Читать книгу Õnneteraapia - Matthew Quick - Страница 5

Niipea kui dr Pateli sekretär näeb mind ooteruumi astumas, paneb ta raadio kinni, ning see ajab mind naerma, sest ta püüab seda teha nagu muuseas, et ma ei märkaks.Ta näib hirmunud, pöörab hellalt nuppu – sedasi käituvad kõik, kes on näinud mu hooge, justkui ma polekski enam inimene, vaid mõni metsik hulkuv loom.

Kohtun pärast lühikest ootamist Cliffiga, et osaleda teisel seansil, ning lähitulevik näeb ette, et jõuan sinna edaspidi igal reedel.Valin seekord pruuni tooli ja me istume kesk pilvi nahklamamistoolidel ja räägime sellest, kui väga meile meeldivad naised, ning „tšillime niisama,” nagu Danny ikka ütleb.

Cliff küsib, kas mulle meeldivad uued rohud, ja ma ütlen, et meeldivad küll, kuigi ma pole kõrvalmõjusid tegelikult üldse märganud ning võtsin vaid pooled neist tablettidest, mis ema mulle eelmine nädal andis – mõned peitsin keele alla ja sülitasin vetsupotti, kui ta mu üksi jättis.Ta küsib, kas esines ka kõrvalmõjusid, nagu hingeldamist, isutust, peapööritust, soovi ennast tappa, soovi kedagi teist tappa, potentsihäireid, ärevust, sügelust, kõhulahtisust, ja ma ütlen talle, et ei esinenud.

„Aga hallutsinatsioone?” pärib ta ja kallutab end pisut ettepoole, silmad kissis.

„Hallutsinatsioone?” küsin.

„Hallutsinatsioone.”

Kehitan õlgu, ütlen, et ei ole enda teada hallutsinatsioone näinud, ja ta ütleb, et need poleks jäänud märkamatuks.

„Ütle emale, kui näed midagi imelikku või hirmutavat,” sõnab ta, „aga ära muretse, sest sa tõenäoliselt ei näe hallutsinatsioone. Sellist rohtude kombinatsiooni tarvitavad inimesed näevad hallutsinatsioone väga harva.”

Noogutan ja luban, et annan hallutsinatsioonidest emale teada, kuigi ei usu, et neid üldse nägema hakkan, andku ta mulle mis rohtu tahes, sest ma tean, et ta ei anna ju mulle LSD-d või midagi säärast.Arvan, et küllap nõrgemad inimesed lihtsalt vinguvad rohtude üle, aga mina pole nõrk ja suudan mõistust veel päris kenasti kontrollida.

Olen keldris ja joon parajasti pitsiklaasidest vett, sest Stomach Master 6000 trenažööril kõhulihaste tegemise ja jalatõstete vahel on kolmeminutiline paus, kui mu sõõrmeisse jõuab ema võirohkete krabikoogikeste ilmeksimatu lõhn ning ma hakkan pidurdamatult ilastama.

Kuna ma armastan kooke, ronin keldrist välja, astun kööki ja avastan, et ema ei küpseta mitte ainult krabikooke, mis koosnevad võiga määritud krabidest ja oranžist juustust Inglise muffinil, vaid ka kolme lihaga pitsat – hakklihaga, vorstiga ja kanaga – ning neid kanatiibu, mida ta saab Big Foodsist.

„Miks sa krabikooke teed?” küsin lootusrikkalt, sest tean, et ta küpsetab krabikooke vaid siis, kui on oodata külalisi.

Nikki armastab krabikooke, sööb terve taldriku tühjaks, kui see talle ette tõsta, ning kaebleb siis terve kodutee, et tunneb, et on liiga paks, sest sõi liiga palju.Tegin tollal tõelist psühhoterrorit ja ütlesin talle ikka, et ei taha kuulda iga kord vingumist, kui ta on liiga palju söönud.Aga järgmine kord, kui Nikki sööb liiga palju krabikooke, ütlen talle, et ta ei söönud liiga palju ja et ta näeb nii või naa kõhn välja; ütlen, et ta peaks hoopis pisut juurde võtma, sest mulle meeldib, kui naine näeb välja nagu naine, mitte „preili Kell Kuus – otse üles, otse alla”6, nagu Danny ikka ütleb.

Ma loodan, et see, et ema küpsetab krabikooke, tähendab, et lahusoleku aeg on läbi ja Nikki on teel mu vanematekoju, mis oleks parim koju naasmise üllatus, mille peale ema võiks eales tulla, ning kuna ta püüab teha minu ja venna jaoks alati midagi head, panen vaimu valmis, et ees ootab Nikkiga leppimine.

Mu süda peksab vähemalt viiskümmend korda nende mõne sekundi jooksul, mis eelnevad ema vastusele.

„Eagles mängib täna Steelersiga hooajaeelse näidismängu,” ütleb ema, kuid see on imelik, sest ta on alati sporti vihanud ning teab vaevu sedagi, et jalgpallihooaeg on sügisel, rääkimata meeskondadest, kes mingil teatud päeval mängivad. „Sinu vend tuleb külla, et sinu ja isaga mängu vaadata.”

Mu süda peksab veelgi kiiremini, sest ma pole venda pärast lahusoleku aja algust näinudki ning viimane kord, kui rääkisime, ütles ta Nikki kohta tõeliselt hirmsaid asju, täpselt nagu isagi.

„Jake tahab sind väga näha ja sa tead, kui väga su isa Eaglesit armastab. Ma ei jõua ära oodata, et kõik mu kolm poissi koguneksid jälle diivanile, just nagu vanasti.” Ema naeratab mulle nii vaevaliselt, et mulle tundub, et ta hakkab jälle nutma, sestap pööran end ringi ja lähen tagasi keldrisse, et teha nukkidel kätekõverdusi, kuni rinnalihased tulitavad ja ma ei tunne enam oma nukke.

Kuna mul ei lubata hiljem enam tõenäoliselt jooksma minna, sest ees ootab perekondlik õhtu, tõmban prügikoti selga ja lähen seekord varem; möödun keskkooliaegsete sõprade kodudest, Pühast Joosepist, katolikust kirikust, kus kunagi käisin,

Collingswoodi keskkoolist (89. aasta lend ruulib!) ja pargiäärsest majast, mis kuulus enne surma mu vanavanematele.

Mu kunagine parim sõber näeb mind, kui tema Virginia avenüül asuvast uuest kodust mööda jooksen. Ronnie saabub just töölt koju ja kõnnib auto juurest välisukse poole, kui temast kõnniteel möödun.Ta vaatab mulle silma ja kui olen juba möödas, hüüab: „Pat Peoples? Kas see oled sina? Pat! Hei!” Jooksen veelgi kiiremini, sest mu vend Jake tuleb külla, et minuga rääkida; Jake ei usu õnnelikke lõppe ja mina pole vaimselt valmis Ronniega praegu tegelema, sest ta ei tulnud minule ja Nikkile Baltimore’i kunagi külla, kuigi oli seda korduvalt lubanud. Nikki nimetas Ronniet ikka tuhvlialuseks ja ütles, et tema naine Veronica hoiab Ronnie kalendermärkmikku seal samas, kus tema munegi – enda käekotis. Nikki ütles, et Ronnie ei tule mitte kunagi meile Baltimore’i külla, ja tal oli õigus.

Ta ei tulnud mulle ka halba kohta külla, aga kirjutas kirju, kus kirjeldas, kui tubli oli ja arvatavasti jätkuvalt on tema tütar Emily, kuigi ma pole Emilyt veel kohanud ega tea, kas neil kirjadel on tõepõhi all.

Kui koju jõuan, on Jake’i auto juba kohal – vinge hõbedane BMW, mis vihjab justkui sellele, et mu vennal läheb hästi, kui „rulli kogumisest” rääkida, nagu Danny ütleb. Hiilin tagauksest sisse ja jooksen trepist üles duši alla. Panen pärast pesemist puhtad riided selga, hingan sügavalt sisse ja liigun häälte suunas elutuppa.

Jake tõuseb püsti, kui mind märkab. Tal on jalas hallitriibulised vinged püksid ning seljas punarinna munakoorte värvi polosärk, mis on piisavalt ümber ja näitab, et ta on jätkuvalt heas vormis.Ta kannab käekella, mille plaat on täis pikitud teemante ning mida Danny oleks nimetanud Jake’i blingiks. Mu venna juuksed on pisut hõrenenud, kuid geeliga ägedasse soengusse sätitud.

„Pat?” sõnab ta.

„Kas ma ei öelnud, et sa ei tunne teda ära?” ütleb ema.

„Sa näed välja nagu Arnold Schwarzenegger.”Ta katsub mu biitsepsit ja see ajab mind närvi, sest mulle meeldivad vaid Nikki puudutused.Aga kuna ta on minu vend, ei ütle ma midagi. „Sa oled paganama heas vormis,” lisab ta.

Vaatan maha, sest mulle meenub, mida ta ütles Nikki kohta. Olen selle pärast ikka veel pahane, aga teisalt on mul hea meel venda näha, sest tundub, nagu me poleks kohtunud terve igaviku.

„Kuule, Pat. Ma oleksin pidanud sulle Baltimore’i külla tulema, aga need kohad ajavad mulle hirmu nahka ja … ma … ma … ma lihtsalt ei suutnud sind sellisena näha, okei? Kas sa oled mu peale pahane?”

Olen Jake’i peale tõesti veel pisut pahane, kuid korraga meenub mulle üks järjekordne Danny ütlus, mis on liialt sobilik, et seda mitte öelda, nõnda lausun: „Mul on sulle ain’t armastust.”

Jake vaatab mind, nagu oleksin talle kõhtu löönud.Ta pilgutab mõned korrad silmi, justkui hakkaks kohe nutma, ning kallistab mind siis mõlema käega. „Anna andeks,” ütleb ta ja hoiab mind kauem, kui mulle meeldiks, mis pole iseenesest tegelikult väga kaua – kui just Nikki mind ei kallista.

Kui Jake lahti laseb, ütleb ta: „Mul on sulle kingitus.”Ta tõmbab kilekotist välja Eaglesi särgi ja viskab selle mulle. Hoian seda enda ees ja näen, et särgil on number 84, mille all peaks mängima ääreründaja, aga ma ei tea tema nime. Kas see noor püüdja särginumbriga 84 pole mitte Freddie Mitchell? Ma ei ütle seda mõtet valjusti välja, sest ei taha solvata venda, kes oli niivõrd kena ja ostis mulle kingituse.

„Kes on Baskett?” küsin, sest särgile on kirjutatud just see nimi.

„Vabaagent ja kõmuline uustulnuk Hank Baskett? Enne hooaega muud ei räägitagi, kui temast. Need särgid on Philadelphia tänavatel kuum kaup. Ja nüüd on sinulgi üks, mida selle aasta mängudel kanda.”

„Mängudel kanda?”

„Nüüd, kui sa kodus oled, tahad ju oma vana istekohta tagasi?”

„Vet’is7?”

„Vet’is?” Jake naerab ja vaatab ema poole. Ema näib hirmunud. „Ei – Lincolni Financial Fieldis.”

„Mis on Lincolni Financial Field?”

„Kas nad ei lasknud sul seal telekat üldse vaadata? See on Eaglesi kodustaadion, kus sinu lemmikmeeskond on juba viimased kolm hooaega mänginud.”

Ma tean, et Jake valetab, aga ei ütle midagi.

„Igatahes on sul koht täpselt minu ja Scotti kõrval. Hooajapiletid, vennas. Kas oled sillas?”

„Mul pole hooajapiletite jaoks raha,” ütlen, sest jätsin Nikkile maja ja autod ja pangakontod, kui lahusoleku aeg algas.

„Ole selle pärast mureta.” Jake müksab mu kätt. „Ma polnud viimastel aastatel hea vend, aga kavatsen selle heaks teha, oled nüüd ju jälle kodus.”

Tänan venda ja siis hakkab ema jälle nutma.Ta nutab nii kõvasti, et peab toast lahkuma, mis on kummaline, sest Jake ja mina leppisime ju ära ja piletid Eaglesi hooaja mängudele on üsnagi kena kingitus, rääkimata särgist.

„Pane Basketti särk selga, vennas.”

Panen selle selga ja Eaglesi rohelist on tõepoolest hea kanda, eriti kuna tegu on särgiga, mille Jake ekstra mulle välja valis.

„Oota vaid, kuni näed, kui hästi su Baskett sel aastal mängib,” ütleb Jake kummalisel toonil, justkui mu tulevik oleks kuidagi seotud Eaglesi noore ääreründajaga nimega Hank Baskett.