Читать книгу Kõik, mida soovime - Marybeth Mayhew Whalen - Страница 6

Cutter ja mina olime kohal, kui Sycamore Glenis suvehooajaks bassein avati. Seetõttu nägin oma silmaga värava ette punutud võrku, mis takistas inimesi sisse jalutamast nagu varasematel aastatel. Meie uued naabrid tammusid jalalt jalale, ohkasid valjuhäälselt ja ootasid, millal vetelpäästjad välja mõtlevad, mida teha. Nad seisid paigal, rätikud, külmakastid, ujumisrõngad ja kotid käes, ning jõllitasid ämblikuvõrku, justkui olnuks neil üleloomulik võime see pilguga ära põletada.

Me kõik silmitsesime suurt ümmargust kollast mustade triipudega ämblikku, kes selle võrgu keskel laiutas. Ta paistis meid ootavat, otsekui tahtnuks midagi öelda, enne kui meie suvi võis alata – nagu ämblik raamatust „Charlotte koob võrku“. Ainult et mitte keegi ei tahtnud ämbliku sõnumit kuulata. Nad mõtlesid vaid sellest, kuidas ämblikust vabaneda ja edasi lõbutseda.

Mõni poiss haaras roika ja üritas elukat torkida. Hävitamisiha oli neil veres, nagu olime keemiatunnis õppinud. Nad vehkisid roigastega nagu mõõkadega ja leppisid lihtsalt vehklemisrõõmuga, kui emad keelasid neil ämblikku tappa.

Cutter seisis minu juures ja ma adusin tema soovi teiste poiste juurde tormata, ehkki ta ei saanud. Tema keha oli pingul ja sisemine mina põles soovist teistega ühineda, ent käed ja jalad olid paigal. Ma ei öelnud sõnagi ja lihtsalt seisin. Ma ei pidanudki midagi tegema. Cutter teadis, kuidas asjalood on, ilma et oleksin pidanud talle ütlema. Ta tahtis olla teiste poiste moodi, kuid ei olnud.

Samal ajal kogunesid tüdrukud hirmunult kobarasse, klammerdusid üksteise külge dramaatilisemalt kui tarvis ja kiljusid nii kõvasti, et üks vetelpäästjatest kattis kõrvad kinni ja lapsevanemad pööritasid silmi ning palusid tüdrukuid vaiksemalt olla. Mina loomulikult ei kiljunud. Ma ei sarnanenud nende tüdrukutega rohkem kui Cutter poistega. Ma lihtsalt piidlesin ämblikku ja tundsin kurbust, et tema raske töö viljad hävitatakse. Lootsin, et keegi teda ei vigasta ja et keegi takistaks poisse vaest ämblikku tapmast, kui emad neil enam silma peal ei hoia. Meie Cutteriga seisime kahekesi kõrval, rahvasummast veidi eemal.

Üks vetelpäästjatest tõi kepi ja tõstis ämbliku ettevaatlikult võrgust välja murule, ilma et oleks sellele viga teinud. Pärast seda teesklesid paar poissi, et trambivad ämbliku peal. Teine vetelpäästja lõhkus võrgu, et kogunenud rahvasumm saaks basseinialasse siseneda. Võrk unustati kiiresti ja inimesed voolasid sisse, justkui polekski midagi juhtunud. Nad määrisid nahale päikesekreemi, avasid õllepudelid ega teinud oma lastest väljagi, vaid keskendusid üksteisega lobisemisele saamaks teada, mis möödunud üheksa kuu jooksul on toimunud. Bassein ühendas naabruskonda, kuid üksnes suviti.

Pärastlõunal hakkas sadama ja kõik põgenesid paduvihma eest autodesse, nurisedes lühikeseks jäänud päeva üle ja hõigates üksteisele, et suvi on kehvasti alanud. Nad jooksid välja sama värava kaudu, kust olid sisenenud, ja olid ämbliku olemasolu täiesti unustanud. Mina mõtlesin veel hiljemgi tollele ämblikule ja nuputasin, mis võis olla tema sõnum meile ning kuidas see võinuks meid mõjutada, kui oleksime talle suuremat tähelepanu pööranud.