Читать книгу Kõik, mida soovime - Marybeth Mayhew Whalen - Страница 12

Tüdrukud väljusid räpasest tualettruumist plätudeta ja Jencey tahtis neid – jälle – jalaseene eest hoiatada, kuid keegi hõikas teda. Ta pöördus inimese poole, kes teadis teda nimepidi, kuid ajul kulus mitu sekundit, enne kui ta aru sai, kellega on tegemist. Ta polnud osanud arvata, et kohtub siin Bryte’iga, ehkki tagantjärele mõeldes tundus see loogiline. Bryte’il polnud kunagi erilisi ambitsioone olnud.

Sügaval sisimas oli Jencey teadnud, et see hetk – või midagi sarnast – on kätte jõudmas. Võimatu oli minna lapsepõlvekanti ja mitte kohata inimesi, kellega ta oli lapsepõlves kokku puutunud. Võib-olla polnud tütardega basseini äärde minek kõige targem tegu, aga ta oli meeleheitlikult tahtnud laste mõtteid hajutada. Kui nad mängisid basseinis ja leidsid uusi sõpru, siis ei küsinud nad temalt, mis saab edasi. Ja basseini ääres polnud Jencey oma ema valvsa mureliku pilgu all.

Bryte oli abiellunud Everettiga. See oli olnud ette teada. Jencey vanemadki olid pulmas käinud ja teda tungivalt kaasa kutsunud. „Tule koos Archiga,“ olid nad soovitanud, justkui oleks Archi juuresolek piinlikkustunnet leevendanud. Aga Jencey oli sel ajal Zarat imetanud ja väitnud, et rinnalapsega on liiga keeruline reisida. See oli muidugi vale, kuid keegi ei saanud talle vastu vaielda. Ta oli saatnud õnnelikule noorpaarile kallihinnalise hõbekandiku.

Ta silmitses väikest poissi, kes Bryte’i käest kinni hoidis – kui kummaline, et see oli Bryte’i ja Everetti laps –, ja üritas temas Everetti näojooni leida. Juukse- ja silmavärv olid samad, kuid muus mõttes oli laps Bryte’i koopia. See andis Jenceyle veidi julgust juurde, et seista ja lobiseda neiuga, keda ta oli kunagi armastanud ja reetnud ning kes oli teda hiljem vastu reetnud. Aga kas see oli ikka reetmine? Nüüd, mil nad olid vanemaks saanud, polnud ta selles enam nii kindel.

Praeguseks ta teadis, mis on tõeline reetmine. Tema mällu ilmus kujutluspilt Archist vangla klaasseina taga.

Vetelpäästja puhus vilet ja Jencey vaatas, kuidas tütred koos uue sõbratariga taas basseini hüppasid. Bryte kutsus Jenceyt basseini kaasa, et ta saaks poissi rahustada ja samal ajal lobisemist jätkata. Nad lehvitasid ebamääraselt vanemale naisele, kellele nad kohmetust tekitavalt lähedal seisid, ja kõndisid poisikluti sabas – Jencey oli ta nime unustanud või siis tahtlikult ära blokeerinud – basseini madalamasse otsa. Jencey oli tahtnud niikuinii vette minna, sest väljas oli põrgupalav, ehkki oli alles juunikuu. Ta oli juba unustanud, kui kuumad ja niisked on lõunaosariikide suved. Ta oli unustanud ka ema tomativõileivad – sai, kooritud tomativiilud, majonees, ohtralt soola ja pipart –, puu otsast nopitud virsikute maitse, videviku ajal jaanimardikate püüdmise ja ööd, mis olid sama soojad kui Connecticuti keskpäevad. Lapsepõlvekodu pakkus endiselt lapsepõlverõõme ja need omakorda meeldivat tröösti.

„Nii vahva!“ ütles Bryte ja vaatas poja poole. „Christopher.“ Tema häälest õhkus õrnust, mis on omane ainukese lapse emadele. „Ja see on üks emme kauaaegsemaid sõbratare. Me sirgusime koos.“ Bryte vaatas Jenceyle otsa ja paistis tema pilgust oma sõnadele kinnitust otsivat.

Jencey noogutas ja pööras pilgu mujale, teeseldes, et otsib tütreid, ehkki ta teadis täpselt, kus nad asuvad: väikesel vettehüppelaual. Nende koduklubis oli olnud kõrge hüppelaud, kaarega liumägi ja suupistebaar ning kelnerid serveerisid lamamistoolide juures jooke. Jencey ja ta sõbrad olid lihtsalt käe sirutanud ja joogid ilmusid nagu võluväel. Ta nuputas, kas Bryte teab tema tagasituleku tegelikku põhjust. Ta polnud tabanud vana sõbratari hääles haletsusnooti, erinevalt endistest Connecticuti sõpradest kehvematel aegadel, enne kui ta oli minema kolinud.

Archiga juhtunust polnud ta tahtnud kellelegi, ka mitte oma vanematele rääkida. Aga kui selgus, et ta vajab nende abi, oli ta vanematele kõik verised üksikasjad avaldanud. Isa, hea inimene nagu ta oli, oli küsinud, kas peaks kohale sõitma ja Archile kolki andma. Jencey oli tahtmatult naerma puhkenud ja vastanud, et kolkimisteenust pole tarvis. Föderaalvalitsus sai karistamisega ise suurepäraselt hakkama.

„Võta teatavaks, et oleme olemas, kui sa meid vajad,“ oli isa öelnud. Tema lahke hääletoon oli Jenceyle pisarad silmadesse toonud. See meenutas Jenceyle isa pakutud toetust ajal, mil kõikjale olid hakanud ilmuma südamed, ja tal polnud muud valikut kui minna kuhugi, kust „austaja“ teda ei leiaks. Just isa oli sõidutanud Jencey põhjaosariiki, kolledžisse, millest nad kellelegi ei hinganud, sest neil polnud aimugi, kes oli teda jälitanud. Nad ei võinud lubada, et vale inimene saab teada ja leiab ta uuesti üles. Sõit oli olnud pikk ja vaikne, raadio hääl maha keeratud ja meeleolu autos mõtlik, täpselt nagu aastaid hiljem koju sõites.

„Ma ei suuda uskuda, et ema mulle sinu tagasitulekust ei rääkinud!“ ütles Bryte, kelle tähelepanu oli koondunud pigem Christopherile, ja nii oligi parem.

„Arvatavasti ta ei teadnud,“ kohmas Jencey.

„Ei teadnud?“ imestas Bryte. Ta kiikas sinises taevalaotuses kihutava lennuki poole ja noogutas vastuseks Christopheri – lõpututele – küsimustele.

„Ma palusin neil vaikida, et ma siin olen.“

„Oi, kas midagi on juhtunud?“ Bryte’i näol peegeldus siiras murelikkus, kuid Jencey ei saanud talle tõtt rääkida. Oli näha, et Bryte üritab temaga sõprust sobitada, kuid nii mõnelgi põhjusel polnud nende side endine.

Jencey rehmas tõrjuvalt käega ja manas näole naeratuse. „Ma ei tahtnud oma tulekust suurt numbrit korraldada. Tead küll, nii palju aega on möödas.“