Читать книгу Kõik, mida soovime - Marybeth Mayhew Whalen - Страница 7

Zell Boyette astus ettevaatlikult trepist alla, pigistas trepikäsipuud ja oli selle olemasolu eest tänulik. Varem oli ta astmetest alla tuisanud, jalad vaevalt maapinda puutumas, kui ta sööstis ühest kohast teise – raamatuklubi, kirik, kogukonna juhatuse koosolekud, lõunasöögid sõpradega. John oli temaga tõrelnud: „Sa võid ennast vigastada!“ Ja Zell oligi end vigastanud, kuid mitte sel moel.

Kööki sisenedes andis ta endast parima, et normaalselt kõndida. John jõi laua taga kohvi ja vahtis arvutiekraani, näol segane ilme. Mees tõstis pilgu ja märkas tulijat. „Hommikust!“ ütles ta.

Zell valas endale kohvi, istus mehe kõrvale laua äärde ja puudutas tema kätt. „Oled näljane?“ küsis ta. Sellelaadset jutuajamist olid nad pidanud juba kolmkümmend aastat.

Mees kehitas õlgu. „Võin süüa, kui sa midagi teed.“ See oli tema tavapärane vastus.

Zell vaarus sahvrisse. Ta tundis Johni jälgivat pilku ja teadis, mida mees mõtles, ilma et too oleks pidanud seda ütlemagi. John muretses tema põlve pärast ja käis peale, et ta läheks seda arstile näitama. Kui mees oli küsinud, mis põhjusel oli põlv esimesel korral valutama hakanud, oli Zell vastanud, et see on jooksmise tagajärg. Vastus oli piisavalt tõelähedane, et mitte olla vale.

Zell asus valmistama kihilist magustoitu müslist, jogurtist ja mustikatest, ent keegi koputas uksele. Koputus oli vaikne ja ebalev ning ta oli harjunud seda vähemalt kord päevas kuulma. Ta avas tagumise ukse, mille lävelt vaatas vastu väike Alec naabermajast. Poiss silmitses teda väljakasvanud tuka alt, mis vajas lõikust. Zell kaalus poisi isale rääkimist, et võib tema juukseid kärpida. Kui tema enda pojad olid Aleci vanused, oli ta ka nende juukseid lõiganud.

Lance muidugi keelduks, vehkides seejuures kätega nagu mustkunstnik, kes üritab mingisugust eset kaduma panna. Ta kinnitaks Zellile, et pole tarvis ja et ta kavatseb Aleci ja Lilah’ niikuinii varsti juuksurisse viia. Pärast seda kostitaks Lance teda äreva pilguga, mis paneks Zelli tema pärast muretsema. Seda meest ähvardas infarkt juba enne neljakümnendat eluaastat.

„Tere, proua Boyette!“ ütles Alec. Ta üritas tukka asjatult silme eest kõrvale lükata. „Mu isa palus küsida, kas teil piima on.“ Poiss vangutas pead ja lõi pilgu maha, otsekui olnuks tal raske isa taktitust taluda. „Ta unustas jälle seda osta.“ Alles eelmisel päeval oli Alec seisnud lävel ja palunud täpselt sama asja. Zell oli viimase piimatilga poisile ulatanud ja poodi uue piima järele longanud. Osa temast tahtnuks öelda, et ta ei saa jääda nende peret piima ja muude toiduainetega varustama. Ent teine ja suurem osa temast teadis, et ta jätkab selle tegemist.

„Muidugi on, Alec,“ vastas Zell ja naeratas poisile rahustavalt. Ta tõi külmkapist neljaliitrise paki ja ulatas Alecile. Poiss võttis selle ägisedes vastu ja hoidis piimapakki nagu väikest beebit, keda peab elu hinnaga kaitsma. Paki küljest nõrguv kondensatsioon tegi märjaks tema T-särgi, mille rinnaesisel juba olid šokolaadisiirupi plekid.

„Naudi oma hommikuhelbeid,“ ütles Zell poisile. Ta teadis, et laste menüü on kohutav. Ta ei kiitnud heaks asjaolu, et Lance pakkus lastele suhkrurikkaid helbeid, kuid naabrimees polnud tema arvamust küsinud ja Zell kahtlustas, et naabril oli niikuinii ükspuha, ehkki too hindas tema abi. Aga see ei takistanud teda juurdlemast, mida mõtleks Debra, kui näeks oma lapsi kasimata juuste ja mustade küünealustega, näol kahvatu jume ja kõhul väike rasvapolster. Zell puudutas hommikumantli all oma vöökohta. Tal endal oli samasugune polster. Pärast möödunud sügist olid nad kõik muutunud.

Ta lehvitas hüvastijätuks, kuid Alec, kes kandis suurt piimapakki, ei saanud vastu lehvitada. „Aitäh, proua Boyette!“ tänas poiss ja asus koduteele.

Kuna ta hoolis naabriperest võib-olla liigagi palju ja Aleci väikesed õlad olid kühmus, justkui kandnuks poiss koos piimaga õlgadel kogu maailma raskust, hõikas Zell Alecit, kes jäi selle peale seisma.

„Kas lähete täna basseini avamisele?“ Ta meenutas Debrat esimesel aastal pärast Aleci sündi ujutamas last basseinis tillukeses beebipaadis. Alec oli kandnud päikesekaitseks laia äärega kübarat, mis talle aina silmadele vajus, ja lagistanud lustakat beebinaeru. Debra oli pea kuklasse heitnud ja naernud koos pojaga.

Alec raputas aeglaselt ja nukralt pead. „Isa ütles, et ta peab tööle minema.“

Zellil lipsas tahtmatult üle huulte: „Tead, ütle talle, et võin teid kahte sinna viia. Palu tal esimesel võimalusel siia tulla ja me mõtleme midagi välja.“

Alec vaatas Zelli uskumatu pilguga, mispeale too noogutas oma sõnade kinnituseks. „Mine, mine! Ütle talle!“ Ta osutas poisi kodu suunas.

Tuppa naastes nägi ta, et John jälgib teda tähendusrikkal ilmel. „Mida Oliver Twist seekord tahtis?“ küsis mees. Ta teeskles, et on vana toriseja, kuid oli tegelikult pehme südamega.

„Ole viisakas!“ manitses Zell. Ta tõstis mehe ette magustoidu.

John kergitas kulme. „Kas sa tegid ettepaneku need lapsed täna basseini viia?“

Zell kehitas õlgu. „Vastasel juhul poleks nad saanud minna. Jumal ise teab, et Lance’il pole nende lõbustamiseks aega.“

John pani käed rinnale vaheliti ja kostitas abikaasat läbitungiva pilguga. „Vaata ette, vastasel juhul nad tirivad su koos endaga mülkasse.“

Zell rehmas tõrjuvalt käega. „Oh, ei tiri. Söö parem magustoitu.“

„Mulle meeldib hoopis puding,“ torises mees, kuid hakkas siiski sööma.

Pärast mõneminutilist vaikimist rüüpas John sõõmu kohvi ja alustas: „Rääkisin Clay Robinsoniga. Paistab, et nad on meiega sarnases olukorras. Lapsed on läinud ja suveks plaane ei ole...“ Zell vaatas mehele otsa ja aimas, kuhu too sihib. See ei meeldinud talle põrmugi. John ei teinud tema hirmunud pilgust välja, vaid jätkas: „Me arutasime neljakesi puhkusele sõitmist.“

Zell ei tahtnud koos teise paariga puhkusele sõita. Ta igatses perepuhkust nagu vanasti – üürida rannamaja või mägionn oja ääres või peatuda lõbustuspargi lähedal hotellis. Ta ihkas märgi rätikuid kokku korjata, päikesest põlenud nahka jahutada ja liiva kokku pühkida. Ta tahtis kalal ja matkal käia, karusselliga sõita, vahukomme grillida ja lauamänge mängida. Ta tundis puudust mineviku suvedest. Ta tahtis seda kõike uuesti läbi teha.

Aga ta ei võinud seda öelda Johnile, kes armastas ja ihaldas teda ikka veel ning hoidis tal käest kinni, kui nad autoga kuhugi sõitsid. See oli omaette väärtus. Ta puudutas abikaasa käsivarsi. Johnil olid väga jõulised käsivarred. Zell nautis viisi, kuidas lihased mehe naha all mänglesid. „Mis sul plaanis on?“ küsis ta.

„Mõtlesin Lure’i järve peale,“ vastas mees. „Või mõni muu vaikne ja rahulik koht. Või majake järve ääres.“ Ta naeratas ja oli oma plaani üle uhke. „Kus oleks varikatusega terrass.“ Zellile meeldisid säärased terrassid ja John teadis seda. Nad olid aastaid arutanud, kas peaks oma majale samasuguse ehitama, aga neil oli koolitada kolm last ja hind oli osutunud takistuseks. Võib-olla saaksid nad selle nüüd ära teha.

„Mina võiksin Clayga golfi mängida. Sina ja Althea saaksite poodides kolada.“ Clay ja John olid kauaaegsed töösemud. Zell talus kuidagiviisi Althead, kuid ta poleks seda naist eales puhkusekaaslaseks valinud. Alhteal olid kummalised rinnad. Need nägid välja nagu õhupallid, mida Zelli poeg vahel nalja pärast särgi alla toppis, rippusid veidralt madalal ja liikusid kehast sõltumatult. Peale selle arvas Althea, et tema ainuke poeg näeb välja nagu Tom Cruise, ja kasutas iga võimalust, et tema fotosid näidata. See häiris Zelli väga: ta oli liigagi tihti pidanud kõrval seisma, kui Althea mõnd järjekordset ohvrit fotodega kiusas, samal ajal kui too viisakalt noogutas.

„Kõlab hästi. Helistan Altheale kohe, kui mul selleks võimalus avaneb,“ lubas Zell leplikult. Ta kavatses selle kohustuse hiljem maha raputada.

Rahulolev John pani kohvitassi käest. „Tead, ma ei pea kohe tööle minema,“ vihjas ta.

Zell puhkes naerma. „Ma ei ole veel hambaidki pesnud.“

„Sinu hambad mind ei huvita.“ Mees manas näole oma võluvaima naeratuse, tõusis toolilt ja viis nõud kraanikaussi. Ta pöördus uuesti naise poole ja kergitas kutsuvalt kulme. Zell kihistas naerda ja vehkis tõrjuvalt käega. Mees kehitas õlgu ja läks duši alla, et päevaks ettevalmistusi teha.

Zell läks kraanikausi juurde, asus kohvitasse ja hommikusööginõusid pesema ning kaalus ülemisel korrusel koos Johniga duši alla minekut. Kas just säärasest vabadusest polnud nad kunagi unistanud? Kraanikausitaguse akna taga püüdis tema pilku miski, mis katkestas mõttelennu. Tuules hõljus sinine südamekujuline õhupall, mis liikus mööda tänavat, justkui hoidnuks seda nähtamatu lapse käed. Zell jättis nõudepesemise pooleli ja jälgis eemalduvat palli.