Читать книгу Eesti rahvanali - Matthias Johann Eisen - Страница 24

Vanasti läinud vana vares kosja.

Pruut võtnud kosilase lahkesti vasta. Küsinud ometi viimaks: "Kas võid aga mind ka toita?"

Vares vasta: "Ole mureta, kallike! Nii kaugele kui silm ulatab, on kõik vilja väljad minu päralt! Me elame kui parunid!"

Pulmad peetud ära.

Sügise jõudnud kätte. Kuhilas kuhila järele kadunud väljalt. Ainult kaks kuhilat jäänud viimaks järele. Seal käinud varese paar söömas.

Ühel hommikul ütelnud vana vares naisele: "Ma pian täna välja minema. Vaata hoolega järele, et keegi meie varandust väljalt ära ei vii."

Varsti tulnud külamees kahe valge hobusega väljale ja hakanud kuhilaid koormaks tegema.

Varese noorik karjuma: "Jaak, Jaak! Naber viiaks; naber viiaks! Kahe valge ruunaga!"

Kisa peale kogunud kõik varese nooriku sugulased kokku ja karjunud kõigest jõuust: "Jaak, Jaak, naber viiaks! Naber viiaks!"

Ei Jaak julenud naisele enam nägu näidata.