Читать книгу Õnneteraapia - Matthew Quick - Страница 4

Kuna ma tean, et Nikki võtab igal aastal ühe suure teemana Hemingwayd, palun endale tuua mõne hea Hemingway romaani. „Kui võimalik, siis sellise, kus on armastuslugu, sest ma pean armastuse kohta tõesti ühtteist õppima, et saaksin olla parem abikaasa, kui Nikki tagasi tuleb,” ütlen emale.

Kui ema raamatukogust naaseb, ütleb ta, et raamatukoguhoidja arvates on Hemingway parim armastusromaan „Hüvasti, relvad!”. Avan õhinaga raamatu ja tunnen, kuidas saan iga leheküljega üha targemaks.

Otsin lugedes lauseid, mida oleks hea tsiteerida, et saaksin teadmisi pilduda, kui Nikki ja tema kirjandushuvilistest sõpradega järgmine kord välja läheme, et saaksin öelda prillidega Phillipile: „Kas kirjaoskamatu tola teaks seda tsitaati?” Ja siis mainin nagu muuseas midagi Hemingwaylt.

Aga romaan on tõeline pettus.

Lugeja elab terve aeg jutustajale kaasa, et ta tuleks sõjast tervena välja ning et tema ja Catherine Barkley kooselu oleks kena. Jutustaja elab üle tõepoolest kõiksugu ohtlikud olukorrad, isegi õhkulaskmise, ja suudab viimaks raseda Catherine’iga, keda ta väga armastab, Šveitsi põgeneda. Nad elavad mõnda aega mägedes, on armunud ja elu hea.

Hemingway oleks pidanud sellega teose ära lõpetama, sest need inimesed olid pärast sünge sõja ellujäämisvõitlust niisuguse õnneliku lõpu ära teeninud.

Aga ei.

Selle asemel mõtleb ta välja maailma kohutavaima lõpu: Hemingway laseb Catherine’il surra verejooksu kätte pärast seda, kui nende laps surnult sünnib. Ma pole nii piinavat lõppu varem kohanud ega tõenäoliselt kohta ka ei kirjanduses, kinos ega isegi televiisoris.

Nutan lõpus hirmsasti, osaliselt tegelaste pärast, seda küll, aga samuti seepärast, et Nikki õpetab lastele sellist raamatut. Ma ei suuda ette kujutada, miks peaks keegi niigi mõjutatavatele teismelistele nõnda hirmsat lõppu tutvustama. Siis võiks neile juba öelda, et kõik pingutused kusagile edasi areneda on täiesti tühised?

Tuleb tunnistada, et olen esimest korda pärast lahusoleku aja algust Nikki peale pahane, et ta klassiruumi sellist pessimismi külvab. Ma ei kavatse Hemingwayd veel niipea tsiteerima hakata ega loe enam iialgi tema raamatuid. Ja kui ta oleks veel elus, kirjutaksin talle kohe kirja ja ähvardaksin ta säärase pahuruse eest paljakäsi ära kägistada. Mõni ime, et ta end maha lasi, nagu sissejuhatuses öeldakse.