Читать книгу Õnneteraapia - Matthew Quick - Страница 2

Treenimine jääb keskpäeval katki, sest ema tuleb keldritrepist alla ja ütleb, et mul on kohtumine dr Pateliga. Küsin, kas võin minna hiljem, kui olen raskuste tõstmise päevanormi täis teinud, aga ema ütleb, et kui ma dr Pateliga kohtumistele ei ilmu, pean minema tagasi Baltimore’i halba kohta, ja viitab isegi kohtuotsusele ning ütleb, et võin pabereid ise ka lugeda, kui teda ei usu.

Seepeale käin duši all ja siis sõidutab ema mind dr Pateli kontorisse, mis asub ühe suure maja teisel korrusel Voorheesis,

Haddonfield-Berlini teelt ära keerata.

Kui kohale jõuame, istun ooteruumis ja ema täidab järjekordseid pabereid. Nüüdseks on vast ligikaudu kümme puud maha raiutud, et mu vaimse tervise kohta järge pidada, ning Nikkile see kindlasti ei meeldiks, sest ta on tulihingeline keskkonnaaktivist, kes kinkis mulle iga jõulupüha ajal ühe puu vihmametsades – mis oli tegelikult vaid paberilipakas, mis tõestas, et olen puu omanik – ja ma tunnen tõesti süümepiinu, et nende kingituste üle nalja viskasin, ega kavatse kahanevaid vihmametsi enam kunagi tögada, kui Nikki tagasi tuleb.

Istun ja lappan Sports Illustrated ajakirja, taustaks kergemuusika raadiojaam, millel dr Patel ooteruumis kõlada laseb, kui korraga kanduvad mu kõrvu süntesaatori seksikad akordid, Hi-Hati kauge rütm, suure trummi erootilised südametuksed, pisut haldjatolmu ripsutamist, ja seejärel kuri ja käre sopransaksofon.Teate küll: „Songbird”. Ja juba ma olengi istmelt püsti, karjun, peksan toole, lükkan laua ümber, tõstan terve hunniku ajakirju üles ja viskan need vastu seina ning karjun: „See pole aus! Ma ei kannata trikke! Minu peal ei tehta mingeid emotsioonikatseid!”

Ja siis küsib üks pisike India mees, ehk vaid poolteist meetrit pikk, seljas kootud palmikutega kampsun, jalas viigipüksid ja läikivvalged tennised – augustikuus! – minult rahulikult, mis lahti.

„Pange see muusika kinni!” karjun. „Lülitage see välja! Kohe!”

Taipan, et pisike mees on dr Patel, sest ta palub sekretäril muusika kinni panna, ning kui naine kuuletub, kaob Kenny G3 mu peast ja ma ei karju enam.

Löön käed näo ette, et keegi ei taipaks, et nutan, ning umbes minuti pärast hakkab ema mu selga hõõruma.

Nii palju vaikust – ja siis palub dr Patel mind enda kabinetti. Järgnen talle tõrksalt ning ema jääb sekretärile appi, et minu korraldatud segadust ära koristada.

Tema kabinet on meeldivalt kummaline.

Seal on kaks vastakuti asetsevat nahklamamistooli ja laes ripuvad ämbliku moodi taimed, mingid pikad väädid, mis on valge-rohelise-kirjusid lehti täis ja ääristavad akent, kust avaneb vaade kivist linnubasseinile ja värvilisi lilli täis aiale. Ent see on ka kõik, kui kahe lamamistooli vahele põrandale jääv salvrätikupakk välja arvata. Põrandat katavad läikivkollased lauad ning lagi ja seinad meenutavad taevast – kõikjale on joonistatud hõljuvad realistliku välimusega pilved, mis on minu meelest hea märk, sest ma armastan pilvi. Lae keskel on üksik tuluke, mis näeb välja nagu helendav tagurpidi pööratud kreemitort, ning tulukese ümber on joonistatud päike. Keskelt kumavad sõbralikud kiired.

Tuleb tõdeda, et rahunen maha kohe, kui dr Pateli kabinetti astun, ega hooligi enam sellest, et kuulsin Kenny G laulu.

Dr Patel küsib, kumba tooli ma eelistaksin.Valin musta ja kahetsen sedamaid, et ei eelistanud pruuni, sest pelgan, et must jätab palju rohkem mulje, et olen masendunud, kui pruun ja pealegi, ma pole sugugi masendunud.

Dr Patel istub, tõmbab tooli reguleerimiskangi ja tõstab jalatoe üles.Ta laseb end selili ning viib käed pisikese pea kuklale, justkui hakkaks pallimängu vaatama.

„Lõõgastu,” ütleb ta. „Ja ei mingit dr Pateli. Kutsu mind Cliffiks. Mulle meeldivad vaba õhkkonnaga seansid. Sõbralikud, jah?”

Ta näib küllaltki meeldiv, nõnda tõmban kangist, lasen end selili ja püüan lõõgastuda.

„Niisiis,” ütleb ta. „See Kenny G laul ajas sind ikka päris tagajalgadele. Ma ei ütleks, et isegi suurem fänn olen, aga …”

Sulen silmad, ümisen pikka nooti ja loen vaikselt kümneni, et mõtteid mujale viia.

Kui silmad avan, ütleb ta: „Kas tahad Kenny G-st rääkida?”

Sulen silmad, ümisen pikka nooti ja loen vaikselt kümneni, et mõtteid mujale viia.

„Olgu.Tahad mulle Nikkist rääkida?”

„Miks te Nikki kohta teada tahate?” küsin liigagi kaitsvalt, saan sellest ise ka aru.

„Kui kavatsen sind aidata, Pat, pean sind tundma, eks? Su ema räägib, et tahad Nikkiga ära leppida, et see on su elu suurim eesmärk, nii et minu arvates on kõige parem siit alustada.”

Mu enesetunne paraneb pisut, sest ta ei ütle, et leppimine on ilmvõimatu, ning see näib viitavad võimalusele, et dr Patel usub, et mul on veel lootust oma naisega ära leppida.

„Nikki? Ta on suurepärane,” ütlen ja naeratan ning tunnen soojust, mis täidab mu rinna iga kord, kui lausun tema nime või kujutan ette ta nägu. „Ta on parim, mis minuga juhtuda võis. Ma armastan teda rohkem kui elu. Ja ma ei jõua ära oodata, kuni lahusoleku aeg läbi saab.”

„Lahusoleku aeg?”

„Jep. Lahusoleku aeg.”

„Mis on lahusoleku aeg?”

„Nõustusin mõne kuu eest, et annan Nikkile pisut hingamisruumi, ja ta lubas, et tuleb minu juurde tagasi, kui on enda probleemid ära lahendanud, et saaksime jälle koos olla. Nii et oleme praegu lahus, aga ainult ajutiselt.”

„Miks te lahku läksite?”

„Enamjaolt selle pärast, et ma ei osanud teda hinnata ja olin töönarkomaan – Jeffersoni keskkooli ajaloo osakonna juhataja ning kolme spordiringi treener. Ma polnud peaaegu kunagi kodus ja ta tundis üksindust. No ja ma lasksin ka oma välimuse vist veidi käest, nii et olin ühel hetkel umbes kolmkümmend kilo ülekaalus, aga ma tegelen sellega ja olen nüüd palju rohkem nõus paarinõustamisse minema, nagu ta tahtis, sest olen muutunud mees.”

„Kas kuupäeva panite paika?”

„Kuupäeva?”

„Lahusoleku aja lõpu kuupäeva?”

„Ei.”

„Nii et lahusolek on midagi, mis kestab teadmata arvu päevi?”

„Teoreetiliselt vist jah. Eriti kuna ma ei tohi ei Nikki ega tema perekonnaga ühendust võtta.”

„Miks?”

„Ee… Ma ei tea tegelikult.Tähendab, ma armastan oma ämma-äia sama palju nagu Nikkitki.Aga vahet pole, sest ma usun, et Nikki tuleb peagi tagasi ja siis ta selgitab vanematele kõik ära.”

„Miks sa nii arvad?” pärib ta, ent on jätkuvalt viisakas, nägu sõbralikku naeratust täis.

„Ma usun õnnelikke lõppe,” ütlen talle. „Ja mulle tundub, et see film on juba piisavalt kaua kestnud.”

„Film?” kordab dr Patel ja minu arvates näeks ta täpselt Gandhi moodi välja, kui tal oleksid traatraamiga prillid ja pea raseeritud, aga see on imelik, sest lebame praegu lamamistoolidel selles heledas, rõõmsas ruumis, ja pealegi, Gandhi on ju surnud, eks?

„Jep,” ütlen. „Kas te pole kunagi märganud, et elu on nagu üks film teise järel?”

„Ei. Räägi mulle.”

„Noh, inimesed seiklevad. Kõigil on alguses probleeme, aga siis tunnistavad nad neid endale ja seejärel saavad neist suure pingutusega paremad inimesed, mis rajab omakorda teed õnnelikule lõpule ja laseb sel õitseda – täpselt nagu kõigi „Rocky” filmide lõpus, „Rudys”, „Karate Kidis”, „Tähede sõjas” ja Indiana Jonesi triloogiates ja „The Goonies’is”, mis on minu lemmikfilmid, mis sellest, et lubasin, et ei vaata enne Nikki tagasitulekut enam ühtki filmi, sest praegu on minu enda elu see film, mida vaatan, ja noh, see muudkui kestab. Pealegi ma tean, et peagi on käes õnnelik lõpp ja Nikki tuleb tagasi, sest ma olen ennast trenni ja rohtude ja teraapiaga nii palju parandanud.”

„Ah soo.” Dr Patel naeratab. „Mulle meeldivad ka õnnelikud lõpud, Pat.”

„Nii et olete minuga nõus. Kas usute, et mu naine tuleb peagi tagasi?”

„Seda ütleb aeg,” vastab dr Patel ning ma tean juba tol hetkel, et mina ja Cliff hakkame hästi läbi saama, sest ta ei kuuluta pessimismi nagu dr Timbers ja teised halva koha töötajad; Cliff ei ütle, et ma pean seisma silmitsi sellega, mis on tema arvates minu reaalsus.

„Naljakas, sest kõik teised terapeudid, kelle juures käinud olen, ütlesid, et Nikki ei tule tagasi. Isegi kui rääkisin neile edusammudest, sellest, kuidas end parandan, „panevad nad ikka näkku”4; ma õppisin selle väljendi oma mustanahaliselt sõbralt Dannylt.”

„Inimesed võivad õelad olla,” lausub Cliff kaastundliku ilmega, mis paneb mind teda veelgi rohkem usaldama. Ja just tol hetkel taipangi, et ta ei kirjuta kogu mu juttu üles, ning ma hindan seda väga, uskuge mind.

Ütlen, et mulle meeldib tema kabinet, ja me räägime minu armastusest pilvede vastu ja sellest, kuidas paljud inimesed ei oska õnne näha, kuigi see ripub neil peaaegu iga päev pea kohal.

Küsin tema perekonna kohta, et viisakas olla, ja tuleb välja, et tal on tütar, kelle keskkooli hokimeeskond on Lõuna-Jerseys teisel kohal.Tal on ka poeg, kes käib algkoolis, tahab saada kõhurääkijaks ning harjutab öösiti puust nukuga nimega Grover Cleveland, kes on juhtumisi ka ainus USA president, kes teenis riiki kaks ametiaega, kuid mitte järjest. Ma ei saa päris hästi aru, miks Cliffi poeg nimetas puust nuku meie 22. ja 24. presidendi järgi, kuid ma ei ütle seda välja. Järgmisena räägib Cliff, et tal on naine nimega Sonja, ja et tema värviski kabineti nii ilusasti, ning seepeale veereb jutt taas sellele, et naised on imelised ja et neid tuleb osata hinnata, sest kui seda mitte teha, võib naisest küllaltki ruttu ilma jääda, ja Jumal tahab väga, et enda naisi hindaksime. Ütlen Cliffile, et loodan, et ta ei pea mitte kunagi lahusoleku aega kogema, ning tema ütleb, et loodab, et minu lahusoleku aeg lõpeb peagi, mis on temast väga kena.

Enne, kui lahkun, ütleb Cliff, et muudab mu rohtusid ning et sellega võivad kaasneda mõned soovimatud kõrvalnähud ja et ma pean ebamugavustundest või unetusest või ärevusest või mõnest muust tundest emale kohe teada andma, sest Cliffil võib kuluda aega, et leida kõige õigemad rohud, ja ma luban talle, et teen seda.

Räägin emale koduteel, et mulle meeldib doktor Cliff Patel väga ja et teraapia annab mulle nüüd palju enam lootust.

Tänan teda, et ta mu halvast kohast ära tõi, ja ütlen, et Nikki tuleks niikuinii suurema tõenäosusega Collingswoodi kui vaimuhaiglasse, ja kui seda ütlen, hakkab ema nutma, mis on väga kummaline.Ta peab auto teepervel kinni, toetab pea roolile, ei jäta mootoritki seisma ja nutab kaua aega – luristab ja väriseb ja toob kuuldavale nuuksumise hääli. Nõnda hõõrun ta selga, täpselt nagu tema minulgi dr Pateli kontoris, kui üks teatud laul mängima hakkas, ja pärast umbes kümmet minutit jätab ta lihtsalt nutmise ja sõidutab mind koju.

Et heastada Cliffiga niisama istutud tund, teen hilisõhtuni trenni ja kui lähen voodisse, on isa endiselt kabinetis, uks suletud, nii et möödub järjekordne päev, mil ma ei vaheta isaga sõnagi. Minu meelest on imelik elada samas majas kellegagi, kellega ei saa rääkida, eriti kui see keegi on minu enda isa, ja see mõte teeb mind pisut kurvaks.

Kuna ema pole raamatukogus käinud, pole midagi lugeda. Sestap sulen silmad ja mõtlen Nikkile, kuni ta ilmub mu unenägudesse – nagu alati.