Читать книгу Paanikahäire minu moodi - Merike Tuulik - Страница 7

Ärevus on seisund, mis on tekkinud kas reaalse või ettekujutatud OHU kartuse tulemusena.

See on üks tuntumaid inimemotsioone, mis ühes või teises olukorras võib tabada meid kõiki.

Need, kes ise paanikahoogudega ei maadle, ei saa aru asja hirmuäratavusest.

Ülisegane tunne peas, pearinglus, nägemishäired, hirm kaotada kontroll olukorra üle tundub väga reaalne ja loomulikult hirmutav.

Ärevus on reaktsioon ohule. Ärevus on see, mis sunnib sind tegutsema, ohust välja saama või sellega võitlema. Nii, et kogu ärevustunde eesmärk on tegelikult sind kaitsta. Kaitsta ohu eest! Kui inimesel ei oleks ohu- ega hirmutunnet, siis ta hukkuks kiirelt. See on juba iidsetest aegadest nii. Et ellu jääda, selleks oli vaja ohutunnet. See tähendab, et ohuga vastamisi olles sa kas võitled või lased jalga. Ka tänapäeval rakendub see automaatselt. Näiteks liikluses sa ju hüppad läheneva auto eest ära?!

Ärevus on meile sisseehitatud süsteem, mis aitab meil end kaitsta ohtude eest. See on huvitaval kombel mehhanism, mis kaitseb, aga ei tee meile halba ega viga. Niisiis, kui seisad vastamisi ohuga, saadab aju signaali kesknärvisüsteemile.

Autonoomne närvisüsteem ei ole üldiselt inimese tahtliku kontrolli all. ANS jaguneb sümpaatiliseks ja parasümpaatiliseks närvisüsteemiks. Sümpaatilise närvisüsteemi ülesanne on valmistada organism ette tegutsemiseks, parasümpaatiline loob sobiva olukorra energia kokku oiuks.

See tähendab, et käivitub enesekaitsemehhanism. (Vallandub adrenaliin, mis omakorda tekitab kehas mitmeid erinevaid sensatsioone. Adrenaliini tulv kehasse ei peatu sama lihtsalt, kui ta käivitub.

Alati on täiendav aeg, kus see peale paanikahoo lõppemist veel kehas ringleb ja tekitab ärevaid emotsioone. Ning seejärel teatud aja möödudes ja ka ohu möödudes käivitub taastusrežiim, mis aitab kehal naasta oma endisesse olekusse. Hea on teada, et see süsteem asub tegutsema ühel või teisel hetkel NAGUNII, sõltumata sellest, kas me üritame seda tagant sundida või mitte. See on üks nendest paljudest meile sisse ehitatud süsteemidest,mis automaatselt käivituvad.

(http://www.tps.edu.ee/materjalid/terviseopetus/tervis/inimese_nrvissteem.html ")

Sa võid muretseda nii palju kui sa tahad, kuid teatud hetkel see lõpeb. Ja ajapikku meie keha muutub targemaks. Ta liigub taastusstaadiumisse kiiremini, sest ta näeb, et tõeline oht puudub. Meie kehad on äärmiselt intelligentsed. Ning sa võid kindel olla, et sinu keha funktsioonid, viimse kui üheni, on disainitud sinu elus hoidmiseks. Teisiti oleks inimkond ammu välja surnud.

Sa pole ikka asjas veendunud?

Proovi seda: hoia hinge kinni. Niikaua kui suudad. Ühel hetkel sa HAKKAD hingama, ükskõik kui kõvasti sa püüad mitte hakata. Sa ei saa iial jagu keha vajadustest hingata. Sind elus hoida. Ja see on hea uudis.

Niisiis sul on parasjagu paanikahoog. Ükskõik, kuidas sa ennast ka ei veena, et sured paanikahoo kätte, SA EI SURE! Sinu keha ületab selle hirmu ja suundub taastusstaadiumisse, leides uuesti tasakaalu. Sinu enesesisestus, et sured kohe, ainult pikendab sinna taastustsüklisse jõudmist.

EI OLE TEADA ÜHTEGI JUHUST, KUS INIMENE OLEKS PAANIKAHOO KÄTTE SURNUD. Pea seda järgmine kord meeles, kui sul tekib paanikahoog.

Sinu teadvus ise võib hoida hirmu sinus kauem, kui su keha oleks seda tahtnud, aga lõpuks läheb ta ikkagi üle taastusrežiimile.

Meie keha ei ole absoluutselt nendest tekkivatest sümptomitest häiritud. Miks ta peakski? Ta ju teab oma võimeid ja lülitab ennast õigel ajal ümber. See kõik on meie muretsevates meeltes. Me ise mõtleme ennast paani asse. Tormavad mõtted veenavad meid, et oleme skisofreenikud. Kiirendatud pulss muutub meie peas automaatselt südameatakiks. Sealt on juba lühike tee kirstu ja kaan pauguga kinni, haa!

Aga kas see on meie süü, et me niimoodi reageerime nendele mõtetele, mis meil peas tekivad? Ma ei arva nii. Asi on info puuduses.

Hakkame siis tegelema info kogumisega.