Читать книгу Õnneteraapia - Matthew Quick - Страница 1

Ma ei pea pilkugi tõstma, et teada – ema teeb järjekordset üllatusvisiiti.Tema varbaküüned on suvekuudel alati roosad ja ma tunnen ta nahksandaalide lillemustri ära; ema ostis need viimati, kui mind halvast kohast välja kirjutas ja kaubamajja viis.

Ema on leidnud mind taas kord vaid hommikumantli väel võimlemas hoovis, kus pole ühtki järelvaatajat, ning ma naeratan, sest tean, et ta karjub doktor Timbersi peale ja küsib, miks mind on vaja siis üldse luku taga hoida, kui jään terveks päevaks niikuinii ihuüksinda.

„Mitu kätekõverdust sa õige teha kavatsed, Pat?” pärib ema, kui alustan järgmise saja seeriat ega lausu talle sõnagi.

„Nikkile – meeldivad – treenitud – ülakehaga – mehed,” sülgan iga kätekõverdusega, suus higinire soolane maik.

Augustikuu on lämbe, rasvapõletuseks parim aeg.

Ema vaatab umbes minuti pealt ning vapustab mind siis põhjalikult.Ta hääl väriseb pisut, kui ta sõnab: „Kas tahad minuga täna koju tulla?”

Jätan kätekõverdused, pööran näo ema poole, kissitan läbi valge keskpäevase päikesevalguse silmi ja mõistan otsemaid, et ta ei naljatle, vaid näib murelik, justkui teeks vea, ning just selline näeb ema välja, kui mõtleb tõsiselt seda, mida on just öelnud, mitte ei jutusta tundide viisi sellest, kuivõrd endast väljas või hirmul ta on.

„Aga ainult siis, kui sa lubad, et ei lähe jälle Nikkit otsima,” lisab ta, „võid tulla koju ja elada minu ja isaga, kuni leiame sulle töö ja korteri.”

Teen kätekõverdusi edasi, pilk ainiti läikival mustal sipelgal, kes tassib minu nina all rohuliblet, ja märkan silmanurgast, kuidas higipiisad langevad näolt maapinnale.

„Pat, palun ütle, et sa tuled minuga koju, ja ma teen sulle süüa ja sa võid vanu sõpru külastada ja eluga lõpuks ometi edasi minna. Palun. Sa pead seda tahtma. Isegi kui ainult minu pärast, Pat. Palun.”

Topelt kiirusega kätekõverdused, rinnalihased rebenevad, paisuvad – valu, kuumus, higi, muutus.

Ma ei taha jääda halba kohta, kus keegi ei usu rõõmu või armastust või õnnelikke lõppe ja kus keegi ei ütle mulle, kas Nikkile meeldiks mu uus keha või kas ta tahaks mind pärast lahkuminekut üldse nähagi. Ja ma kardan, et inimesed mu vanast elust pole sama entusiastlikud, kui mina nüüd olla püüan.

Ent kui tahan veel kunagi kainelt mõelda, pean neist masendavatest arstidest ja koledatest õdedest ja lõpututest pabertopsidesse topitud tablettidest eemale pääsema, ning kuna ema on palju lihtsam petta kui meedikuid, hüppan püsti, vaagin pisut ja sõnan: „Tulen sinu juurde elama seniks, kuni lahusolek läbi saab.”

Kuni ema kirjutab paberitele alla, käin enda toas veel viimast korda duši all ning pistan õlakotti riided ja raamitud foto Nikkist. Jätan hüvasti toakaaslase Jackiega, kes põrnitseb mind voodist nagu alati, ila lõua otsast tilkumas nagu puhas mesi.

Vaene hõredate juuksetuttide, kummalise kujuga pea ja lodeva kehaga Jackie. Milline naine tahaks küll teda armastada?

Ta pilgutab mulle silma.Võtan seda hüvastijätu ja kõike-head-soovina ning pilgutan vastu mõlema silmaga – et sinule topelt sama palju õnne, Jackie, ning ma usun, et ta saab aru, sest ta urahtab ja lööb õlaga vastu kõrva, täpselt sedasi, nagu siis, kui talle jõuab kohale, mida öelda püütakse.

Minu teised sõbrad on muusikateraapia tunnis, kus mina ei käi, sest mahe džäss ajab mind vahel kurjaks. Mõtlen, et peaksin ehk ütlema head aega meestele, kes toetasid mind, kui olin luku taga, vaatan muusikaruumi aknast sisse ning näen oma poisse, kes istuvad lilladel joogamattidel rätsepistes, küünarnukid põlvedel, peopesad näo ees kokku surutud, silmad kinni. Õnneks hoiab aknaklaas maheda džässi kõla mu kõrvust eemale. Sõbrad näivad tõeliselt lõõgastunud ja rahulolevad, nõnda otsustan, et ei sega nende seanssi. Ma vihkan hüvastijätte.

Dr Timbers ootab mind juba, valge kittel seljas, kui kohtun emaga fuajees, kus diivanite ja lamamistoolide vahel hiilivad kolm palmipuud, justkui asuks halb koht Orlandos, mitte Baltimore’is. „Naudi elu,” ütleb ta, silmis talle iseloomulik kaine pilk, ja surub mul kätt.

„Seniks, kuni lahkumineku aeg läbi saab,” sõnan ja tema nägu vajub ära, justkui oleksin öelnud, et mõrvan ta naise Natalie ja nende kolm heledapäist tütart, Kristeni, Jenny ja Becky, sest täpselt nii vähe usub tema õnne ning on võtnud südameasjaks kuulutada pidevat apaatiat, negatiivsust ja pessimismi.

Aga ma seisan hea selle eest, et ta mõistaks, et ei suutnud mind enda masendava elufilosoofiaga kuidagi mõjutada ja et ma jään tõepoolest pausi lõppu ootama. Ütlen dr Timbersile:

„Tšeki, ma veeren,”1 mis on täpselt see, mida mustanahaline Danny, minu ainus sõber ses halvas kohas, rääkis, et kavatseb doktorile öelda, kui välja saab.Tunnen end pisut halvasti, et Danny lahkumislause ära napsan, kuid see töötab – tean seda, sest dr Timbers kissitab silmi, justkui oleksin talle just makku virutanud.

Ema sõidutab mind Marylandist välja, läbi Delaware’i, mööda kõigist kiirsöögikohtadest ja ostukeskustest, ning selgitab, et dr Timbers ei tahtnud mind halvast kohast üldsegi ära lasta, ent tänu mõnele advokaadile ja ema sõbranna terapeudile – mehele, kellest saab minu uus terapeut – jõudis ta kohtusse välja ja suutis veenda üht kohtunikku, et saab minu eest ka kodus hoolitsetud.Tänan teda.

Delaware’i Memoriali sillal vaatab ema minu poole ja küsib, kas tahan paraneda, öeldes: „Sa ju tahad paraneda, Pat. Eks?”

Noogutan. Ütlen: „Tahan küll.”

Ja siis olemegi tagasi New Jerseys, kihutame mööda 295. maanteed.

Kui sõidame piki Haddoni avenüüd Collingswoodi südamesse, mu kodulinna, märkan, et peatänav on justkui muutunud. Linnas on nii palju uusi poekesi, kalli välimusega restorane ja tänavail kõndivaid hästiriietatud võõraid, et hakkan juba kahtlema, kas see on tõepoolest minu kodulinn.Tunnen kerget ärevust ja hingan raskelt, nagu mul vahel ikka juhtub.

Ema küsib, mis viga, ja kui talle räägin, lubab ta taas, et minu uus terapeut dr Patel saab mu enesetunde üsna pea korda.

Kui koju saabume, lähen otsemaid alla keldrisse, kus on nagu jõulud. Leian eest tõstepingi, mida ema oli lubanud mulle nii mitmeid kordi osta, hantliriiuli, ratta, hantlid ja Stomach Master 6000 trenažööri, mida olin näinud kord hilja õhtul telekas ning ihanud terve see aeg, kui halvas kohas viibisin.

„Aitäh, aitäh, aitäh!” ütlen emale ja kallistan teda kõvasti, tõstan ta maast üles ja keerutan korra ringi.

Kui ema taas maha panen, naeratab ta ja sõnab: „Tere tulemast koju, Pat.”

Asun innukalt tööle ning tõstan kord kangi, kord hantleid, siis teen Stomach Master 6000 trenažööril kõhulihaseid, tõstan jalgu, teen kükke, sõidan mitu tundi rattal, teen vedelikupause (püüan iga päev juua viisteist liitrit vett ning kummutan pitsiklaasist lõputuid H₂O klõmakaid, et keha saaks pidevalt vedelikku), ja siis muidugi kirjutamine, mis hõlmab enamjaolt eelnevaga sarnanevaid kirjeldusi, et Nikki saaks lugeda mu elu kohta ja teada täpselt, millega olen lahkuminekust saati tegelenud. (Mu mälu polnud halvas kohas rohtude pärast enam sama, nõnda hakkasin märkima üles kõike, mis minuga juhtus, et teaksin, mida Nikkile rääkida, kui oleme taas koos, et tal oleks võimalik minu eluga uuesti järje peale saada. Aga halva koha doktorid konfiskeerisid enne kojutulekut mu kirjatükid ja ma pidin otsast peale alustama.)

Kui keldrist viimaks välja tulen, märkan, et minust ja Nikkist pole ei seintel ega kaminasimsil enam ühtki pilti.

Küsin emalt, kuhu pildid said.Ta räägib, et meie maja rööviti mõned nädalad enne minu koju tulekut ja fotod varastati ära. Küsin, miks peaks varas tahtma minu ja Nikki pilte, ning ema ütleb, et ta paneb kõik fotod alati väga kallitesse raamidesse.

„Aga miks varas teisi perekonnapilte ära ei varastanud?” pärin.

Ema selgitab, et varas röövis kõik kallid raamid ära, aga kuna tal olid perekonnapiltide negatiivid alles, sai ta lasta need uuesti teha. „Aga miks sa minu ja Nikki pilte uuesti välja ei lasknud?” küsin. Ema räägib, et tal polnud minu ja Nikki piltide negatiive, eelkõige seepärast, et Nikki vanemad olid maksnud pulmafotode eest ning andnud mu emale koopiad vaid nendest piltidest, mis olid talle meeldinud. Nikki oli andnud emale teised pildid meist, ja noh, me pole praegu ei Nikki ega tema perekonnaga üldse ühenduses, sest on lahusoleku aeg.

Ütlen emale, et kui varas tagasi tuleb, murran tal põlved ja peksan ta vaeseomaks, ning ema lausub: „Ma usun, et sa teeksid seda.”

Me ei räägi isaga kordagi selle esimese kodus veedetud nädala jooksul, ent see pole eriti üllatav, sest isa on alati tööl – ta on Lõuna-Jersey Big Foodsi söögikohtade piirkonnajuht. Kui isa pole parajasti tööl, on ta enda kabinetis ja loeb suletud ukse taga mõnd ajaloolist fantaasiaromaani, enamjaolt kodusõjateemalisi teoseid. Ema ütleb, et isal on vaja harjumisaega mõttega, et elan nüüd taas kodus, ja mul pole selle vastu midagi, sest tunnen isaga rääkimise ees niikuinii pisut hirmu. Mäletan, et ta karjus mu peale see ainus kord, kui mind halvas kohas külastas, ning ütles Nikki ja kõige toreda kohta päris inetuid asju. Loomulikult näen isa vahel koridori peal, ent ta ei vaata mulle otsa, kui teineteisest möödume.

Nikkile meeldib lugeda ja kuna ta tahtis ikka, et kirjandust loeksin, teen asjaga algust, et saaksin edaspidi öelda sõna sekka õhtusöökidel, kus olin varem ainult vaikinud; õhtusöökidel Nikki kirjandushuvilistest sõpradega, kes on kõik samuti inglise keele õpetajad ja kes arvavad, et ma olen kirjaoskamatu tola.

Üks Nikki sõber nimetab mind tegelikult ka sedasi, kui viskan tema suuruse üle nalja. „Ma pole vähemalt kirjaoskamatu tola,” ütleb Phillip mulle ja Nikki naerab laginal.

Mu emal on raamatukogus lugejakaart ja ta laenutab mulle koju raamatuid, sest ma võin nüüd lugeda ükskõik mida ega pea enam aru andma dr Timbersile, kes on raamatute ärakeelamises muuseas tõeline fašist. Alustan „Suure Gatsbyga”, mille loen kolme ööga läbi.

Teose parim osa on sissejuhatus, kus väidetakse, et romaan räägib enamjaolt ajast ja sellest, et aega ei saa peatada, ning just sedasi tunnen ma oma keha ja treenimise suhtes, ent samas tunnen ma ka, justkui mul oleks lõputu hulk päevi, enne kui Nikkiga niikuinii ära lepime.

Kui lugesin romaani ennast, kuidas Gatsby armastab vägaväga Daisyt, aga ei saa temaga olla, ükskõik kui väga ta ka püüab, tundsin, et tahaksin raamatu lõhki rebida ja helistada Fitzgeraldile ja ütelda talle, et tema raamat on vale, kuigi ma tean, et Fitzgerald on tõenäoliselt surnud. Eriti siis, kui Gatsby lastakse tema enda basseinis maha sel päeval, kui ta suvel esimest korda ujuma saab, ning Daisy ei lähe isegi tema matustele,

Nick ja Jordan lähevad kumbki oma teed ja Daisy jääb lõpuks rassist Tomiga, kelle seksivajadus teeb süütule naisele peaaegu otsa peale, on näha, et Fitzgerald ei võtnud iial aega, et päikeseloojangul pilvi imetleda, sest selle raamatu lõpus pole mitte midagi õnnelikku, seda ma teile ütlen.

Aga ma mõistan siiski, miks Nikkile see romaan meeldib, kuna see on väga hästi kirjutatud. Siiski paneb tema vaimustus mind nüüd muretsema, et Nikki ei usugi õnnelikke lõppe, sest ta räägib, et „Suur Gatsby” on maailma parim ameeriklase kirjutatud romaan, ent see ju lõpeb nii kurvalt. Üks asi on aga kindel – Nikki saab minu üle suurt uhkust tunda, kui räägin talle, et lugesin viimaks ta lemmikraamatut.

Ja veel üks üllatus: kavatsen lugeda kõiki romaane, mis on tema Ameerika kirjanduse kursuse kohustuslikus nimekirjas, et ta saaks minu üle uhkust tunda; et ta teaks, et olen tõepoolest huvitatud sellest, mis talle meeldib ja annan endast parima, et meie abielu päästa, eriti kuna suudan nüüd ka tema nooblite kirjandussõpradega vestelda ja ütelda: „Ma olen kolmekümneaastane.Viis aastat liiga vana selleks, et endale valetada ja seda aususeks pidada,”2 nagu tegi Nick Fitzgeraldi kuulsa romaani lõpus, ent see lause sobib mulle ka, sest olen samuti kolmekümnene, nii et kui seda ütlen, kõlan väga targana. Kõige tõenäolisemalt leiaks selline vestlus aset õhtusöögilauas ning säärane viide tooks Nikkile naeratuse suule ja ajaks teda naerma, sest ta oleks üllatunud, et ma lugesin „Suure Gatsby” tegelikult ka läbi. Igatahes on see osa minu plaanist pikkida lause sujuvalt vestlusesse hetkel, kui ta ootab kõige vähem, et „teadmisi pilluksin”, ning kasutada siis mustanahalise sõbra Danny järjekordset fraasi.

Ma ei jõua seda ära oodata.