Читать книгу Tuli - Матс Страндберг - Страница 4

Päikesevalgus tulvab toa kõrgetest akendest sisse ja toob valgel kangastapeedil nähtavale kõik vanad mustuseplekid. Põrandal seisab ventilaator ning keerleb aeglaselt edasi ja tagasi. Ikkagi on ruumis talumatult palav.

„Kuidas suvi läks?”

Psühholoogi-Jakobil on jalas lühikesed püksid ja ta istub tahapoole naaldunult pruunis nahkses tugitoolis.

Linnéa ei suuda jätta juhust kasutamata ja lipsab hetkeks mehe mõtetesse. Ta tajub Jakobi ebameeldivustunnet, et nahkkate kleepub higiste reite külge, ning siirast rõõmu taaskohtumise üle Linnéaga. Tüdruk taganeb kärmesti. Natuke häbi on ka.

„Okei,” vastab ta ja mõtleb: jubedalt.

Ta naelutab pilgu klaasitud plakatile Jakobi selja taga. Mahedates toonides geomeetrilised kujundid. Ta ei suuda midagi mõttetumat ettegi kujutada ja mõtleb, kas Jakobil võis selle ülesriputamisega mingi tagamõte olla.

„Kas juhtus midagi erilist, millest sa tahaksid rääkida?” küsib mees.

Defineeri mulle „erilist”, mõtleb Linnéa ja vahib sinist kolmnurka, mis hõljub psühholoogi paljaks pöetud lagipea kohal.

„Mitte otseselt.”

Jakob noogutab ega ütle enam midagi. Alates hetkest, kui Linnéa avastas endal mõtete lugemise võime, on ta mõnikord mõelnud, ega Jakobil ei ole mingisugune tema võimete leebem variant, et ta mõistab kuidagiviisi, mis Linnéa peas toimub. Ta teab alati, millal niimoodi vait jääda, et Linnéal tekib tahtmine edasi rääkida. Enamasti on kiusatusele võimalik vastu panna, kuid nüüd purskavad sõnad tema seest välja.

„Ma läksin vist ühe sõbraga tülli. Või õigemini mitme sõbraga.”

Linnéa kukutab plätu jalast põrandale. Ta vihkab lahtisi jalanõusid. Aga nii palava ilmaga ei saa ju midagi muud jalga panna.

„Mis juhtus?” küsib Jakob erapooletul toonil.

„Mul oli üks saladus. See oli selline asi, millest teised oleksid pidanud teada saama, aga ma ei rääkinud. Ja siis, kui ma rääkisin, said nad jube vihaseks, et ma varem midagi ei öelnud. Nüüd ei usalda nad mind enam.”

„Kas sa tahad rääkida, mis saladus see oli?”

„Ei taha.”

Jakob noogutab üksnes. Linnéa mõtleb, mis küll psühholoogi professionaalse tooniga juhtuks, kui ta räägiks, nagu asi on. Kindlasti ei usuks Jakob kõigepealt ühtki sõna. Aga Linnéa võiks selle peale öelda, et enne kui ta saavutas parema kontrolli oma võimete üle, tajus ta mõnikord kogemata psühholoogi mõtteid ja teab tänu sellele, et too pettis eelmisel sügisel oma naist ühe kolleegiga. Teab tema kõige süngemat saladust.

Jakob hakkaks pelgama. Oleks tema läheduses alati tujust ära. Täpselt nagu Väljavalitud.

Paar päeva pärast kooli lõppu avaldasid nad lõpuks üksteisele oma salapärased võimed. Minoo jutustas kogu tõe selle kohta, mis tol õhtul sööklas oli juhtunud, mustast suitsust, mida keegi teine ei näinud, aga mida voolas välja nii temast kui ka Maxist, deemonite poolt õnnistatust. Anna-Karin rääkis, et ta oli oma ema terveks sügissemestriks ära nõidunud, ja tunnistas üles, kui kaugele ta Jariga oli läinud. Rängad saladused, kuid tühised selle kõrval, mida Linnéa oli sunnitud tunnistama. Et ta oskas teiste mõtteid lugeda. Ja et ta oli seda juba peaaegu aasta otsa suutnud. Ilma et ta oleks sõnagi poetanud.

Pärast seda ei ole miski enam endine. Suvel said nad aeg-ajalt kokku ja treenisid oma võluvõimeid, ja iga kord märkas Linnéa, kuidas teised tema pilku väldivad. Vanessa pole terve suvevaheaja jooksul temaga peaaegu sõnagi rääkinud. Kui Linnéa selle peale mõtleb, siis tundub, nagu puuriks keegi teravaks ihutud vispli otse läbi rinnakorvi ja peksaks tema südame segamini.

„Kuidas sina reageerisid, kui nemad pahaseks said?” küsib Jakob.

„Ma proovisin ennast kaitsta. Aga ma ju mõistsin, mispärast. Ma mõtlen… Mina oleksin nende asemel ka maruvihaseks saanud.”

„Miks sa saladusest varem ei rääkinud?”

„Ma teadsin, et nad lähevad endast välja, millal iganes ma seda räägiksin.”

Taas see psühholoogi-vaikus. Linnéa silmitseb oma jalgu. Varbaküüned on mustaks lakitud.

„Ja kuidagi mõnus oli ka,” jätkab ta.

„Mis oli mõnus?”

„Et ma olin nagu nendest üle.”

„Raske võib olla teisi oma ellu lasta. Lasta neil päris lähedale tulla. Mõnikord võib tunduda turvalisem üksi jääda.”

Linnéa ei suuda naeru tagasi hoida, see tungib turtsatusena välja.

„Mis sulle nalja teeb?” küsib Jakob.

Linnéa vaatab üles ja näeb mehe leebet naeratust. Mida teab tema üksiolemisest? Mitte üksiolemisest nii, et kõik teised on sel õhtul hõivatud, või nii, et naine on konverentsile sõitnud. Vaid üksiolemisest nii, et see teeb haiget, et sa tunned, kuidas keha aatomid üksteisest eralduvad ja kuidas sa hakkad lahustuma suureks mittemillekski. Üksiolemisest nii, et pead kisendama üksnes selleks, et kuulda, kas sa oled ikka veel olemas. Üksiolemisest nii, et keegi ei paneks tähelegi, kui sa ära kaoksid.

Nimekiri kargab silme ette. See on tema peas olnud nii kaua, kuni Linnéa ennast mäletab. Nimekiri „Kellele läheks korda, kui ma ära sureksin?”. Pärast Eliase surma seal enam kindlaid nimesid polegi.

Jakob näib mõistvat, et ta ei kavatse vastata, sest ta vahetab teemat.

„Enne suvevaheaega sa rääkisid, et kohtasid kedagi, kelle vastu sul on tunded.”

Jälle see mõrvarlikult terav vispel.

„See läks üle,” valetab Linnéa. „Liiga keeruliseks läks.”

Kõlks-kõlks, plätu kõlgub muudkui edasi, ta väldib Jakobi pilku.

Psühholoog esitab veel küsimusi ja ta vastab mehaaniliselt, pakub talle väikese tõetera siit, suurema vale sealt.

Nii palju on asju, mida ta ei saa rääkida: „Maailm ei ole selline, nagu sa arvad. See on tulvil maagiat. Ja Engelsforsis algab dimensiooni piiride ülene lahing. Hea halva vastu. Mina ja veel mõned gümnaasiumitüdrukud deemonite vastu. Ja pealegi olen ma nõid. Ma oled välja valitud kurjuse vastu võitlema ja maailmalõppu ära hoidma. On sul küsimusi?”

Lisaks on olemas sama palju mittemaagilisi saladusi, mida Jakobi kõrv mitte iialgi ei kuule: „Pärast Eliase surma hakkasin ma Jontega magama, just sellesama, oma vana narkodiilerist kamraadiga, ning jah, ma suitsetasin koos temaga. Aga siis ma lõpetasin selle ära ja enam ei juhtu seda kunagi, ma luban, ja ma olen piisavalt vastutustundlik, et mul võiks olla oma korter, seda te selle sotsiaalameti-Dianaga ometi usute, eks?”

Niisugune jutt tähendaks kiiremas korras lastekodusse saatmist. Või uute kasuvanemate juurde. Kasuvanemate juurde, kes ei ole Ulf ja Tina. Nemad ei proovinud temast mitte kunagi voolida kedagi, kes ta ei ole, ei üritanud etendada täiuslikku perekonda. Nad mõistsid, et ta pole laps olnud juba palju-palju aastaid, võib-olla üldse mitte kunagi. Kui nad poleks otsustanud Botswanasse sõita, et seal kool avada, oleks ta hea meelega nende juures edasi elanud.

„Kuidas kooli algus tundub?” küsib Jakob ja Linnéa taipab, et on tükk aega vait olnud.

„Okei.”

„Mõtled sa Eliase peale tihti?”

Mõnikord jahmatab Linnéat, kui valus on ikka veel poisi nime kuulda.

„Muidugi mõtlen,” kähvab ta, kuigi teab, et Jakob tahtis ainult head. „Ma mõtlen tema peale iga päev. Eriti täna.”

„Miks just täna?”

Igatsus tuksleb Linnéas ja ta peab keskenduma, et mitte nutma puhkeda.

„Täna on ta sünnipäev.”

Jakob noogutab ja vaatab talle kaastundlikult otsa. Linnéa vihkab teda. Ta ei taha olla see, kellest kõikidel kahju on. Ta teab, et ta on katki, kuid vihkab selle nägemist teiste pilkudes, kuidas nad kibelevad välja otsima superliimi, et kõik tükid kokku panna ja kinni liimida, kuni ta nende arvates on taas terve.

Ta kompab jälle vestluskaaslase mõtteid ja mõistab, et Jakob on ootusärev, et ta usub, et on Linnéani jõudnud, et too on peagi valmis avanema, rohkem Eliase kohta rääkima.

***

Ma tunnen sinust puudust. See ei lähe üle. Mõnikord on lihtsalt natuke vähem valus.

Nii õudne, et me tülitsesime, kui viimane kord kokku saime. Aga ma olin sinu pärast nii väga mures. Nüüd ma vist mõistan, mida sa tollal kogesid. Et ka sina olid hakanud avastama iseenda kohta midagi uut ja seletamatut, täpselt nagu minagi.

Mulle tundus, et ma hakkan hulluks minema, ja küllap tundsid sina sama. Sul oli kindlasti hirm.

Kui me oleksime ainult teineteisega rääkinud, oma saladused avaldanud, siis oleks kõik ehk teisiti olnud.

Kui sa oleksid ainult sündinud kusagil mujal kui selles kuradi näruses kolkas.

Siis oleksid sa võib-olla elus.

Ma tean, et need mõtted ei vii kusagile, aga ma ei saa sinna midagi parata.

Ma koostan nimekirju kõikidest väikestest detailidest, mis olid sina.

Et sa nokkisid alati hapukurgi taimetoitlaste burgerist välja ja ma ei suutnud kunagi mõista, miks sa ei võinud burgerit ilma kurgita küsida. Et Poppy Z. Brite ja Edgar Allan Poe ja Oscar Wilde olid su lemmikkirjanikud. Ma joonin alla lõike, mis sa mulle öösiti telefonis ette lugesid. Ja et sa lubasid, et viid mu Jaapanisse, enne kui me kolmkümmend saame. Ükskord sa ütlesid, et kui sa oleksid tüdruk, tahaksid sa, et su nimi oleks Lucretia. Mis pagana välgatus see veel oli? Ja sa ei armunud kunagi päris kuulsustesse, vaid ainult väljamõeldud tegelastesse, nagu Misa Amane, kuigi ta on nii tüütu, ja Edward Käärkäsi. Ja sa palusid, et ma lubaksin, et ei unusta sind iialgi, kui sa enne mind ära sured. Nii sinu moodi sellist lollust suust välja ajada. Nagu suudaksin ma sind kunagi unustada.

Sa oled minu vend kõiges peale veresideme. Ma armastan sind igavesti.

Linnéa rebib ettevaatlikult oma päevikust lehe välja ja voldib kokku. Siis teeb ta Eliase hauakivi kõrval kasvava roosipõõsa alla sõmera mulla sisse väikese sügava augu. Valged roosid on juba ära õitsenud, ja lehtedel on inetud kuivanud servad. Ta topib kokkuvolditud paberi auku. Matab selle maha. Pühib käed oma musta seeliku sisse ja jääb istuma.

Surnuaia taga paistab pärnade vahelt pastoraat. Linnéa vaatab seda akent, mille taga oli Eliase tuba. Selge sinine taevas peegeldub klaasilt vastu. Elias armastas vaadet kalmistule. Oleks ta vaid teadnud, et vaatab oma hauakohta.

Õhk seisab paigal ja päike küpsetab kalmistut, kuumutab hauakive. Rohi on kollakaks tõmbunud, maapind krõpskuiv ja pragunenud. Juunis nimetati seda Engelsforsbladetis õhinaga rekordsuveks. Nüüd augustis loetakse kokku rekordiline arv vanureid, kes surevad vedelikupuuduse kätte, ja talunikke, kelle sissetulek ära kõrbeb.

Mobiil piiksatab ja Linnéa ei jaksa vaadatagi. Olivia, ainus sõber, kes on talle veel vanast kambast jäänud, on talle terve ennelõuna palavikuliselt sõnumeid saatnud. Olivia pole endast kogu suvevaheaja märku andnud, aga nüüd, kui talle sobib, peaks siis Linnéa kohe kohale tormama. Linnéa ei kavatse mingil juhul vastata.

Ta võtab veepudeli riidekotist välja, keerab korgi pealt. Vahet pole, kui palju ta joob, pärast on ikka sama suur janu. Siiski läkitab ta viimase tilga roosipõõsale.

Ta pistab pudeli tagasi ja võtab punased roosid, mis ta Storvalli pargist ühest peenrast kaasa oli noppinud. Need närbuvad juba. Ühe paneb ta Eliase hauale. Siis tõuseb ta püsti ja paneb teise naaberhauale, mille kivi peal on Rebecka nimi.

Linnéa vaatab taas Eliase hauda. Varem lootis ta, et suudab kuulda ka surnute mõtteid. Saada kontakti. Ent seni pole tal kordagi õnnestunud aru saada, mida nad mõtlevad, kui nad üleüldse ongi seal.

Varem arvas Linnéa, et surm tähendab lihtsalt kõige lõppu. Nüüd ta vähemalt teab, et hinged on olemas.

Nad on seal, kus nad olema peavad, ütles Minoo, kui nad pärast kooli lõppu siia haudadele kogunesid.

Linnéa loodab, et see on tõsi. Et Elias on kusagil olemas, paremas paigas.

Ta mõtleb sellele, mida Max sööklas ütles, kui ta tahtis panna teda teisi Väljavalituid välja andma.

Elias ootab sind, Linnéa.

Osakesel temast on kiusatus välja uurida, kas deemonite liitlane rääkis tõtt.

Te saaksite jälle koos olla.

Nüüd ei suuda ta enam pisaraid tagasi hoida. Ta laseb neil voolata, kui minema hakkab. Vahet pole. Kus siis veel on lubatud nutta kui mitte surnuaias?

Tal on kotis veel üks roos. See on emale.

Linnéa hakkab just pöörama rajale, mis viib mälestussalu juurde, kui näeb hauakivide vahel mööda maad liikumas musta varju.

Ta peatub.

Kostab pikk näugumine ja Nicolause familiaris libiseb tema ette teerajale. Kass, kes ei ole saanudki muud nime kui Kass, paistab olevat suve jooksul veel karvutumaks jäänud. Loom vahib teda oma ainsa rohelise silmaga.

Linnéal pole kunagi õnnestunud lugeda looma mõtteid, aga ta mõistab kohe, et Kass soovib midagi. Loom sirutab end ja näub. Siis astub ta väiksele rajale, mis viib surnuaia vanemasse ossa. Aeg-ajalt ta peatub, et veenduda, kas Linnéa ikka järgneb talle.

Surnuaeda ümbritseb madal kivimüür. Kass peatub selle varjus meetrikõrguse hauakivi ees, mida katab sammal.

Kass näub, valjusti ja kiledalt, ning nõkutab pead pehmelt kivi poole.

„Jajah,” ütleb Linnéa ja vajub põlvili.

Maapind tundub paljaste jalgade vastas üllatavalt jahe. Ta sirutab käe välja, kraabib hauakivilt sambla maha ja üritab mõranenud tähtedest selgust saada.

NICOLAUS ELINGIUS

MEMENTO MORI

Jahe värin läbistab Linnéa keha, nagu oleksid surnute hinged ikkagi siin ja sirutaksid end mulla alt tema poole.