Читать книгу Kõik, mida soovime - Marybeth Mayhew Whalen - Страница 9

Jencey keeras McDonald’si parklasse ja manööverdas hiigelsuure sportauto kitsale parkimiskohale. Ta lükkas käigu reipalt välja ja temast õhkus enesekindlust, mida tal tegelikult ei olnud. Ta pööras ümber ja talle vaatas vastu kaks paari suuri silmi. Tema laste näoilmed olid samasugused nagu siis, kui ta oli nad tsirkusesse viinud – hämming oli segunenud hirmuga. „Kas teil on kõht tühi?“ küsis Jencey.

„Me sööme... siin?“ imestas vanem tütar Pilar.

„Jah!“ vastas ema, manades hääle muretuks ja sundimatuks. „Lähme ja vaatame, mida siin pakutakse.“

Pilar pööritas silmi ja demonstreeris teisme-eeliku suhtumist. „Ema, see on McDonald’s. Siin müüakse burgereid.“

„Ja friikartuleid!“ lisas Jencey noorem tütar Zara. Ta kummardus lähemale ja tasandas häält, justkui avaldanuks saladuse. „Kas me võiksime friikartuleid osta?“

„Muidugi!“ kinnitas Jencey. Ta avas juhiukse ja süütas salongivalguse, mis tõi tütarde näod õhtuhämaruses selgemini esile. Selles autos on kõik, mis on mulle elus oluline, mõtles ta. „Me võime isegi piimakokteili osta!“ Ta andis käeviipega märku, et lapsed talle järgneksid, ja ronis autost välja.

Pilar paotas ust ja vaatas ema sellise pilguga, mis meenutas tollele nii väga Archi, et ta oli sunnitud pilgu mujale pöörama. Jencey torkas võtmed käekotti raharulli kõrvale, mille Arch oli tema jaoks ära peitnud. Osaga sellest tasub ta õhtusöögi eest. See oli kogu raha, mis tal üldse oli. „Ema,“ kuulis ta Pilarit manitsemas, „varem sa ei lubanud meil McDonald’sis süüa.“

Jencey pöördus tütre poole. „Nojah, aga iga asja jaoks on kunagi esimene kord, eks?“ Ta hakkas kõndima, lootes, et tüdrukud järgnevad talle. Nii juhtuski.

Sees astusid nad järjekorda. Ema uuris menüüd ja üritas meelde tuletada, mida ta oli tellinud vanasti koos Bryte’iga, kui neil oli õnnestunud sinna minna. Talle meenus, et nad olid armastanud jäätist kuuma šokolaadiga. Ja pähklitega. Ta nägi menüüst, et neid serveeritakse ikka veel. See pakkus talle suurt lohutust. Mõni asi ei muutunud kunagi. Ta ei teadnud, kas Sycamore Glen on muutunud.

Zara sikutas ema küünarnukist, et tema tähelepanu köita. Jencey vaatas alla. „Jah?“

„Kas sa mõtlesid piimakokteili ostmist tõsiselt?“ sosistas tüdruk.

Jencey puhkes naerma. „Täiesti tõsiselt,“ sosistas ta vastu. Ta üritas tabada Pilari pilku, kuid vanem tütar ei teinud temast välja. Tüdruk oli õnnetu, et oli pidanud kodu, sõbrad ja terve senise elu seljataha jätma. Jencey ei mõistnud teda hukka. Temagi oli vihane. Vihane ja kurb.

Ta mõtles Archi peale teisel pool klaasist vaheseina, suu liikumas sünkroonselt heliga, mis kostis läbi telefonitoru. „Sul pole aimugi,“ oli mees öelnud, „kui raske oli seda kõike teostada.“ Tema sülg oli maandunud klaasile, joonistades sinna mustri, tähtkuju. „Tegin seda sinu pärast!“ oli ta lisanud, justkui olnuks Jencey tema kuritegudes kaassüüdlane. Selle peale oli Jencey neid ühendanud toru hargile pannud ja minema kõndinud. Kui mees ütleski veel midagi, siis tema seda enam ei kuulnud.

Zara tellis šokolaadi-piimakokteili, mille peale Jencey lisas teeseldud rõõmsusega: „Kolm tükki, palun!“ Pilar tahtis piimakokteilist keelduda, kuid ema vaigistas teda pilguga. Me peame seda tegema, andis ta vanemale lapsele hääletult mõista. Mängi kaasa.

Kassapidaja lõi summa kokku ja Jencey hakkas täpset raha lugema. Üks penn pani plehku ja veeres laisalt leti alla, kus jäi kassiiri jalge ette kleepuvale põrandale lebama. Tüdruk pilgutas pruuni nokkmütsi alt silmi ning manas näole ühtaegu tüdinud ja asjaliku ilme, kuni toda viimast senti ootas. Jencey ulatas talle uue penni. Varasemas elus polnud ta pennide üle arvestust pidanud.

Pärast niinimetatud õhtusööki ja kiiret bensiinipeatust lähimas tanklas asuti uuesti teele. Jenceyl oli plaanis otse vanemate majja sõita, isegi kui tüdrukud uinuvad. Kiirteenumbrid muutusid: 95-st 40-ks ja 85-ks. Vanasti oli ta neid hästi tundnud, ent praegu üritas ta meenutada, kas paaritud numbrid jooksid idast läände või põhjast lõunasse? Ilmselt ikka põhjast lõunasse. Kõik klappis: veidra teekonna paaritud numbrid viisid ühest endisest kodust teise endisesse koju. Ta mõtles selja taha jäänud kodule. Kollane kuriteo sündmuspaiga lint takistas teda sinna tagasi pääsemast.