Читать книгу Naised, kellest ma öösiti mõtlen - Mia Kankimäki - Страница 10

Asante sana. Aitäh.

Karibu. Tere tulemast, ole lahke.

Maji. Vesi.

Ndizi. Banaan.

Nyama. Liha.

Samahani. Vabandust.

Usiku mwema. Head ööd.

Na wewe pia. Aitäh, sulle ka.

Peaceful life.

Mul oli kavas usutleda Flotead kõikvõimalikel naise eluga seotud teemadel, uurida tema unistuste ja naissoost eeskujude kohta, kuid märkan, et see polegi nii lihtne. Esiteks keeleprobleem – ma ei mõista Flotea suahiili aktsendiga inglise keelest kaugeltki kõike –, kuid ilmselgelt ei oska ma ka õigeid küsimusi esitada. Mu enese vaatevinkel tundub ühtaegu täiesti ebarelevantne (mingist Karen Blixenist ei ole siin keegi kuulnudki) ning paljud mu probleemid näivad sõna otseses mõttes esimese maailma probleemidena. Piinlik mõeldagi, millisesse paanikasse olin sattunud, kui Olli oli mu külakostiküsimusele vastanud, et võiksin Floteale ehk mingi lõhnaõli tuua. „Mingi lõhnaõli!” Olin vastanud, et ma ei suudaks ealeski teisele naisele lõhnaõli osta, see on nii intiimne valik, naise identiteedi väljendaja, ja et ma olen ka ise viimased kümme aastat endale sobivat lõhnaõli otsinud, paraku tulutult. Naeruväärne. Ma ei tea, kas Floteale meeldis see lõhn, mille ma lõpuks siiski tõin, aga tundub, et kui sinu kahekordset kuupalka maksev parfüüm sulle siin pihku satub, pole see, kui täiuslikult ta kellegi identiteeti väljendab, üldse mingi küsimus.

Midagi ma siiski välja selgitatud saan, näiteks et Flotea tahaks teha oma elus veel midagi muud kui olla lihtsalt koduperenaine. Naistel on siin korralikke töökohti muidu kui tutvustega või voodi kaudu raske saada – kord oli Flotea kandideerinud kontoritööle suures rahvusvahelises organisatsioonis, aga esmalt oleks ta pidanud ülemusega sel teemal „õhtusöögil” vestlema. Paljud naised tahaksid tema sõnul mingi väikese äri püsti panna ning ka Flotea unistab isiklikust lasteriiete poest, aga tihti on naised sunnitud bossi armukeseks hakkama, et lapsed söönuks saaks. Uurin abiellumise, naiste ja meeste suhete (selgub, et iseäranis varem kohtlesid mehed oma abikaasasid tõeliselt halvasti), mitmenaisepidamise (näiteks arusha hõimu meestel on traditsiooniliselt kolm naist, kes kõik elavad sama õue peal) ja lahutusstatistika kohta. Flotea arvab, et kui kord juba abielluda, ei tule lahutus kõne allagi, isegi mitte siis, kui peaksid teisesse armuma. Tõsi küll, armumist ei tundu Flotea elus kuigi tähtsaks pidavat – tema jaoks on tähtsam peaceful life, oma raha ja vabadus.

Mzungu.

Käin koos Floteaga toidukraami ostmas sama küla naiselt, kes on puu- ja köögiviljad oma maja ette müügiks maha sättinud. Lapsed vahivad mind uudishimulikult ja lehvitavad meie lahkumisel bye, bye, mzungu, kahvanägu. Ja sellega pean harjuma: kui me Olli autoga sõidame, näitab viimane kui üks mööduja näpuga või hüüab mzungu, mzungu, just nagu oleks tegu mingi raporteerimist nõudva ohtliku olukorraga, ja alati pole selge, kas hüüd on heasoovlikult uudishimulik või kuidagi vaenulik. Ollit kutsutakse küla peal ka Papa Michell’iks ja Flotead vastavalt Mama Michell’iks, sest lapsega õnnistatuid on viisakas vanima lapse nimega kutsuda.

Michell ise on hakanud oma mzungu-šokist üle saama. Kui siia jõudsin, hiilis tüdruk jahmunult ja sõnatult mööda seinaääri, aga nüüd oleme minu toodud muumiraamatu abil suutnud sõpradeks saada. Meil on ka ühesugune dieet: söön hommikuks praemunadele ja vorstile otsa veel kausitäie Michelli putru, mida Flotea igal hommikul keedab.

Kanga.

Saan Flotea käest kauni kanga, mille sinisel taustal on oranž lillemuster. Ristkülikukujulisi puuvillaseid kangaid on kaks, üht kasutatakse seelikuna ja teise võiks ülaosaks siduda, kuid igapäevaseks kasutuseks see hästi ei passi. Mama Junis kannab kanga-seeliku juures tihti lühikeste käistega särkpluusi, Flotea kampsunit, no nii külm on, ainult kakskümmend kraadi. Kanga’del on alati mingi tekst, tavaliselt kõnekäänd, millega saab käesoleva päeva meeleolu väljendada või naabritele või abikaasale sõnumeid edastada. Minu kanga’l on kirjas mungu hamtupi mja wake, jumala õnnistust. Mulle kuluks ära ka mõni selline, millel seisaks: Maha sääsed. Või: Tahame lõvisid näha. Või: Neljakümnendates eluaastates naine otsib elu mõtet.

Külmutatud toiduainete säilitus- ja transpordisüsteem.

Poeskäigul möödume külatee peal olevast karnihurtsikust oma priskete lihatükkidega ja Flotea näitab, et see on tema lihapood – õnneks oli see mul teada. Üritan seletada, et meil Soomes selliseid pole, et liha müüakse steriilsete portsudega külmletist. Püüan meelde tuletada, kuidas on inglise keeles „külmutatud toiduainete säilitamis- ja transpordisüsteem”.

Pärastpoole räägib Olli, et telgisafaritelt söögiks hangitud liha sõidab autos päevade kaupa ilma mingite külmakastideta, aga haigeks ei jää keegi. Juurdlen, kuidas see küll võimalik saab olla ja kas kogu külmasüsteem on mingi Lääne igand.

Mtori.

Tšillin, kanga seljas, köögis ja vaatan pealt, kuidas Flotea keedab lõunaks mtori-suppi, chagga hõimu traditsioonilist sööki. Selles hautises on koos liha, banaan ja porgand ja see on hästi maitsev. Selgub, et mtori on traditsiooniline sünnitanud naiste nuumamise supp, mis soodustab piimatoodangut. Kui chagga naine saab lapse, peab ta kolm kuud padade viisi ainult mtori’t sööma. Selle aja jooksul ei välju naine üldse kodunt, ning kui ta siis kolme kuu pärast lõpuks majast välja astub, peab ta olema tohutult paks, sest muidu jääb mulje, et mees pole tema eest korralikult hoolitsenud või – mis veelgi häbiväärsem – et mehel pole raha. Selle sündmuse auks kutsutakse nais-sugulased ja sõbrannad mbesi’le ehk katsikule. Meest peole ei oodata, aga tema peab korraldama majja kõvasti toitu ja õlut, mida vanad naised pudelite kaupa alla kulistavad. Kui Michell sündis, pidi Olli kombekohaselt omaenese kätega kitse veristama. Vanasti toodi beebi emale kingiks piima ja toidu valmistamisel kasutatavat selitatud võid, aga nüüdsel ajal tuuakse raha. Raha antakse väikeste rahatähtedena, mille kinkija õhku viskab, nii et kogu kodu on rahatähtedega kaetud.

Selgub, et paljud naised tahaksid piirduda ainult ühe või kahe lapsega, aga vaestel võib neid vabalt olla seitse-kaheksa. Abordi tegemine on ebaseaduslik, aga seda tehakse ikkagi, salaja, traditsiooniliste maarohtudega. Protseduur on valus ja selle järel võib pikalt põdema jääda, aga peaaegu kõik naised on selle läbi teinud, mõned palju kordi.

Kachumbari.

Ükspäev valmistab Flotea kachumbari’t, vängelt äädikast salatit, kus on kurk, avokaado, tomat, porgand ja tuline pilipili, ja selle juurde ise tehtud friikartuleid ehk chips’e. Mõtlen kõigist reisijuhtidest loetud kategoorilisele reeglile, et Aafrikas ei tohi mitte mingil tingimusel toorest köögivilja või salatit süüa, aga söön ikkagi. Kachumbari on taevalik ja kujuneb Aafrikas mu lemmiktoiduks.

Teisel päeval teeb Flotea ugali’t, noaga lõigatavalt tihket, sõrme vahelt söödavat maisijahuputru, mida kastetakse lihakastmesse. Olli vihkab ugali’t, aga mulle maitseb ka see. Mõtlen, et Flotea on ilmselt otsustanud kõik Tansaania kulinaarsed elamused läbi võtta.

Ühel päeval läheme õhtu pimenedes tooma takeaway-kitsejalga, mille järele mul on juba ammu neelud käinud. Arushasse viiva tee äärde jäävas konkus on grillitud kitsejalad reas, valime ühe välja, kokk lõikab selle tükkideks ning pakib kaasa tšillikastet ja küpsetatud banaani. Kodus ajame neid hõrgutisi ühiselt taldrikult sõrmedega suhu.

WhatsApp.

Hakkame Floteaga Facebooki-sõpradeks. Flotea imestab, kas mul tõesti WhatsAppi pole, nii tore oleks pilte saata. Ei ole – erinevalt Floteast pole mul nutitelefoni – ja ma pole millestki säärasest kuulnudki ning ütlen, et meil Soomes küll mingeid whatsappe pole, see on kindlasti mingi Aafrika värk.

Küsin Flotealt ka muud suahiilikeelset sõnavara ja tähtsama kirjutan märkmikku üles. Asante sana, aitäh. Karibu, tere tulemast, ole lahke. Usiku mwema, head ööd. Lala salama, ilusaid unenägusid.

Magama minnes märkan, et Flotea on mulle Facebookis sõnumi saatnud: Lala salama, Mia.

Linnamasaid.

Ühel päeval sööme koos Olliga Arushas kohalike sööklas lõunat. Laudade taga logelevad punaseruudulistes shuka-kangastes ja autorehvidest sandaalides masai mehed. Kui masaid on mu ettekujutuses kuidagi õilsad, kaunid ja julged, nagu Karen neid kirjeldab, siis siinsed linnamasaid on hoopis teisest puust. Nende pilk on hägune, sandaalid lääpa tallatud ja punaseruudulise rüü peale heidetud vatijope määrdunud ja räbal. Nad on tulnud Arushasse turistidele kohalikku kalliskivi ehk tansaniiti müüma. Vaatepilt on nukker ja ma küsin endalt, kas selline siis ongi kõigi traditsioonilistelt asualadelt minema aetud rändrahvaste saatus. Kühveldan plastlaua taga kiiresti pilafiriisi suhu ja jätan kondise lihatüki söömata.

Juuksurisalong.

Kui saabusin, oli Floteal ilus patsidest soeng, aga ühel päeval istub Mama Junis trepil ja harutab tema patse lahti, sest Flotea kavatseb juuksehooldusse minna. Keerukate patsisoengute tegemine juuksurisalongis on kallis ning võtab terve päeva. Seejärel ei tohi juukseid ise pesta, vaid neid käiakse salongis pesemas. Sama seis on sirgendatud juustega – kui neid ise pesta, lähevad nad krässu ja siis nässu. Juuksurisalongis käiakse seetõttu tihti ja neid on kõikjal.

Õhtu hakul lähemegi salongi. Flotea paneb oma koduriietuse ehk kanga asemele liibuvad mustad teksad, kena pluusi, rohelised baleriinad, suure kuldkella ja kõrvarõngad ning pritsib peale veidi minu toodud lõhnaõli. Seejärel jalutame Moshono külani ja sealt edasi veel maanteed pidi Arusha poole. Väga mõnus on kogu selle roheluse keskel leebe ja maheda õhtupäikese paistel mööda punasest liivast teed kõndida. Koolilapsed vahivad mind ja mõned hüüavad good morning, ehkki mõtlevad evening’ut. Vastu tuleb koolibusse, lehmi, kitsi, kanu, mopeede.

Juuksurisalong on Arusha tee ääres. Hüpleme üle teeveere lootusetu porivälja ainsagi plekita valgele plaatidest terrassile, kus kingad vahetatakse toasandaalide vastu. Uksel jõlkuv tüdruk näitab mu poole, karjub mzungu ja on peaaegu naeru kätte kõngemas: valgeid neis juuksurisalongides kindlasti eriti ei näe. Salong on ümbruskonnaga võrreldes tõeliselt peen ja moekas, põrand läigib ja juuksuritüdrukutel on varvaste küljes uskumatult pikad neoonvärvides geelküüned. Flotea näitab, millist purki ta oma juustesse tahab: Hair mayonnaise, best treatment for hair. Passin uksel ja vaatan möödujaid: salongi ukselt avaneb vaade otse Meru mäele, mis on õhukesse pilveloori mähkunud. Teed pidi mööduvad kollased koolibussid, rohelises koolivormis lapsed, töömehed ja mama’d oma kandamitega, mõnel on pealael lapik plasttoober, teisel tohutud banaanikobarad. Üritan koolilapsi pildistada, kuid nad kõik märkavad juba kaugelt mu kaamelt kumavat nägu ja näitavad naerdes mu poole, nii et ma ei söanda pilte teha. Siia ei saa tõesti ainult kõrvalise turistina vaatlema tulla, siin langed sa ise samamoodi pilkude alla.

Oranžide juustega juuksur istub ja punub võltsjuuste hunnikust imepeenikesi patse nööri külge, mis on tooli käetugede vahele pingule tõmmatud. Viinalõhnadega noormees, kes on oma moblat laadima tulnud, ootab klienditoolis, maki pealt mürtsuvad Dolly Parton, Rihanna ja Tracy Chapman. Flotea juustesse määritakse majoneesi, siis kuivatatakse need mingisuguse aurufööniga sirgeks. Kell on pool kuus, õhtu hämardub.

On juba kottpime, kui me mööda auklikku teed kodu poole koperdame. Orienteerume mööduvate autode ja mopeedide tulede järgi, aga korra oleksin äärepealt kokku põrganud vastu tuleva lehmaga: ta on mustjaspruun ja tuledeta.

Mr Hauli.

Ühel päeval sõidan koos Olliga Arushasse asjatoimetustele ja satume keset absurdseid sündmusi, mis oleksid nagu otse mõnest Mma Ramotswe krimkast pärit. Jahime üht mr Hauli nimelist meest, kellele Olli on nädalaid varem maksnud ehitusplatsil elektri sisse lülitamise eest, aga elektrit pole endiselt. Nüüd ilmneb, et mees ei töötagi Tansaania riiklikus elektrifirmas, vaid tema äriks on mängida Tanesco tunkedesse riietunult elektrifirma esindajat ja ise hõlptulu taskusse pista vähimagi kavatsuseta midagi ära teha. Kui oleme esmalt terve igaviku elektrifirmas sabas seisnud, seejärel helistanud endale appi ehitusprojekti töödejuhataja, seejärel sõitnud tema ja paari abilise seltsis maasturiga mr Haulile järele (mr Hauli on väidetavalt ohtlik mees ja eba ausate võtete poolest kuulus, nii et abiväge on vaja), leidnud mr Hauli viimaks tema auklike kitsaste tänavate lõpus olevast kodust (porisel õuel prügihunnikud, lõkketuli ja nööri peal räbal pesu, uksepraos paar last ja kanga’sse rõivastunud abikaasa, kellel on uhke patsisoeng), sõitnud koos oma saagiga tagasi elektrifirmasse (hüpleva maasturi pagasiruumis kolm suurt meest), näinud elektrifirma hoovil oma silmaga, kuidas mr Hauli nagu muuseas üritab minema hiilides põgeneda, kuulanud seejärel tema lubadusi ilmuda järgmisel hommikul kell üheksa kontorisse raha tagastama, sõitnud hommikul uuesti elektrifirmasse ja oodanud mr Haulit paar tundi (iga kord, kui helistasime, kinnitas ta, et on teel), ja kui ta viimaks ilmus välja elektrifirma paberitega, aga ilma rahata, mida ta seejärel „pangast tooma” läks, aga ei naasnudki, hakkan aru saama, mida Olli mõtleb, kui ta ütleb, et siin kulub kogu aeg ja energia praktiliste asjade ajamisele.

Elektrit pole ka nädalaid hiljem ikka veel ühendatud, töömehed on kadunud ning ka töödejuhataja ei võta enam telefoni vastu. Olli raevutseb ja katkub juukseid – ta ei usu, et see maja eales valmis saaks, vähemalt mitte juulikuiseks kolimispäevaks.

SPF 50.

Sajab lahinal. Vihma on sadanud peaaegu nädal otsa ja ka toas on kõik juba rõske: riided kapis, raamatulehed. Olli näitab kastist leitud nahkrihma, mis on üleni hallitanud. Niiskus ja päike söövad siin vähehaaval kõik ära ning ülejäänu eest kannavad hoolt termiidid ja vaaraosipelgad. Mama Junis tõmbab selle ennetamiseks põrandaid lapiga üle ja tuulutab tube, nagu jaksab.

Vihmale vaatamata kardan ekvaatoripäikest nii kangesti, et kreemitan end igal hommikul kõrgeima võimaliku päikesekaitsefaktoriga kokku. Nädalase Aafrikas viibimise järel olen endistviisi sama lumivalge nagu siia jõudes. Kardan, et kui ma viimaks savanni jõuan, põletab see mu tuhaks.

Supu.

Ühel pärastlõunal teeb Olli ettepaneku minna kodu lähedale kausitäit supu’t sööma. Kõnnime veidi maad mööda sopast kitsast teed ja jõuame konku juurde, mille ees keeb meestel leemepada. Hurtsiku aknaaugus ripuvad kärbestega kaetud lihakäntsakad ja mees valib mulle katlas ühe küpse tüki. Tükeldatud liha asetatakse alumiiniumkausikesse, teises kausis on lihaleem. Eine maksab 1500 šillingit ehk alla euro. Mehed vahivad uudishimuliku näoga ja kutsuvad meid sisse istuma. Tilluke tuba mustab kärbestest ja istun määrdunud laua taha suppi helpima, ise teise käega kärbseid eemale äiates. (Olli sõnul on kärbeste eemale äigamise liigutus vanade inimeste viipekeelde niivõrd juurdunud, et nad lehvitavad süües automaatselt teise käega ka ükskõik kui peenes restoranis.) Mõtlen, et kui oleksin üksi ringi liikunud, oleksin kindlasti pigem nälga surnud kui säärasesse kohta tulla söandanud.

Kümne päeva maagia.

Reisil on kõik alati algul võõras ja hirmuäratav – toidud, hurtsikud, inimesed, loomad, lõhnad, hääled. Siis aga kohaned mingil hetkel, organism harjub, silmad avanevad, ja siis hakkad kõigest sellest võõrikust ja hirmuäratavast mööda vaatama. Seetõttu tahan sellel reisil kaua olla. Tahan oodata, et hakkaksin nägema.

Üldiselt juhtub see millalgi kümnenda päeva paiku.

Sealmaal ma veel pole.

Safari for one.

Olli räägib enda juhitud lukstelgisafaritest, need jätavad pööraselt kihvti mulje. Olin vast lootnud temaga loodusparkidesse kaasa pääseda, kuid selgus, et tal poleks majaehitusprojekti tõttu praegu võimalik mitte kuhugi minna. Ühtlasi keelab Olli mul kategooriliselt ühineda mõne jänkidest seljakotirändurite safarigrupiga, tema väitel saab mul neist välkkiirelt kõrini. Koitma hakkab absurdne tõde: ma peaksin üksinda savanni minema. Või siis mõne giidiga kahekesi.

See jällegi tähendaks mitut hirmutavat asja. 1) Reis tuleks kallis ja 2) minusugusele introverdile sotsiaalselt proovilepanev, kuna ma ei saaks grupi sisse varjuda. Ja veel, 3) giid oleks suure tõenäosusega mees. Peaksin niisiis savannis paar nädalat mõne kohaliku mehega kahekesi olema. Peas hakkab tiksuma häire. Kas sellest võiks probleeme tulla?

Olli ei saa mu küsimusest aru.

Mu üheinimese safariprogramm hõlmaks kahtteist päeva loodusparkides, igal pool alati kaks ööd: Arusha rahvuspargis, Manyaras, Serengeti Seroneras, Lobos ja Ndutus ja lõpuks Tarangires – Ngorongoro kraatri jätaksime programmist välja, sest sinnasõidu päevatasu auto kohta oleks 250 dollarit, mis oleks ühe inimese puhul arutu. Safaripäevadel kuuluksid programmi hommikune ja õhtune sõit looduspargis. Kõlab toredalt, kuid tuleb tunnistada, et olen pettunud, kui mõistan, et telgisafarile – ja seega ehedasse karenblixenlikku meeleollu – ma ei pääsekski, sest millegi sellise korraldamine ühele inimesele tuleks liiga kallis. Selle asemel ööbiksin loodusparkide lodge’ides, hotellilaadsetes öömajades. Eh, oleksin tahtnud telkida!

Minu üllatuseks räägib Olli, et ka tema ise käis esimest korda safaril alles peaaegu neljakümnesena. Seni oli ta tegutsenud bioloogia ja keskkonnateaduse doktorina hoopis teistel aladel, kuid saanud oma liblikate teemalise raamatu eest Finlandia teadusauhinna, oli ta otsustanud lapsepõlveunelma safarist ellu viia – ja sellele rajale püsima jäänud. Nüüdsel ajal tunneb ta Tansaania loodusparke nagu omaenese taskuid, on neist lugematuid raamatuid kirjutanud, juhib safareid ja kolis lõpuks mõne aasta eest täiega Tansaaniasse. Kuid oma esimese öö Aafrikas oli Olli veetnud Tarangire Safari Lodge’i telgis ning enda sõnul surmahirmu tundnud.

Käime Arushas Olli koostööpartneri Andrew’ kontoris mu safarist rääkimas ning ilmneb, et reis kujuneks kohutavalt kalliks, palju kallimaks, kui olin eelarves ette näinud. Aga pagana pihta, mis mul siis üle jääb, kui ma kord juba selleks siia tulnud olen?

Õhtul leban finantsasjade pärast muretsedes voodis ja söön lohutuseks Flotea tehtud ndizi rosti’t, küpsetatud ja soolatud banaani (taevalik). Mõtlen sellele, kuidas Karen kirjutas, et safarielus on midagi, mis paneb kõik mured unustama, ja kuidas savannis on kogu aeg selline tunne, nagu oleks pool pudelit šampanjat ärajoonud. Ehk suudaksin šampanjauimas kogu selle ilu hinna unustada?

Pesumasin.

Kuna mul on safari jaoks puhtaid riided vaja, hakkame pesu pesema – käsitsi, sest pesumasin on audis ja ega Flotea säärase riistapuu efektiivsuse peale ei loodagi. Flotea valab hoovis kolme kausi põhja natuke külma vett ja pesupulbrit ning hakkame nühkima ja loputama. Kolmetunnise rügamise järel on mu käed punased, kipitavad ja rakkus ning õlad ja selg maas kükitamisest kanged. Mõtlen, et Lääne inimese argielust ei tuleks midagi välja, kui elu sõltuks käsitsipesust. Võib ka olla, et pesupesemine on üle kogu maailma tüdrukute elu suuremaid orjastajaid. Kes jõuaks koolis käia, kui kogu pere pesu tahab pesemist?

Crazy.

Flotea ja Olli sõber Eutropia on meid sööma kutsunud, nii et sätime külaskäiguriided selga ja läheme. Eutropia poolvalmis maja asub mäenõlval vapustava vaatega paigas – sõidame mööda muhklikku külateed nii kaugele, kui saame, ja ronime siis veel jalgsi mööda järsku rada, möödudes lihtsatest savimajadest, mille õued on täis räbalates lapsi, kuivavat pesu ja hulkuvaid koeri.

Eutropia on varem töötanud looduspargi lodge’is, kuid on nüüd asutanud sisustuskaupade poe ja ehitab samal ajal maja. Elutuba näeb oma diivanitega ja lehmanahaga kaetud rotanglaudadega uhke välja, aga majas pole veel kraanivett, elektrit ega näiteks külmkappi ning köögilaadne avatud ruum on täis hiiglaslikke veetoobreid. Majas elavad ka Eutropia õde ja ema ning see vana, juba kõva kuulmisega chagga naine istub sõnagi lausumata diivanil, kõige paremad riided seljas: tal on lisaks värvikirevale kanga’le üll oranž narmastega jakk ja lilleline rätik. Eutropia on teinud meile mchanyato hautist ja pakub õlut, ise on nad juba söönud. Akendest avaneb vapustav vaade alla orgu ja päikesepaneelidest elektrit saavas muusikakeskuses mängib Patsy Cline’i „Crazy”.

Sõidame koju läbi õhtupäikeses kümblevate külade, põikleme auklikus poris kanade ja kitsede eest kõrvale. Otsustame minna emadepäeva auks veel korraks luksusliku Meru hotelli terrassirestorani. Kontrast savimajade ja klaasseintega hotelli vahel ei saaks räigem olla. Ukse peal on turvakontroll ja autoaluseid uuritakse teleskooppeeglitega, hotelli aias on avar, palmidega ääristatud muruväljak ja stiilne basseinibaariga restoran. Terrassil istuvad jõukad, hästi riides kohalikud ja kahvanäod, kes oma safarielamustest Skype’i kaudu teisele poole maailma reportaaži teevad. Basseini ääres pikutab keegi veel ujumispükste väel, drink käes. Tellime maasikakokteili ja litšimahla ning maksame nende eest Eutropia poe müüja nädalapalga.

Miiniväli.

Jah, mulle on hakanud juba koitma, kuivõrd erinevates reaalsustes siin elatakse. On kohalike elu ja on valgete elu. On vaeste elu, on rikaste elu. On kaootilised linnad, vaesed külad, on probleemid vaesuse, hügieeni, tervise, pisikuritegudega, korruptsiooni ja ebaturvalisusega. Keset üleüldist vaesust on rikaste tarastatud ja turvakontrolliga alad. Ja siis on veel kusagil päris mujal see „Avara looduse” maailm, puutumatu looduse ja metsloomade maailm, see unelmate Aafrika, kuhu veetakse turiste. Tavakohalikud ei näe seda maailma eales.

Märkan sedagi, et iseend sellesse mustrisse paigutada polegi lihtne. Siin olen ühtäkki „rikas” valge (mida ma Soomes tõesti pole), kes äratab kõikjal tähelepanu, ja mitte tingimata positiivses mõttes. Olen kogu aeg piinlikult teadlik kõigest sellest, mis mind kohalikest eristab: oma nahavärvist, riietest, rahakotist, hügieeniarusaamadest, safariunistustest, absurdsest Karen Blixeni projektist. Vaatan kõike huvitatult, tahan kõike näha ja kõike mõista, aga kuidas seda teha? Isegi pildistamine tundub kuidagi vale. Kas ma üldse tohin sellest kirjutada, ning kui jah, siis kuidas? Tahan kirjutada, mis tunne on keskealisel soome naisel, kui ta saabub umbkeelsena Kareni kannul Aafrikasse, aga ei tea, kas sellest ülesandest on üldse võimalik välja tulla stiilipuhtalt, ilma kurikuulsa eksotiseerimiseta