Читать книгу Õnneteraapia - Matthew Quick - Страница 6

Märkan, et isa ootab mängu alguse ära, enne kui elutuppa astub.

Kuna see on hooajaeelne mäng, ei läbi me harjumuspäraseid mängupäeva rituaale, kuid isa on ometigi pannud selga McNabbi särgi numbriga 5 ja istub nüüd diivaniservale, valmis iga hetk püsti kargama.Ta saadab venna poole pühaliku noogutuse, ent ei tee minust väljagi, isegi siis, kui kuulen ema ütlemas: „Palun, lihtsalt püüa Patiga rääkida,” kui nad köögis vaidlevad. Ema paneb toidud klapplauale, istub Jake’i kõrvale ja kõik hakkavad sööma.

Toit on imehea, ent mina olen ainus, kes seda mainib. Emale paistab kompliment head meelt tegevat, sest ta küsib: „Kas sa oled kindel, et see kõlbab?”, nagu ikka, sest ta on söögitegemise koha pealt tagasihoidlik, kuigi on ise suurepärane kokk.

„Mida sa arvad, kuidas Lindudel8 sel aastal läheb, isa?” küsib Jake.

„Kaheksa-kaheksa,” vastab isa pessimistlikult, nagu ta ikka iga hooaja alguses teeb.

„Üksteist-viis,” ütleb vend, mille peale isa raputab pead ja puhub hammaste vahelt õhku. „Üksteist-viis?” küsib vend minult ja ma noogutan, sest olen optimistlik, ning üheteistkümne mängu võitmine saadaks Eaglesi tõenäoliselt play-off’idesse. Kuna meil on hooaja piletid, tean, et saame ka finaalturniiri omad, kui Linnud peaksid koduväljaku mängu välja teenima, ning Eaglesi play-off-mängust pole midagi paremat.

Olgu, tuleb tunnistada, et ma pole Lindude tegemistel hooajaväliselt silma peal hoidnud, aga kui hakatakse algrivistust välja kuulutama, olen tõsiselt üllatunud, et nii paljusid mu lemmikmängijaid pole enam meeskonnas. Duce Staley. Hugh Douglas. James Thrash. Corey Simon. Ei ühtki neist. Tahaksin küsida „Millal? Miks?”, aga ei tee seda, sest kardan, et isa ja vend arvavad, et ma pole enam tõeline fänn, nagu nad väitsid juba siis, kui kolisin Nikkiga Baltimore’i ja andsin hooajapileti ära.

Minu suureks üllatuseks ei mängigi Linnud Veterans Stadiumil, vaid hoopis Lincoln Financial Fieldil, täpselt nagu Jake väitis. Neil on pärast eelmist hooaega õnnestunud ehitada terve staadion ja küllap jäin kogu melust ilma selle pärast, et olin halvas kohas luku taga. Ometigi tundub, et midagi on mäda.

„Kus Lincoln Financial Field asub?” püüan ükskõikselt küsida, kui kätte jõuab esimese veerandi järgne reklaamipaus.

Isa pöörab pead ja vahib mind, kuid ei vasta küsimusele. Ta vihkab mind.Ta näib tülgastunud, justkui oleks kohustatud istuma elutoas, et vaimselt sassis pojaga mängu vaadata.

„See on Lõuna-Philadelphias, nagu teisedki staadionid,” ütleb vend liigagi kähku. „Head krabikoogid, ema.”

„Kas Vet’ist paistab Lincoln Financial Field?” küsin.

„Vet on läinud,” ütleb Jake.

„Läinud?” pärin. „Mis mõttes läinud?”

„21. märts 2004. See lasti õhku. Kukkus kell seitse hommikul kokku nagu kaardimajake,” ütleb isa enne, kui asub kanakondi küljes rippuvat oranži lihatükki lutsutama, ega vaata mulle otsagi. „Üle kahe aasta tagasi.”