Читать книгу Tuli - Матс Страндберг - Страница 10

Must suits keerleb Minoo ümber.

Anna-Karin, Ida, Linnéa ja Vanessa on kusagil läheduses. Abitult. Kõik sõltub nüüd Minoost. Tema üksi on veel jäänud.

Üksi Maxiga.

Mees seisab tema ees, must suits ümber hõljumas. Tumedad lokid raamistavad ilusat nägu.

„Ma tean, et sa ei saa praegu aru,” ütleb ta naeratades. „Aga ainus asi, mida ma soovin… Ainus, mida ma olen kogu aeg soovinud, on see, et me oleksime koos.”

Suits keerleb üha tihedamalt nende ümber, neid tõmmatakse teineteise poole, ja Minoo taipab, et miski siin ei klapi. Siin peaks ta vastupanu osutama, siin peaks lahing tema kasuks pöörduma.

Kuid seda ei juhtu.

Ta proovib vastu võidelda, aga jõudu ei ole.

Ja äkki seisab Max otse tema vastas. Tema silmad on mustad ja helkivad nagu linnul.

„Me kuulume kokku.”

Ta kallutab end ja suudleb Minood jääkülmade niiskete huultega.

***

Minoo avab silmad. Suudlus äratas ta.

Kõik ei olnud üldsegi nii, proovib ta endale sisendada. Mina alistasin tema. Ma päästsin teised.

Ta keerab end küljele ja vahib pimedasse magamistuppa.

Kas keegi liigutab seal? Sügavam tume varjund öö varjude hulgas?

Must suits.

Minoo tõuseb voodis istukile.

Nüüd näeb ta seda selgesti. Must hõljuv pilv õhus. Pikk suitsukombits suundub toast välja koridori.

Minoo jalad on lina sisse kinni jäänud ja ta peab end vabaks rabelema, enne kui mustale suitsule järgneda saab. See heljub tema toa ukse taga mööda koridori valget seina, roomab mööda põrandalaudu edasi ema ja isa magamistuppa.

Minoo läheb lahtise ukse juurde.

Ema ja isa on voodis selili. Suits ümbritseb neid, pulseerib nende ümber nagu elusolend. Kuid ema ja isa silmad vahivad tühjalt pimedusse.

„Sina tapsid nad ära.”

Minoo pöörab ringi.

Koridoris seisab mustade linnusilmadega Max.

„Sa teadsid kogu aeg, et nii läheb. Sa ei ole ju isegi püüdnud oma jõudu tundma õppida, sest sa tead, mida sa siis avastaksid.”

Max sirutab käe tema poole.

„Me kuulume kokku.”

Ja Minoo teab, et see on tõsi.

Minoo mobiili äratushelin rebib ta unest üles.

Ta tõuseb istukile ja vaatab toas otsivalt ringi.

Musta suitsu pole kusagil.

Ta tõuseb püsti ja läheb koridori. Kuuleb kedagi köögis askeldamas. Kõik on nagu tavaliselt.

Seda ei juhtunud. Seda ei juhtunud päriselt, mõtleb ta.

Aga ta ei suuda unenäost lahti saada.

***

Anna-Karini ema istub kummargil köögilaua taga. Tumedad juuksed on kuklasse üles seotud. Tema sigareti suits keerleb läbi juba niigi umbse õhu. Anna-Karin istub tema vastu ja songib lusikaga jogurtitaldrikus, kuhu on tekkinud väikesed õhumullid.

Kostab krabinat, kui ema vaikselt Engelsforsbladetit sirvib. Ta imeb endasse iga tähe sama innukalt, kui ta imeb sisse mürki oma sigarettidest.

Liikluse ja inimeste hääled alt tänavalt teevad siinse vaikuse lausa käegakatsutavaks. Linnas üksi olemine tundub palju üksildasem kui maal üksi olemine.

Pipar tatsub kööki ja nuusib ükskõikselt oma toidukaussi. Siis kaob ta esikusse, põigeldes lahti pakkimata kolimiskastide vahel, mis on seal seisnud kuude kaupa. Anna-Karinil hakkab südametunnistus piinama. Temast oli väga enesekeskne loomake siia kaasa võtta, selle asemel et anda ta kellelegi, kes elab oma majas, kus kass saaks sisse ja välja sõeluda, nagu ta harjunud on. Aga nüüd, kui ta emaga kahekesi elab, ei tuleks ta ilma kassita toime.

„Ah nii, nüüd on siis Monika ka pidanud kinni panema,” ütleb ema.

Tema silmad säravad, kui need liiguvad mööda tekstiridu pildi all, millel kurva ilmega Monika seisab oma suletud kohviku ees. Miski ei eruta ema nii väga kui teiste ebaõnn. Koos sigarettidega on see tema suurim meelelahutus, ja Anna-Karin ei teagi õieti, kumb on kahjulikum. See, et Anna-Karin passiivsest kahjurõõmust vähemalt ära ei sure, on nõrk lohutus.

Ta tõuseb püsti, paneb taldriku klirinal kraanikaussi.

„Kas sa jätad selle niisama sinna või?” küsib ema.

„Ma pärast pesen,” vastab Anna-Karin ja läheb esikusse.

„Kui sa selle juba sinna paned, võid ju samahästi ka puhtaks pesta.”

Kõlab nii, nagu oleks ema see, kes neil kodus tavaliselt nõusid peseb.

„Ma ei jõua,” vastab Anna-Karin, läheb vannituppa ja hakkab hambaid pesema.

Nad elavad talu müügist saadud rahast ja hüvitisest, mille kindlustusfirma nõustus lõpuks pärast lauda põlengut välja maksma. Anna-Karin ei tea, kui kauaks sellest piisab. Ema räägib sageli, et peaks tööd otsima. Ent kui Anna-Karin koolist koju tuleb, ei ole ema tavaliselt jaksanud ennast poodigi vedada.

Anna-Karin ei taha endale tunnistada, et ta on pettunud. See oleks sama kui tunnistada, et ta lootis muutust, et linna kolimine tooks emale elu sisse. Ent talus oli tal vähemalt töö. Nüüd on ta muust maailmast isoleeritum kui kunagi varem ja Anna-Karinil on jube vaadata, kuidas ema üha sügavamale halvavasse depressiooni langeb.

Ning Anna-Karin satub paanikasse mõttest, mis edasi saab, kui raha ükskord otsas on.

***

Õhk väreleb kuuma asfaldi kohal ja kool paistab taamal kui silmapett.

Minoo möödub bensiinijaamast, kust ta kunagi ostis ajalehe, kus oli artikkel Engelsforsi „enesetapupakti” kohta. Nii arusaamatult palju on juhtunud pärast seda, kui ta Gustafi intervjuud luges. Siis ei arvanud ta, et suudab kunagi poisile andeks anda. Või veel vähem, et neist võiksid sõbrad saada.

Tema mõtiskluse katkestab autosignaal, kolm lühikest törtsu. Tumesinine Mercedes peatub teeservas. Naine kallutab end autos üle kõrvalistme, aken vajub helitult lahti.

„Tere, Minoo,” ütleb direktor. „Kas suvi läks hästi?”

Nad vahetavad mõned viisakusfraasid, kuid Adriana Lopezi pilk on kuidagi ekslev.

„Laupäeval hakkame pargis jälle tundidega pihta,” lausub ta. „Ütle teistele ka. Kohtume tavalisel ajal.”

„Hea küll,” vastab Minoo.

Adriana tõmbab käega kergelt üle oma musta paažisoengu, kus kõik juuksekarvad on eksimatult õigel kohal.

„Edaspidi tuleb... natuke muudatusi,” sõnab ta Minoole silma vaatamata.

„Missuguseid?”

Direktor näib kõhklevat.

„Eks laupäeval näete,” ütleb ta. „Nüüd pean ma minema. Kuhu see kõlbaks, kui direktor esimesel koolipäeval hiljaks jääb?”

Adriana keerab auto tee peale ja lisab kiirust. Minoo vaatab autole järele. Direktor paistab sättivat tahavaatepeeglit, et saaks teda jälgida.

Kevin Månssoni mopeed tuleb põrinal ja Minoo kargab eest ära, kui see teda peaaegu riivab. Poiss naerab valjusti.

Ei, ka selleks aastaks ei ole tüübil mõistus pähe tulnud, mõtleb Minoo.

Ta ühineb õpilaste vooluga, kes kõnnivad igava tellismaja poole, mis kujutab endast Engelsforsi gümnaasiumi. Täidetud pragu kulgeb üle hoovi nagu tume arm. Surnud puud näevad kuidagi veelgi rohkem surnud välja, otsekui oleksid nad halastamatu päikese all lõplikult kuivanud.

Ta tunneb asfaldi kuumust sandaalitaldade all, kui ta üle kooliõue ukse poole astub. Siin-seal märkab ta uusi nägusid, või pigem hästi unustatud vanu. Need olid kadunud ainult selle aasta, mis Minoo käis gümnaasiumi esimeses ja nemad põhikooli viimases klassis. Nüüd on kõik taas samas koolis koos.

Nad näevad nii noorukesed välja, mõtleb Minoo.

Tundub, nagu oleks möödunud terve igavik hetkest, kui Minoo esimest korda siia tuli, kuigi tegelikult oli see ainult aasta tagasi. Tollal tundis ta end nii küpsena, nii täiskasvanuna ja valmis uueks eluks. Tulvil lootusi, et juhtub midagi suurt. Kui ta oleks teadnud, mil moel tema soov täide läheb, oleks ta selle raudselt tagasi võtnud.

Minoo trügib koos õpilaste massiga majja sisse. Ta märkab üht lõpuklassi poissi, kes kinnitab teadetetahvlile suurt plakatit.

Poiss pöörab ringi ja naeratab talle laialt. Ta on tumeda peaga ja tal on terasraamidega prillid. Minoo otsib palavikuliselt mälust tema nime. Vist oli Rickard. Üks spordiklubi jalkapoistest.

„Selles tuleb raudselt osaleda!” ütleb poiss.

See on esimene asi, mida ta kunagi on Minoole öelnud, aga vastust ta ei oota. Ta kaob saginasse.

Minoo vaatab plakatit. Suurte punaste tähtede all, mis moodustavad sõna ÜHTSUS, seisab suvisel heinamaal reas punt noori. Vanamoeliste rõivaste ja kohevate soengutega inimesed hoiavad üksteise ümbert kinni ja naeravad avalalt. Kriitvalged hambad välguvad. Armsalt kirtsus ninad. Isegi paar pöialt on püsti.

SAA SINAGI OSAKS POSITIIVSEST ENGELSFORSIST! on ulja seltskonna all suurte tähtedega kirjas.

Minoo kavatseb selles täiesti kindlalt „mitte osaleda”.

Plakati allservas on väike foto naeratavast keskealisest naisterahvast, kellel on porgandikarva lokkis juuksed.

Kulub natuke aega, enne kui Minoo taipab, et see on Helena Malmgren. Eliase ema.

Elias.

Hoolimata palavusest kattub keha külma higiga. Kõik mälestused siin koolis eelmisel aastal toimunust tulvavad Minoole pähe.

Veri tualetipõrandal. Eliase surnud silmad lakke vahtimas.

Tema hing, kui Minoo ta Maxi võimusest vabastas.

Juba sedagi on liiga palju, ja nüüd hakkavad Maxi mälestused tema omadesse voolama, ta ei suuda neid enam peaaegu eristadagi. See, mida ta Maxi teadvuses nägi, on endiselt tema sees alles, ta ei saa sellest kunagi päris vabaks.

Minoo sunnib end tagasi tänapäeva.

Ta kõnnib mööda koridori, peatub majahoidja toa ukse taga ja koputab. Pärast väikest viivitust paotab Nicolaus ust ja pistab pea välja. Tal on seljas sinepikollane särk ja jalas pruunid velvetpüksid. Minoo kujutab elavalt ette, mida Ida sellise riietuse kohta ütleks.

„Tule sisse,” ütleb Nicolaus.

Minoo järgneb talle väikesesse kabinetti ja paneb ukse enda järel kinni. Õhk on tolmune ja umbne. Kirjutuslaual lebab avatuna „Mustrite raamat” ning hõbedane mustrileidja ilusti selle kõrval.

„Ma palun oma öise käitumise pärast vabandust,” ütleb Nicolaus. „Ma olin liiga järsk. Ent ma jään oma arvamuse juurde. Te ei tohi mitte mingil tingimusel hauda lahti kaevata.”

Mehel on tumedad ringid silme all, kuid Minoole suunatud pilk on vankumatu. Otsekui teaks Nicolaus juba, et teised saatsid Minoo hauaavamise projektile heakskiitu saama. Kaugelt on näha, et pole mõtet hakata üritamagi.

„Kas sa leiad midagi?” küsib ta hoopis ja näitab „Mustrite raamatu” poole.

Nicolaus raputab pead.

„See vaikib visalt.”

„Kas sa arvad, et raamat on kuidagi katki?” küsib Minoo. „Tähendab, Linnéa ja Ida ei ole ju ka pärast talve enam midagi näinud. Ja ega see enne sedagi just väga hästi töötanud.”

„Ma ei tea, kas viga on raamatus või meie võimes selle sõnumit mõista,” lausub Nicolaus ja keerutab käes mustrileidjat. „Mõnikord mulle tundub, et see üritab minuga ühendust võtta. Ehk oskasingi ma seda kunagi lugeda, aga sellisel juhul on see võime nüüdseks kadunud.”

Ta vaatab üles.

„Kui see juba jutuks tuli... Oled sa oma võimete kohta selgust saanud?”

Me kuulume kokku.

„Ei ole. Aga ma nägin jälle Maxi unes,” vastab Minoo.

„Mis unenäos juhtus?”

Minoo mõtleb voodis lamanud emale ja isale. See tundus nii päris. Ta ei taha sellest rääkida.

„Nagu ikka,” ütleb ta. „Ma kaotasin lahingu. Ta ütles, et me kuulume kokku ja et minu jõud ei ole head.”

„Sinu jõud ei ole head,” kinnitab Nicolaus kannatlikult. „Ja Anna-Karini omad ka ei ole. Ega Linnéa omad. Ega Vanessa ega Ida omad. Tähtis on see, kuidas te neid kasutate.”

„Ent minu jõud ei ole sellised nagu neil,” väidab Minoo vastu. „Mul ei ole elementi. Minu maagia näeb välja nagu must suits, täpselt nagu Maxi deemonimaagia, ja mina olin ainus, kes seda nägi. Ja ma ei saa aru, kuidas saaks võime hingesid välja imeda ja teiste mälestustes kaevata üldse kuidagi hea olla. Eriti pärast seda kui Max ütles, et deemonitel on minuga oma plaan.”

„Seda ütlesid deemonid talle, jah,” ütleb Nicolaus. „Aga võib-olla polnud see tõsi. Nad on ju lõpuks deemonid. Kas sa nägid selle väidetava plaani kohta midagi täpsemat, kui sa Maxi mälestustesse süvenesid?”

„Ei, aga ega ma ju kõiki tema mälestusi näinud! Ehk kui ma oleksin otsinud...”

„Täpselt!” teatab Nicolaus. „Sa pead oma võimeid tundma õppima, siis suudad sa neid eesmärgipäraselt kasutada.”

„Ei,” vastab Minoo kaljukindlalt, sest ta teab juba, mida Nicolaus järgmiseks ütleb.

„Minoo,” lausub Nicolaus anuvalt. „Ma tean, et minu mälestused on kusagil, aga ma ei saa neid kätte. Sina saaksid aidata mul unustuse udukardinatest läbi tungida.”

„Nii et ka sina koomasse langeksid?”

„Sina murdsid Maxi deemonite õnnistuse, ma arvan pigem, et see põhjustas...”

„Ma ei kavatse hakata sinu eluga katseid tegema,” katkestab Minoo teda.

Nicolaus ohkab raskelt. Nad on seda vestlust suve jooksul korduvalt pidanud ja Minoo aimab, et see masendab neid mõlemaid ühepalju.

„Ma mõtlesin ühe asja peale,” alustab ta, et teemat vahetada. „Kas Kass ei räägiks sulle, mis selle haua juures olulist on? Ta on ju sinu familiaris. Kuidas saab tema teada sinu kohta asju, mida sina ise ei tea? Tähendab, et kõigepealt pangaseif ja nüüd veel see ka.”

„Kui ma ainult teaksin,” ütleb Nicolaus ja tõmbab sõrmedega läbi juuste. „Ära saa minust valesti aru. Minule tundub ka hauakivi tähendusrikas. Muidu poleks Kass preili Linnéat sinna viinud. Ent pühitsetud mullas kaevama hakata...”

Ta peatub ja jätkab vaiksemal häälel.

„Ma ei tea, mis selles hauas peidus on. Aga luba mulle, et te ei puutu seda. Luba mulle.”

Minoo ei suuda välja öelda sõnu, mida oleks tarvis Nicolause rahustamiseks. Selle asemel noogutab ta tõtakalt ja kiirustab välja koridori.

Kui Minoo tagasi fuajeesse jõuab, märkab ta Linnéat, kes seisab teadetetahvli ees ja silmitseb ÜHTSUSE plakatit. Tal on seljas puhvis varrukatega must kleit, kaela ümber on okastraati meenutav kaelakee.

Minoo astub ligi ja vaatab üle Linnéa õla plakatit.

„Oled sa sellest midagi kuulnud?” küsib Minoo.

„Ei ole, aga „Positiivne Engelsfors” kõlab väga Helena moodi,” ütleb Linnéa ja osutab kärtsrohelise küünega Eliase ema pildile. „Ta rääkis kogu aeg nii. „Võta ennast kokku.” – „Kui uks sulgub, avaneb aken.” – „Vaata elu helgemat poolt.” Päris probleemidega inimesed ajasid teda närvi.”

„Nagu Elias?” küsib Minoo ettevaatlikult.

Linnéa noogutab.

„Nagu Elias.”

„Imelik, et ta otsustas kirikuõpetajaks hakata,” ütleb Minoo.

„Ma ei tea, kas sa oled märganud, aga inimesed ongi õudselt imelikud,” vastab Linnéa.

Adriana Lopez tuleb trepist alla ja möödub neist kiirel sammul. Temast õhkub tema tavalist jahedust, kui ta tõttab aula poole, kus ta peab rebastele tere tulemast ütlema.

„Laupäeval saame jälle pargis kokku ja hakkame harjutama,” ütleb Minoo.

Linnéa pööritab silmi.

„Jah, muidugi, eks ole,” lausub ta. „Lõpuks ometi peame hakkama tegelema „enesekaitse võlukunstiga”.”

„Ma ei tea,” ütleb Minoo. „Midagi oli temaga lahti. Ta rääkis mingitest muudatustest.”

„Maagiatunnid ei saa ju enam mõttetumaks minna. Muuseas, kas sa Nicolausega rääkisid?”

„Jah. Ta ei nõustu sellega iialgi.”

„Ta kardab. Ta ei tea, mis hauas on, aga ta kardab seda, mida me leida võime,” ütleb Linnéa ja lisab kärmesti: „Mitte et ma oleksin meelega tema mõtteid lugenud... Aga ma ei saa seda alati ise kontrollida.”

Minoo vaatab tema tumedatesse silmadesse. Nagu alati, kui Linnéa mõtetelugemise võime jutuks tuleb, läheb ta tujust ära. Talle turgatavad ikka veel meelde piinlikud hetked, mille kohta ta nüüd teab, et Linnéa võis tema mõtteid lugeda.

„Meil ei ole valikut,” ütleb Linnéa. „Me peame tegema seda Nicolause selja taga.”

***

Vanessa astub klassi ning otsib pilguga Evelinat ja Michelle’i. Nad ei ole veel tulnud ja ta saab nende peale tõeliselt pahaseks. Nemad ei või ju teada, et ta on endast välja minemas, et ta peab kellelegi rääkima, mida ta öösel näinud oli.

Nicke polnud veel koju jõudnud, kui Vanessa hommikul kooli hakkas tulema. Ta ei suutnud hommikusöögilauas emale otsa vaadata. Osake temast oleks tahtnud otseteed välja paisata, mida ta näinud oli. See on tema võimalus mehest lahti saada. Lõpuks ometi. Ent üks teine osa Vanessast, talle peaaegu tundmatu osa, ei tahaks sellest kunagi iitsatadagi. See osa ei suuda taluda mõtet sellest, kui õnnetu ema säärase sõnumi peale oleks.

Vanessa võtab istet ühes tagumise rea pinkidest, samal ajal kui Evelina ja Michelle teineteise küljes rippudes klassi tulevad.

Nad istuvad teine teisele poole Vanessat ja Evelina ohkab raskelt.

„Jumal, kui läbi ma omadega olen. Ma pole öösel üldse maganud.”

„Ta ema ja isa korraldasid jälle telefonimaratoni,” seletab Michelle.

„Minu meelest oli kogu lahutuse uba selles, et ei peaks teineteisega ööd läbi tülitsema,” ütleb Evelina.

Evelina vanemad lahutasid aastaid tagasi ja Evelina jäi ema juurde elama. Isa on veoautojuht ja teda pole peaaegu kunagi Engelsforsis. Kuid see ei takista tal helistamast eri Euroopa riikidest ja avaldamast arvamust, kuidas Evelina ema peaks tütart kasvatama.

„Kuidas sinuga on?” küsib Vanessa.

Evelina ohkab südamepõhjast.

„Miks peab veel sada aastat ootama, enne kui me täisealiseks saame?”

„Me peaksime kõik kolmekesi kokku kolima,” ütleb Michelle. „Niipea, kui kaheksateist saame. Eriti viimase peal oleks!”

„Ja sina pääseksid Nickest,” lisab Evelina.

„Ma pääsen temast ehk niisamutigi,” vastab Vanessa.

„Mis asja?” küsib Michelle. „Mis mõttes?”

Vanessa vaatab sõprade uudishimulikke nägusid.

Nad ütleksid, et ta peab emale ära rääkima. Nad ei mõistaks, mis sellel plaanil viga on, peale selle et see kurvastab ema: et Vanessa on see sõnumitooja, keda kõik tahavad kogu aeg maha lasta. Ja et ema ei pruugi teda uskudagi.

Veel on üks võimalus, mõtleb Vanessa. Kui rääkida hoopis Nickega. Sundida teda ennast emale tõde avaldama.

Praegusel hetkel tundub see kõige parem plaan. Kuid ta pole öö otsa maganud ega usalda oma reaalsustaju.

Ta vaatab Michelle’ile ja Evelinale otsa. Ta armastab neid, aga ei suuda nendega sellel teemal rääkida.

„Mis asja?” küsib Michelle uuesti ja keerutab sõrmede vahel tumedat juuksesalku.

„Ei midagi,” ütleb Vanessa. „Niisama unistasin.”