Читать книгу Tuli - Матс Страндберг - Страница 8

Õhtusöök koosneb kartulisalatist ja sügavkülmutatud lihapallidest, mida Anna-Karini ema on mikrolaineahjus soojendanud. Nad söövad teleka ees nagu tavaliselt. Ema oleks seda teinud juba siis, kui nad veel talus elasid. Vanaisa oli see, kelle nõudmisel köögilaua ääres söödi.

Anna-Karin ei vaheta emaga sõnagi. Telesaade räägib miljonärist, kes teeskleb vaest. Seejärel avaldab miljonär oma isiku kohta tõe ja annab hunniku raha tõeliselt vaestele, kes on rõõmsad ja tänulikud, õnnepisarates. Saade ajab Anna-Karinil südame pahaks. Või on põhjus kartulisalatis. Ta on jälle liiga palju söönud, kuigi toit ei olnud isegi mitte hea.

„Aitäh söögi eest,” ütleb Anna-Karin ja tõuseb püsti.

„Jah,” vastab ema äraolevalt ja süütab sigareti.

Ta ei pööra pilku ekraanilt.

Anna-Karin läheb oma tuppa ja paneb arvuti käima. Pipar süles nurrumas, otsib ta infot puude suremise kohta, aga ei leia midagi sellist, mis sobiks sellega, mida ta nägi. Siis suundub ta hoopis unistuste maailma ja uurib, kus õpetatakse veterinaariat, eelistades Engelsforsist võimalikult kaugel asuvaid paiku. Nüüd tuleb veel selle gümnaasiumiaastaga ühele poole saada. Ja järgmisega. Ja vahepeal ei tohi maailmalõpp tulla.

Ta vaatab kella ja näeb, et on aeg minna Nicolause juurde. Ta ütles Nicolausele, et tahaks autoga kalmistule saada, ent tegelikult tahab ta näha, kuidas mees Linnéa avastuse peale reageerib.

Televiisor mängib endiselt, kui Anna-Karin elutuppa vantsib. Ema on külili diivanil ja norskab vaikselt. Anna-Karin hiilib tema juurde ja võtab tuhatoosi ning ujutab kõik konid kraani all üle.

Anna-Karin astub väravast välja ja silmitseb vastasmaja, kus kunagi asus raamatukogu. Seda on suvi otsa remonditud. Suuri aknaid katab pruun paber, kuid pragudest paistab valgust.

Anna-Karin tahaks teada, mis asutus seal avatakse, ja tal on juba praegu omanikest kahju. Ega nad üle aasta vastu ei pea.

Ta hakkab läbi keskuse kõndima.

On esmaspäeva öö. Linn on inimtühi nagu tavaliselt. Siin-seal valgustab aknaid sinine telerivalgus. Augustikuine kuu on nagu suur paks juust. Väljas on ikka veel soe ning Anna-Karin soovib, et see pikk suvi juba ükskord lõppeks.

Ta kõnnib üle Storvalli väljaku ja pöörab Gnejsgatanile, peatub roheliseks krohvitud kolmekorruselise maja ees.

Uks vajub õrna tõuke peale lahti. Anna-Karin läheb alumise korruse ainsa ukse taha ja annab kella.

„Tere õhtust,” ütleb Nicolaus, kui ukse lahti teeb.

Anna-Karin pole teda üle nädala näinud ja mees paistab pisut jumekam. Jääsinised silmad põleksid nagu heledamalt kui tavaliselt. Tal on korralikult püksid jalas ja triiksärk seljas, kuigi hallisegused juuksed on sakris.

Ta näeb tõeliselt hea välja.

Miks ei võiks ema kohtuda mõne temasugusega, mõtleb Anna-Karin.

„Vabandust, kas ma tulin liiga vara?”

„Sa oled siia alati teretulnud,” vastab Nicolaus ja astub kõrvale.

Esimese asjana näeb ta elutuppa astudes sõnajalga. Peale seinal rippuva vana linnakaardi ja ilusa hõberisti on Nicolause korter täiesti lage. Pole vaipu, pole kardinaid, kulunud kohvilaual pole lina ja riiulis pole raamatuid. Kuid aknalaual on nüüd valges plastpotis sõnajalg. Mõte sellest, kuidas Nicolaus läks ja ostis taime ning pani aknalauale, et oma üksildasse korterisse natuke elu tuua, on liigutav.

„Ilus sõnajalg,” ütleb Anna-Karin.

Nicolause nägu lööb särama.

„Jah, mulle tundus, et kogu selles põuas kuluks midagi rohelist ära.”

Anna-Karin hakkab juba midagi metsa kohta ütlema, kuid saab sõnasabast kinni. Nicolaus on niikuinii juba piisavalt närvis.

„Sa paistad murelik,” lausub mees.

„Ma mõtlen vist kõige rohkem sellele, mida sina sellest arvad. Sellest hauakivi-värgist.”

Nicolaus naeratab pisut pingutatult.

„Eks see pisut õõvastav on, tuleb tunnistada.”

Uksekell heliseb taas ja Nicolaus läheb avama.

„Tere,” kostab trepikojast Minoo hääl.

Ta tuleb elutuppa ja vaatab üllatunult Anna-Karinile otsa.

„Kas sina ka…?”

„Lähen autoga, jah,” lõpetab Anna-Karin lause.

Nad vahetavad pilgu. Sellel on oma põhjus. Anna-Karin mõtleb, kas Nicolaus mõistab seda.

***

Vanessa teeb aknad pärani lahti, kuigi ta teab, et sellest pole kasu. Õhk on väljas sama soe ja lämbe kui Jonte elutoas. Ja ega asja ei paranda seegi, et Jonte, Lucky ja Wille istuvad ja püüavad püstitada mingit pilvetõmbamise rekordit.

Aga Wille lubas Vanessale, et nüüd, kui kool algab, võtab ta ennast kokku ja hakkab tööd otsima. Ja Vanessa on otsustanud teda uskuda.

Ta vajub taas Wille kõrvale diivanile istuma. Õige pea tuleb tal kalmistule sõita. Ta ütles emale, et ööbib Evelina juures, kes loomulikult pakkus alibit, et Vanessa saaks Willega olla. Willele ütles ta, et läheb koju. Ja homme hommikusöögilaua ääres peab ta emale ütlema, et ta läks Evelinaga tülli ja tuli sellepärast keset ööd koju. Seega peab Vanessa valetama ühe ja sama õhtu jooksul nii oma emale, kutile kui ka parimale sõbrale. Ta pole elu sees nii palju valetanud kui pärast Väljavalituks osutumist. Valedel on juba raske järge pidada.

„Oi kurat, kui hea,” õhkab Lucky naudinguga, suu täis sidrunivahvlit.

Pisut puru pudeneb tal huultelt. Lucky täitmatu isu pärast suitsetamist meenutab Vanessale seda aega, kui Väljavalitud olid sunnitud ennast toitu ja maiustusi täis toppima, niipea kui olid oma võluvõimeid kasutanud.

„Nessa, võta üks õllgi vähemalt,” ütleb Wille ja mässib ta magusa suitsu pilve. „Närvidele käib, kui sa lihtsalt niisama istud.”

„Jajah, ära ole midagi selline ontlik,” lisab Lucky ja tonksab tema käsivart. „Siis ei ole ju üldse lahe. Oleksid pidanud laupäeval pubisse kaasa tulema. Täitsa haige õhtu oli.”

„Ehk ma suudan elada teadmisega, et jäin ilma õhtust Götvändarenis.”

„Nojah,” nendib Lucky. „Mis sul muud üle jääb.”

Ta näib endaga ülimalt rahulolev, ükskord ometi on tema Vanessast üle. Kord pärast kooli lõppu visati Vanessa ja Evelina Götvändarenist, linna ainsast hotellist ja pidutsemiskohast, välja. Looga olid seotud katkine tualett ja suur veekahjustus, ja kahtlemata oleks omanikud nad politseile üles andnud, kui nad ei oleks olnud alaealised ja seetõttu niigi juba vales kohas.

„Oleksid sa Willet näinud…” jätkab Lucky, kuid Jonte katkestab teda.

„Pea nüüd lõuad.”

Lucky vakatab ja hakkab närviliselt uut joint’i keerama.

„Neeeesssa…” ütleb Wille ja paneb pea viltu, proovib armas välja näha ja tal õnnestubki see päris hästi. „Miks sa ei taha koos meiega pidutseda?”

„Sest et ma olen superkangelane, kes suundub täna õhtul salapärasele missioonile,” vastab Vanessa tõsiselt. „Kahju küll.”

Wille naerab südamest.

Vanessa heidab pilgu Jontele, kes jälgib teda oma teraste tumedate silmadega. Mõnikord tekib tal tunne, et Jonte teab toimuvast rohkem, kui ta peaks teadma. Vähemalt aimab.

Inetu käokell hakkab seina peal kukkuma. Vanessal on aeg minna.

„Sa oled nii ilus,” sõnab Wille. „Fantastiliselt ilus. Kas sa ikka ise tead seda? Sa oled maailma parim tüdruk, kes üldse võib ühel kutil olla. Kõige parem kogu maailmas. Sa oled minu jaoks liiga hea.”

Vanessa vaatab talle otsa. Blondid tõrksad juuksed vajaksid ehk kääre, aga Vanessale need meeldivad. Ta suudleb poissi pikalt ja tõuseb diivanilt.

„Ma lähen nüüd koju,” ütleb ta ja pöördub Jonte poole. „Kas ma võin su ratta võtta?”

Jonte noogutab ja sätib oma mütsi. Jonte ei suuda talle midagi keelata. Vanessa teab liiga palju tema saladusi. Saladusi, mida poleks kindlasti vaja Willele avaldada. Nagu et Jonte on maganud Linnéaga, kes on Wille endine tüdruk. Et Linnéa varastas Jonte püstoli. Ja et seesama püstol leitigi talvel Maxi kõrvalt sööklast.

Tuuleõhk paitab siidiselt Vanessa paljaid sääri, kui ta mööda teed sõidab. See on küll mõnus, aga kindlasti mitte piisav, et tõeliselt jahutust pakkuda. Kõige meelsamini tahaks ta käed rinna peale risti panna ja end sügavkülmakirstu pikali visata nagu vampiir oma puusärki.

Ratas on sama mõttetu kui selle omanik. Lenks on vildakas ja kisub ratast kogu aeg vasakule, ja vähimagi teekonaruse puhul koliseb sõiduriist murettekitavalt. Vanessa kujutab ette, et kuuleb õrna kõlinat, sest jätab endast maha lahti tulnud kruvide ja mutrite rea.

Valgeks krohvitud kivimüür, mis surnuaeda ümbritseb, helendab eredas kuuvalguses tontlikult. Teised seisavad juba värava juures ja ootavad.

Kõik näivad närvilised. Kuid Vanessa tunneb eelkõige kergendust. Lõpuks ometi juhtub midagi. Lõpuks saavad nad muud mõtteainet peale selle, millal deemonid uuesti ründavad.

Ratas sõidab üle väikese kühmu ja lööb kõikuma. Vanessa lendab juba äärepealt sadulast, kui tal õnnestub ratast siiski pöörata ja teiste ees seisma jääda. Ta hüppab selle paganama romu pealt maha ja virutab rattale jalaga. Suurde varbasse lööb jälle äge valu ning ta vannub endamisi.

Vanessa ei pea Linnéale otsa vaatamagi, ta teab niigi, et Linnéa muigab. Ja igatsus seda naeratust jagada nii nagu varemalt teeb haiget.

Linnéa on lubanud, et ei loe enam nende mõtteid. Et ta hoidis oma võimet salajas üksnes selleks, et nad teda pelgama ei hakkaks. Ent ükski tema sõna ei suuda tehtud viga parandada. Vanessa on juba seadnud küsimuse alla kõik hetked, mil nad koos olid. Kas Linnéa luges kõik see aeg tema mõtteid? Kas sellepärast ta teadiski alati, mida Vanessa kavatseb öelda? Pärast võitlust Maxiga sööklas said nad nii lähedaseks. Või algas see juba varem?

Vanessa pöördub ikka ja jälle tagasi tolle laupäevaõhtu juurde Linnéa korteris, kui ta sinna läks ja nad naersid üheskoos kõikide haigete asjade üle, mis nende elus juhtusid. Alles siis, kui tolle õhtu mälestus rikuti, mõistis ta, kui palju see tegelikult tema jaoks tähendas.

Algul oli ta Linnéa peale maruvihane ja lihtne oli teda eirata. Aja jooksul läks see üha raskemaks. Vanessa on üllatunud, kui suurt puudust ta Linnéast tunneb. Ent niipea kui ta vähegi kaalub andestamist, mõtleb ta Linnéa teo peale ja kogu pahameel kerkib taas pinnale.

See ongi nii jube keeruline. Ilma Linnéata olla on sama võimatu kui talle andestada.

„Kas me siia jäämegi terveks ööks hängima või?” küsib Ida.

Nicolaus näib otsustav.

„Preili Idal on õigus. Ajagem see asi nüüd joonde.”

Nende jalanõud krigisevad kruusateel, kui nad kalmistule sisenevad. Vanessa vahib ainiti enda ette, kui Linnéa tema kõrvale ilmub.

„Tere,” ütleb Linnéa. „Kuidas sul läheb?”

„Hästi,” vastab Vanessa nii, et see tundub olevat maailma lühim sõna üleüldse.

Kui Linnéa ometi temalt pilgu ära pööraks. Vanessa teeb Melvini lemmiklaulust endale mantra, et ta ei juhtuks mõtlema midagi, mida Linnéa saaks salaja kuulata.

Vilgu, vilgu, täheke, vaatan sind veel väheke…

Linnéa vaatab talle veel viimast korda otsa, enne kui Vanessa kõrvalt lahkub ja kõige ette suundub. Ta viipab teistele, et nad järgneksid talle surnuaia vanemasse ossa.

Kitsas rada lookleb murenenud kivide ja raskete raudristide vahel. Mitte keegi ei tea, kuidas need inimesed välja nägid ja millised nad eluajal olid, neid pole enam sadu aastaid olemas olnud. Mõte on vapustav ja peadpööritav.

„Siin see on,” teatab Linnéa.

Hauakivi, mille juures ta peatub, paistab kõige uhkemate mälestuskividega võrreldes tagasihoidlik. Ta süütab taskulambi ja suunab valgusvihu otse Nicolause nimele.

***

Minoo vaatab Nicolaust. Mees seisab tardunult paigal nagu üks neist jubedatest miimidest, kes linnaväljakutel kujusid mängivad. Ta tahaks teada, mida ta tunneb.

„Okei,” ütleb Ida ja katkestab vaikuse. „Nicolausel oli esiisa, kellel oli sama nimi. Ma ei saa aru, miks me peame selle pärast keset ööd surnuaias kokku saama? Kas Kass tahab, et me hakkaksime suguvõsauurimisega tegelema?”

Ida hääletoon ajab Minoole judinad peale.

„Memento mori,” lausub ta ja püüab end talitseda. „„Meenuta surma.” See oli ka kirjas, mille Nicolaus iseendale kirjutas. Me oleme kogu aeg imestanud, miks, ja nüüd saame ehk selgust.”

Ida kergitab kulmu ja vaatab Nicolaust, kes ei ütle ikka veel sõnagi.

„Ah nii, eks räägi siis,” ütleb ta. „Mis värk selle hauaga on?”

Mees raputab üksnes pead.

Minoo teab, et see on ebaõiglane, kuid just praegu valmistab Nicolaus talle tõelise pettumuse. Ta ei tea, mida ta oli oodanud juhtuvat pärast seda, kui Nicolaus hauakivi näeb, aga vähemalt midagigi.

„Äkki me peaksime midagi tegema?” pakub Anna-Karin. „Mingi rituaali?”

Kõik vaatavad Minoole otsa ja tema mõtleb, kuidas see kõik niimoodi läks. Et temast sai see, kellelt oodatakse lahendusi, kuigi ta ei oska lugeda „Mustrite raamatut” ja tal pole isegi oma elementi.

„Ma ei tea,” vastab ta. „Me peame raamatult nõu küsima.”

„Ma juba vaatasin. See ei öelnud midagi,” teatab Linnéa. „Pealegi on ju ilmselge, mida me tegema peame.”

Ta teeb pausi ja vaatab teistele otsa.

„Me peame kaevama.”

Minool oli ka see mõte peast läbi käinud, aga ta tõrjus selle kohe kõrvale. Nad on üheskoos palju veidraid asju teinud. Maagilisi rituaale läbi viinud ja deemonitega võidelnud. Aga haua lahtikaevamine…

Ja samal ajal ei tule talle ka ühtegi paremat mõtet pähe.

„Sa oled ikka puhta segane,” ütleb Ida. „Et hakkame siin ja praegu maad kraapima või?”

„Ei tule kõne allagi, et te hauarahu rikute,” sõnab äkitselt Nicolaus.

Minoo vaatab talle otsa. Näkku on tekkinud otsusekindel, autoritaarne ilme. Ilme, mis ei talu vastuvaidlemist. Ta ei tunne sellist Nicolaust.

„Mis me siis teeme?” küsib Minoo ja tema hääl kõlab nõrgalt.

„Te ei tee mitte midagi. See on müsteerium, ma tunnistan. Kuid selleks see ka jääb. See on pühitsetud muld.”

„Aga…”

„Ei mingit aga!”

„Mis kurat sinuga on nüüd?” küsib Linnéa. „Sinu familiaris oli ju see, kes meile hauakivi näitas. Sina kirjutasid kirja iseendale, juhtlõngaks memento mori. Nii et sina juhtisid meid siia. Kui sa veel midagigi mäletasid, siis tahtsid sa, et me just seda teeksime. Nii et miks sa tahad meid praegu takistada?”

Nicolaus vaatab talle otsa. Seejärel pöörab ta ringi ja lahkub.

***

Anna-Karin jookseb Nicolausele läbi surnuaia järele.

Mees kõnnib nii pika sammuga, et talle on raske kannule jõuda. Lõpuks saab Anna-Karin tal õlast kinni, Nicolaus peatub järsult.

„Oota,” ütleb Anna-Karin.

Nicolaus pöörab ringi ja vaatab Anna-Karinile otsa.

„Palun ära mine,” lausub tüdruk. „Me peame sellest rääkima.”

„Siin pole midagi rääkida,” teatab Nicolaus. „Palun, Anna-Karin. Sa pead neid takistama.”

Palve mehe pilgus näib peaaegu meeleheitlik. Ja Anna-Karin tahab talle meele järele olla.

Kui Nicolaus ei soovi, et nad haua lahti kaevavad, siis miks nad peaksid seda tegema? Nicolaus on nende saatja. Ja pealegi on Nicolaus tema… Jah, mis asi? Sõber? Kas niimoodi võiks öelda? Nicolaus meeldib Anna-Karinile. Mõnikord on talle isegi tundunud, et ta ehk lausa armastab teda nagu isa, keda ta pole kunagi tundnud.

„Aga mida me siis teeme?” küsib ta. „Me ei saa ju kogu asja sinnapaika jätta. See paistab olevat oluline. Vähemalt kassi arvates.”

Nicolaus raputab pead ja hakkab uuesti astuma. Anna-Karin tahab talle järele hüüda, aga öösel surnuaial ringi hiilides oleks rumal röökima hakata.

Kui ta tagasi haua juurde jõuab, seisavad teised ikka veel seal ja vestlevad.

„Nicolausel on ju õigus,” ütleb Ida pahaselt, otseselt kellegi poole pöördumata. „Haua lahtikaevamine on ju täitsa haige. Sellise asja eest pannakse vangi.”

Kuid nagu ikka ei kuula Idat ükski teine Väljavalitu. Nad otsustavad järgmisel ööl samas kohas kokku saada ja hakkavad arutama, kes labida kaasa võtavad.