minekut teha. Naine kargas toolilt ja tõttas nende juurde. Ta haaras jahmunud Jencey käte vahele, taganes sammu võrra ja vaatas teda pealaest jalatallani. „Uskumatu, et see oled sina! Sa oled siin! Tagasi!“ ahhetas ta.

„Bryte?“ pakkus Jencey ja oli samavõrd jahmunud kui tema sõbratar. Zell oli tunnistajaks kahe sõbratari taaskohtumisele. „Bryte Bennett? Ma ei usu oma silmi!“ Jencey ajas käed laiali, kallistas sõbratari veel kord ja tõmbus samuti tagasi, et teda põhjalikult vaadata. „Sa oled nii suureks kasvanud.“

Teine noor naine, kunagine lapsuke, kelle emaga Zell oli vanasti suvepäevi mööda saatnud, puhkes naerma ja vastas: „Sina ka!“ Zell imestas, et polnud tedagi ära tundnud. Ent nüüd, mil ta kuulis naise nime, sai ta aru: Muidugi.

„Sa näed suurepärane välja!“ kiitis Jencey Bryte’i. „Oled tõeline kaunitar.“ Tema hääles oli kuulda uskumatust, mis kippus Zelli meelest komplimenti varjutama. Mõlemad noored naised paistsid olevat tema sealviibimise unustanud.

Bryte roosatas. „Ee, tänan.“ Tema pilk rändas väikesele poisiklutile oma jalgade juures ja ta kibeles jututeemat ebamugavalt välimuse teemalt kõrvale juhtima. Zellile meenus, et tüdruk oli lapsena olnud üpris ilmetu. Suurena oli temast sirgunud särav iludus.

„See on minu poeg Christopher,“ ütles Bryte. „Ta saab varsti kolmeseks. Kuidas on lood sinuga? Kuulsin, et sul on ka lapsed.“

Zell tahtis midagi öelda, et uuesti vestlusesse siseneda ja oma kohalolu märgatavaks teha, kuid mõtles ümber. Ta kuulas kahe noorema naise vadistamist ja tundis end üleliigsena nagu mahavisatud rätikud, kokkukägardatud mahlapakid või betoonil märjad jalajäljed, mis varsti ära kuivasid.