Читать книгу Eesti rahvanali - Matthias Johann Eisen - Страница 33

O. Schantz Pootsist.

Korra näinud saunamees kirpu longates tulevat.

Taat teeb saunaukse lahti, laseb viletsa looma tuppa. Annab kirbule süüa ja juua.

Varsti loom priske nagu enne.

Tükk aega läinud mööda. Kirbule sündinud pojad. Pärast saanud pojadki pojad.

Kirbukari kasvanud ikka suuremaks. Kui kirbud akna peale hüpanud, olnud tuba korraga pime. Kui nad voodisse karanud, olnud voodi puru ja liiva täis.

Viimaks ei annud kirbud taadilegi enam armu. Hammustanud ja närinud igast küllest. Taat pahandanud, et kirbule eluaset annud, aga mis nüüd enam teha.

Taadil nõuu peetud. Kui kirbu kätte saanud, tassinud kolde. Pöörnud eluka selili, pannud jala kaela peale ja siis tuhka suhu! Juhtunud tuhk kurku, - kirbu hing otsas. Ei juhtunud tuhk otse kurku, rüselenud elukas veel kaua aega.

Viimaks tulnud teistel kirpudel hirm peale: põgenenud saunast ära teistesse taludesse.

Vanamees saanud viimaks veel seda aega näha, et saun kirpudest tühi olnud!