Читать книгу Naised, kellest ma öösiti mõtlen - Mia Kankimäki - Страница 9

[KAREN KIRJUTAB]

24.3.1917. Kallis ema, see on mu esimene kiri meie uuest majast, oleme juba sisse kolinudja olen ääretult rõõmus, ehkki elame keset ajutist kaost. Töömehed pole neist asjust, mis ma neile kaks kuud tagasi ülesandeks andsin, mitte midagi teinud – - aga ikkagi on imetore siin olla.

27.3.1918. Kallis Ea – - Kannatame siin põua all, mis ületab kõike, mida teil seal kodus üldse ette kujutada saab. Kui see veel kaua kestab, saab kogu maa hukka. – - Meil napib kõike: võid, piima, koort, köögivilju ja mune. – - Kõik taimed närbuvad, savannides on iga päev tulekahjud ja nad on täiesti mustaks söestunud. Kui Nairobisse sõita,jääb mulje, et see on suure tulekahju alla mattunud, kuna linna kohal hõljub nii päeval kui ööl paks kollane tolmupilv,ja kui tuul somaalide küla ja basaari poolt puhub, on selline tunne, nagu lööksid katku-ja koolerabatsillid õhus rõõmsalt tantsu. Nairobis on surnud seninägematult palju valgeid lapsi ja see tulikuum, kõike kuivatav tuul käib kõigile närvidele …

Kui Karen poolteist aastat kestnud Euroopa reisi järel jaanuaris 1917 Aafrikasse naasis, oleks kohvifarm pidanud esimest korda saaki andma, kuid aastaaja kohta erandlikud paduvihmad ja sellele järgnenud pikk põud tõid kaasa olukorra, et saaki ei saadud peaaegu üldse. Firma, mis kandis nüüd nime Karen Coffee Company ning mida finantseeris Kareni onu Aage Westenholz, oli kahjumis. Karen ja Bror olid kibedas rahahädas ning Karen kirjutas Taani sugulastele ja palus palgatõusu, sest kõik pidavat olema nii kallis, et kogu raha kulub elamise peale ja „me peame veel kogu aeg ka külalisi kostitama”. Järgmine aasta oli saagi poolest samuti katastroofiline: põud jätkus, aafriklased olid näljas, näljahädale järgnesid katk, Hispaania gripp ja rõuged, seejärel veider niiske ja jäine kuivus, farmil nappis kõike ja ta ei toonud pennigi sisse. Ja ega tegu polnud mingi erandliku olukorraga. Ehkki Karen seda veel ei teadnud, said siit alguse lõputud majanduslikud probleemid ja meeleheitlikke finantseerimispalveid sisaldavate kirjade vood, mida ta saatis Taani poole kogu Aafrikas elatud aja jooksul kuni 1931. aastani ja lõpliku pankrotistumiseni välja. Kohvifarm ei saanudki eales korralikult saaki andma hakata, sest oli rajatud liiga külma ja kuiva kliimasse.

Siiski kolisid Karen ja Bror uude, suuremasse majja, mille nimeks sai Mbogani, ja sinna rajaski Karen selle „kultuurioaasi”, millest oli juba Taanist lahkudes unistanud. Aga täiuslikust oaasist oli muidugi asi kaugel – väline külg oli küll paigas: lillemustriga diivanid, gustaviaanlikud tualettlauad, pitsservaga lambivarjud ja kristallkarahvinid, aga muidu oli elu Kareni väitel nagu XVIII sajandi Taanis: vihmaga olid Nairobisse viivad teed läbi lõigatud, toitu tuli hankida jahti pidades, meelelahutus oli improviseeritud ning headest raamatutest ja kvaliteetsetest vestluspartneritest oli alailma puudus.

1917. aastal õppis Karen autot juhtima ning soovitas seda oskust hiljem kõigile naistele. Karen igatses kangesti raamatuid, muusikat ja kunsti ning kartis, et idioodistub nende puudumisel. Karen unistas maalimisest ja kunstiõpingutest ning maaliski vahel kiltmaa kuivi värvitoone ja eredat valgust või aafriklaste portreesid (ta kurtis, et kohalikud on kehvad modellid, ja kord pidi ta üht noort kikujut maalides poissi kogu poseerimise aja püstoliga ähvardama, et too paigal püsiks). Kui Bror oli pikalt ära (ja seda juhtus tihti), oli Karen üksildane, depressioonis ja igatses koju – ta võis nädal otsa voodis lebada, kuid valetas emale oma kirjades reipalt, et on ainult väikese päikesepiste saanud. Karen kirjutas emale ka seda, et ei ole veel kaotanud lootust last saada, vaid on kindel, et see ikkagi juhtub. Ühel päeval sai Karen naabri-Sjögrenilt relva ja põles soovist jälle laskma pääseda – parema puudusel sihtis ta õue peal tuvisid – („eile pärastlõunal lasin neid kakskümmend üks tükki”). Ükskord lasi Bror maha viiemeetrise püütoni ning Karen plaanis maonaha Pariisi Hellsternile saata ja sellest kingad teha lasta. Karen käis läbi somaalidega ja kirjutas koju, et kõik tema parimad sõbrad on muhameedlased ning et tema somaali teenija ja parem käsi Farah on „tõeline ingel”, nii tark ja peenetundeline. (Õigupoolest oli Karen selle kütkestava usu kohta nii palju lugenud, et Bror oli „keeldunud kella kaheteistkümne ja nelja vahel enam Muhamedist midagi teada saamast”.) Teiste emigrantidega Karen hästi läbi ei saanud, vaid vihkas nende enesega rahulolevat ja ülbet hoiakut aafriklaste suhtes. „Oma mustade vendadega” tundis ta seevastu hingesugulust ning nad muutusid talle aastatega aina tähtsamaks. Ta hakkas planeerima kooli rajamist farmilastele.

Iga pühapäev istus Karen oma kirjutuslaua äärde ning kirjutas pika kirja emale või vend Thomasele või õdedele või tädi Bessile, kes pidi vastu võtma pikki arutelusid abielu, seksuaalmoraali, sündimuskontrolli ja naisliikumise päevakajalistes küsimustes. („Kallis tädi Bess,” kirjutas Karen kord, „mõte minu kirju avaldada on sinust tõeliselt hirmus. Kui teaksin, et nii sünnib, ei suudaks ma kirjutadagi.”)

Ja kui kaks aastat kestnud põua ja kibeda vaevlemise järel lõpuks vihma sadama hakkas, kirjutas Karen: „See on maapealne paradiis. Mul on selline tunne, et kus ma tulevikus ka poleks, mõtlen seal ikka, et ei tea, kas Ngongis ikka sajab.”