Читать книгу Tuli - Матс Страндберг - Страница 11

Linnéa jõuab klassi lipsata napilt enne seda, kui Petter Backman mütsuval sammul kohale jõuab ja ukse enda järel kinni paneb. Linnéa tunneb, kuidas õpetaja pilk tema selga kõrvetab, ja soovib kõigest hingest räpase pilgu endalt maha raputada.

Siis, kui ta oli just äsja oma võlujõust teadlikuks saanud, ei suutnud ta kunstitunnis õieti käiagi. Backmani kohta on alati kostnud jutte, et ta paneb oma naissoost õpilastele käed ümber, hõõrub ennast ebameeldivalt nende vastu, kuigi tegelikult pole Linnéa kunagi näinud teda midagi säärast tegemas. Ta on liiga arukas, et riskida. Kuid ta laseb oma üksikasjalikel mõtetel vabalt lennata, kui ta klassi ees istub või klassis ringi jalutab.

Olivia istub kõige taga ja sirgeldab midagi oma plokki. Linnéa läheb istub tema kõrvale. Targem juba härjal sarvist haarata.

„Kus kohas sa eile olid?” sosistab Olivia. „Miks sa mu sõnumitele ei vastanud?”

Tema sinised juuksed meenutavad radioaktiivset suhkruvatti. Tugevasti meigitud nägu on kahvatum kui kunagi varem. Puudrikihil on väikesed higinired.

„Ma unustasin ära,” ütleb Linnéa.

„Jube nõme, et sa isegi ei vastanud,” sõnab Olivia.

„Sina pole ennast ju praktiliselt terve suve näole andnud,” vastab Linnéa.

„Mis mina sinna teha saan, et ema ja isa mu vaheajaks maale kupatavad.”

Ta vaatab solvunult Linnéat oma suurte pruunide silmadega, mis võiksid kuuluda mõnele manga-koomiksi tegelasele. Linnéa ei viitsi seletada, et ta teab, et Olivia valetab, et ta on teda mitu korda keskuses näinud. Ega Engelsforsis pole just palju siniste juustega tüdrukuid.

„Sai käisid eile Eliase juures, eks?” küsib Olivia.

„Jah.”

Olivia kritseldab oma visandiplokki edasi. Tavapärane motiiv. Suurte silmadega tüdruk, kes nutab musti pisaraid.

„Sa oleksid võinud helistada,” ütleb ta vaikselt. „Mina olin ka tema sõber. Mul oli täitsa hirm kooli tagasi tulla. Siin see ju juhtuski.”

Irooniline, et Linnéa peab Oliviat vältima, et saada Eliasega omavahel olla, isegi siis, kui poiss on surnud.

Nad said kõik omavahel üsna ühel ajal tuttavaks. Sattusid kolmekesi samasse seltskonda, samadele pidudele. Linnéat ja Eliast tõmbas nagu iseenesest teineteise poole, otsekui oleks nende sõprus olnud ette määratud. Aga Olivia toppis ennast kaasa, käis kannul. Natuke nagu tüütu väike õde, kes ahvib vanemat õde järele. Kes muretseb kogu aeg, kas ta käitub ikka õigesti, nii et alati läheb natuke nässu, natuke piinlikuks.