Читать книгу Tuli - Матс Страндберг - Страница 9

Vanessa sõidab mööda Engelsforsi tühje tänavaid rattaga kodu poole.

Keti ragin ja kummide sahin asfaldil kajab talle vastu, kui ta viadukti alt läbi sõidab. Kui ta teisel pool välja tuleb, on vaikus hämmastav. Nagu oleks ta ainus pääsenu katastroofifilmis.

Ta tõuseb pedaalidele püsti, et vana bensiinijaama juures kallakust üles sõita. Tegelikult ta ei jaksaks enam üldse, aga soov koju jõuda on väsimusest suurem.

Törnrosvägenile pole enam palju maad. Ta lõikab läbi tillukeste metsatukkade, kunagisest jalgpalliväljakust mööda, möödub väikesest mänguväljakust, kus ta mõnikord Melviniga käib…

Ta pidurdab nii järsult, et ratas ähvardab lõplikult tükkideks laguneda.

Seal, teisel pool liivakasti ja kiikesid, peaaegu põõsaste taha varjunult seisab politseiauto.

Vanessa seisab liikumatult. Kas Nicke on autos, või on ta läheduses?

Ta võtab lenksust kõvasti kinni ja keskendub, kuni tunneb nahal tuttavat tuulehingust. Suviste harjutustega on ta õppinud üha suuremaid esemeid endaga koos nähtamatuks muutma, ja nüüd on ta selle eest väga tänulik.

Ta lükkab ratast auto poole, peatub sellest kümmekond meetrit eemal. Esiukse aken on lahti. Rooli taga istub siilipeaga mundris politseinik, näeb ta nüüd. On see Nicke? Kuigi nähtamatuna on ta ka helitu, liigub ta siiski vargsi, hoiab peaaegu hinge kinni, kui autole lähemale hiilib.

Ongi tema.

Mida ta siin teeb? mõtleb Vanessa ja peatub uuesti.

Nicke pea on tahapoole kallutatud. Ta on nii tardunud, et Vanessa hakkab juba arvama, et ta on surnud, aju käivitab ahela – helistan 112, Nicke kolleegid räägivad emale, ema murdub, matus, proovin Melvinile selgeks teha, mis surm on, kui ta seda enne magamajäämist küsib –, kuid siis näeb ta õrna naeratust Nicke suunurgas värelemas. Mees hoiab ühe käega kõvasti roolist kinni.

Vanessa võpatab, kui Nicke kogemata signaali annab. Ta pillab peaaegu ratta maha, kui lenkstang higises peos libiseb.

Nicke vaatab alla sülle ja naerab vaikselt, aga paigalseisvas õhus on see väga selgesti kuulda.

„Sa oled ikka viimase peal,” ütleb ta endale sülle.

Ja Vanessa võitleb mõistmise vastu. Nagu katsuks suurt treilerit kärbsepiitsaga eemale tõrjuda.

Tumedajuukseline pea kerkib äkitselt armatuurlaua tagant välja.

Üks naine tõuseb kõrvalistmele istuli ja suudleb Nicket suule. Mees pöörab pea ära ja naerab. Siis suudleb ta naist vastu.

Vanessa taganeb. Ta ei taha enam hetkegi vaadata. Surub lõuad kokku, et oksele ei ajaks, ja pöörab ratta ringi, hüppab sadulasse ja väntab minema hooga, mida tal veel äsja kusagilt võtta polnud.