Читать книгу Naised, kellest ma öösiti mõtlen - Mia Kankimäki - Страница 7

Esimene päev Aafrikas. On hommikupoolik, istun aialaua taga ja söön Olli abikaasa Flotea tehtud Tansaania putru. Taevas on pilvine ja õhk on värske, niiske, kuid meeldiv. Eksootilistes värvides linnud laulavad ja banaanipuud kohisevad tuule käes – hommikul pidasin nende kahinat vihmaks. Kusagil aia taga ammub lehm, ilmselt seesama, kellelt Flotea käis Michellile hommikust piima toomas (Flotea küsis, kas ma tahaksin ka, aga ütlesin viisakalt ära). Uskumatu: olengi siin.

Jõudsin kohale hilisõhtul hirmunult, surmväsinult, poolsöömata ja migreenis. Mind võttis vastu niiske leitsak, õhtupimedus, Aafrika veidike suitsune ja vürtsikas lõhn, mis tuli mulle eelmisest korrast kohe meelde. Kilimanjaro lennujaam oli ainult üks imepisike lagunenud hoone, viisajärjekorras higi voolas, ööliblikad platsatasid vastu särisevaid laetulesid. Järjekorras seisid reipa olekuga Ameerika tudengid, kes huilgasid rõõmsalt we’re gonna see some li-i-ons, ning ilus somaali tüdruk, rätik peas, kes oli lennukis mu kõrval istunud. Ka temal polnud lennukis jututuju, vaid ta kaevas YSLi rätikusse mähitud Vuittoni kotist välja nahkkaantega iPadi ja kuulas kogu tee kõrvaklappidest Muslim Pro rakendust.

Olli ootas lennujaama uksel. Ta ütles kohe, et ma ei näe üldse selline välja nagu mu raamatu kaanefotol (muidugi mitte), ja sama võin öelda ka tema enda kohta. Kuid kohe oli selge, et mu mälestuspilt paari aasta tagusest telefonivestlusest vastas tõele: see mees räägib nagu tatraveski, lakkamatult, kõigil teemadel – infot tuleb kohemaid nii palju, et oleks makki vaja.

Toppisime kohvrid rohelisse Land Roverisse, mis Olli väitel pole mitte auto, vaid tööriist, ja tööriista moodi nägi see ka välja. (Hiljem sain teada, et Olli oli selle minu auks just ära pesnud.) Lennuväljalt pidi Olli koju olema viiskümmend kilomeetrit ja selle peale pidi minema tund – maasturi tuled olid kehvad ja õues oli kottpime, aga Ollil õnnestus hoida õiget kurssi tänu ees sõitvale autole, uurides vahepeal taskulambiga mootori termomeetrit, mille näit tõusis väidetavalt liiga kõrgele. Lahtistest akendest valgus sisse öise Aafrika lopsakat lõhna, möödusime armetutest külakestest ja tänavaäärsetest baaridest. Oli kottpime, tänavalaternaid siin pole ja ka ennist taevas selili kiikunud kuusirp oli kadunud. Lõpuks jõudsime tillukesele teelahkmele („on see nüüd õige või”, pomises Olli pimeduses, nagu ei tunneks omaenda koduteed ära) ja keerasime uskumatult auklikule ja porisele rajale, kus mingi teise autoga polekski saanud sõita, ja vahepeal olin kindel, et isegi sellega mitte. Oleme Arusha lähistel maal ja kõik näeb väga-väga vaene välja. Õnneks oli Olli meiliga oma maja pildi saatnud, sest pimeduses paistsid ainult askeetlikud savist ja laineplekist osmikud ning muidu oleks mind ilmselt juba hingeldushoog tabanud. Põrkleva sõidu lõpuks jõudsime viimaks müüride ja elektrikarjusega ümbritsetud maja juurde. Bangalostiilis eramu õues ootasid meid Olli tansaanlannast naine Flotea ja peatselt kaheaastane tütar Michell.

Ja nüüd ma siis olengi siin, Tansaania külas. Mu konkreetne Aafrika Karen Blixeni unelm – loodusparkide ääretuseni ulatuvad savannid – on veel kusagil kaugel ees, kuid tahan muidugi näha ka seda, milline siin tavaliste inimeste elu on. Tean, et Tansaania on vaene maa, palju vaesem kui Keenia. Tean, et koloniaalajal Tanganjikaks kutsutud piirkond kuulus esmalt Saksa Ida-Aafrika ja seejärel Briti impeeriumi alla, iseseisvus 1961. aastal ning tegutses veel viimaste aastateni kommunistlike põhimõtete järgi. Hõime on siin üle saja kahekümne ning ligi 30 protsenti elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri.

Ja seda on ka näha. Olli maja oma elutoa diivanigrupi ja televiisoriga, plaaditud siseõue, palmipottide ja peegelakendega, millest sisse ei näe, on muidugi tore. Kuid aiamüüri lukustatud värava taga on teine maailm: porised teed, plekist osmikud ja savist majad, kus pole aknaklaase, elektrit ega voolavat vett. Ümbruskond on niivõrd vaene, et on lausa piinlik lahti pakkida ja kappi panna oma arvukaid riidekomplekte, fööni, kimonolaadseid hommikumantleid, energiabatoone ja kosmeetikapurke, ehk siis kõike seda, mille puhul teeme näo, et see on tähtis, kuid mis mõjub siin vaid laiamisena – kristallklaase ja kappkelli ma siiski kaasa ei võtnud. Kuid ma tõesti ei teadnud, kuhu ma tulen: oleksin ju võinud sattuda ka mõnda valgete sisserändajate peenesse rajooni, kus rüübatakse pärastlõunaseid drinke ja käiakse grillipidudel. (Hiljem saan Olli käest teada, et siin selliseid rajoone ei ole – küll aga Keenias.)

Ega seegi maja ei suple Lääne mõõdupuude järgi luksuses, kuigi on siinsete kohta peen. Maja on ehitatud alles mõni aasta tagasi, aga seintest ja laest pudiseb juba värvi ning paljud kohad on roostes ja hallitanud – väidetavalt on häda madala kvaliteediga materjalides, mis peavad siinses kliimas ainult mõne kuu vastu. Pidevalt on elektrikatkestusi, ja kui voolu on, siis on see nõrk, ning seetõttu pole näiteks pesumasinat pool aastat kasutada saanud. Valla veetorust tuleb vett ainult nirinal. „Praegu oleme kohale toodava vee peal,” ütleb Olli ning hommikul näen, mida see tähendab, kui naabermaja housegirl tuleb lastekarjaga läbi: neil kõigil on lai naeratus ja räpased plastsandaalid ja nad kannavad pea peal meie tänase päeva dušivett. Ämbrite sisu pumbatakse maja katusel olevasse paaki, kust tuleb tarbevesi. Aga kraanivesi pole isegi keedukõlblik; keetmiseks mõeldud vesi on köögis eraldi ämbri sees. Olen kusagilt lugenud, et siin peab isegi hambaid pudeliveega pesema, ja nii kavatsengi teha.

Hommikul kümme minutit enne üheksat ütleb Olli, et üldiselt läheb kell üheksa elekter ära, nii et lae oma telefon ja käi kohe duši all, enne kui soe vesi otsa saab. Sööstan käsu peale vannituppa. Siis üritan oma e-posti lugema pääseda, aga Olli netipulk kord töötab, kord ei, ja lõpuks annan alla. See on Aafrika, nagu kõnekäänd ütleb.

Majas käib housegirl, juba kaheksas omasugune. Kõik on tulnud ilma palumata ja lihtsalt hakanud midagi tegema. Ma ei tea, kas Mama Junis palka saab, kuid märkan, et Flotea jätab õhtusöögist üle jäänud mchanyato hautise ööseks lauale ja hommikul võtab Mama Junis selle kaasa. Ta koristab ja peseb pesu ning on seltsiks Floteale, kes on Michelliga tihti päevade viisi üksi kodus. Mama Junis elab kohe kõrval palju algelisemates oludes: tema savimajas on muldpõrand ning vesi ja elekter puuduvad, nii et ehk talle täitsa meeldib veeta oma päevi majas, kus vahel võib diivanile pikali visata ja telekat vaadata. Pealegi saab siin telefoni laadida – seda teavad ka teised naabrid, kellel kõigil on küll telefon, aga mitte elektrit, ega pruugi olla ka raha kõneaja ostmiseks. Mama Junis on Flotea seltskonnas rõõmus ja elav, aga mulle ei naerata kunagi. Mõtlen, kas ma olen üks järjekordne närvidele käiv rikas valge.

Pärastlõunal läheme koos Olliga Arushasse asjatoimetustele. Ka päris meie maja ees on nn restoran ehk plekkhurtsik, mille ees on grill, pluss midagi kioskilaadset, kust saab osta pudelivett ja kartulikrõpsukotte. Auklikul koduteel on lihaputka, kust Olli kavatseb mu õuduseks osta õhtusöögikraami – lahtise hurtsiku laest ripub konksude otsas igasuguseid lihakäntsakaid, mingeid jahutusseadmeid pole. Järgmisest putkast ostab Olli oma kõnekaardiga telefonile kõneaega. Ta ei tule isegi autost välja, vaid hüüab poodnikule oma ostu ja väike plika ulatab kauba autoaknast sisse. Täna on pühapäev, nii et vähesed on liikvel. Koduküla nurga peal Moshono Standil seisavad valves mopeedtaksod ehk tojo’d ning porisel külateel on kõik oma parimates riietes. Näen värvikaid Tansaania rõivaid, keerukalt seotud pearätikuid ning meestel ülikondi: siin on oluline näha inimeste ees stiilne välja, ehkki taskuis ulub tuul.

Liiklus on täna rahulik, tavaliselt olla hirmsad ummikud. Arusha on omaaegne väike küla, mis viimastel aastatel on plahvatanud poolteise miljoni elanikuga keskuseks, kuid liikluskorraldus ega ka miski muu pole samas tempos arenenud. Teed tsentrumisse ääristavad jakarandad ja Aafrika tulbipuud, mille õied hõõguvad oranžikaspunaselt. Möödume restoranist, kust Olli ja Flotea vahel kiirtoiduks kitsejalga ostavad, seejärel kellatornist, Aafrika keskpunktist, kust on Kairosse ja Kaplinna ühepalju maad. Arushas on kaootiline õhkkond ja sellist tunnet ei teki, et tahaks tänavatel ringi jalutada. Toidukraami soetame supermarketist (kus Euroopa stiilis toit on meeletult kallis) ning avokaadosid ostame teeäärsest putkast, kus Olli suahiili keeles tingib. (Mulle ei mahu ikka veel pähe, kui ebaproportsionaalsed siinsed hinnad paistavad olevat: näiteks auto käsitsipesu seest ja väljast maksab 6000 šillingit ehk alla kolme euro, samas kui paljud kaubad, kas või näiteks titemähkmed, on nii arutult kallid, et enamikul kohalikel pole nende jaoks raha.) Lepime kokku, et siin olles söön pere seltsis ja Olli esitab mulle mingil hetkel toidu, transpordi ja muu eest arve. Seejärel sõidame veel krundile, kuhu Olli praeguse üürikodu asemel päris oma maja ehitab. Toad hakkavad seest juba valmis saama, aga välisseinte viimistluseks praegu raha polevat. Kolida plaanitakse juunis – ma ei tea, kas ma siis veel siin olen, aga Olli ütleb, et on mulle vajadusel tagavaramajutuse korraldanud.

Olli ja Flotea on mõlemad hirmus toredad ja külalislahked ning Michell muidugi nii nunnu, et pista või nahka, kuigi häbeneb ikka veel. 36-aastane Flotea kuulub chagga hõimu ja on Kilimanjarost pärit (tema isa on endine Kilimanjaro rahvuspargi juhataja) – ta on pikk, rahulik ja leebelt vaikne ning naeratab veidi altkulmu. Olli seevastu on vapustav infoagentuur, fakte tuleb kogu aeg nagu torust, nii et ma ei suuda kuidagi kõike läbi töötada. Ööpäeva jooksul olen kuulnud laias laastus kõike võimalikku Tansaania liikluskultuurist, rahvuslikest eripäradest, laste kasvatamisest, maja ehitusest, puurkaevudest, veemajanduse korraldusest, rahvastiku plahvatuslikust juurdekasvust (siinse kandi kõige hullem probleem), posti haledast käimisest (on lausa ime, et mu saadetud Sei kohale jõudis), telefonide tähtsusest (siin pole midagi tähtsamat kui sõprade ja sugulastega ühenduses olemine), Tansaania vägevast loodusest, loodusparkidest, Aafrikast kliimamuutuste eelpostina (sademete hulk ja ilmastik on lühikese ajaga ärevust tekitavalt radikaalselt muutunud) ning mõistagi tema enese isikuloost. Olli ütleb otse välja, et valge mehe elu Tansaanias pole mingi meelakkumine, ning räägib lahkesti oma mitmetest probleemidest. Kõige suuremas stressis on ta oma majaehitusprojekti pärast, mis oma tagasilöökidega, kommunikatsiooniprobleemidega ja kultuurierinevuste vastu võitlemisega jätab leebelt väljendudes košmaarse mulje.

Arusha ümbruskonnas ringi sõites on mul kogu aeg tahtmine pildistada, kuid miskipärast ei tundu see sünnis. Niisiis panen märkmikku kirja pildid, mida oleksin tahtnud teha:

Punakaspruunid savised liivateed.

Banaanipuud, nende värske haljus, pulbitsev rohelus.

Teid ääristavad kirevad plekkhurtsikute read: poed, baarid.

Savist majad. Poolikud majad. Betoonmüürid majarootsude ümber.

Nööril kuivav pesu.

Tagaõues suitsevad lõkked.

Praht, igal pool prahihunnikud.

Hurtsikute tagant piiluvad lapsed.

Turuplatsi ees oma Singeri õmblusmasinatega valvel passivad mehed.

Turuplatsi keerdkäikudes puuviljakioskid, vürtsimäed, tilaapiad, hiiglaslikud Niiluse ahvenad, otsekui fantaasiamaailmast pärit kuivatatud kalad, punutud korvid, veenõudeks müüdavad kemikaalikanistrid.

Liikluspolitseinikud, rinnas silt, millel seisab „Livingstone”.

Autoremonditöökoja mehed.

Kitsekarjad tee peal.

Mopeedimehed, kes veavad seljas munakarbimäge.

Paljajalu sopa sees sammuvad naised.

Valged mehed oma suurtes maasturites.

Laineplekist baaride ees istuvad mama’d.

Ilusate noorte tüdrukute pruunid hambad.

Õhtul läheb elekter ära ja istume pimedas majas taskulampide valgel. Sööme Flotea tehtud lihahautist, seda, mis on valmistatud külaputkast ostetud lihast. Hautis on hea. Flotea hoiab hämaras köögis patareidel töötavat raadiot mängimas ja laulab muusikale kaasa. Olli korgib lahti Serengeti õlle, mille sildil on leopardi pilt. Michell hüpleb edasi-tagasi, mina kirjutan sule sahinal üles märksõnu nagu takeawaykitsejalg. Võrratu, kodune õhkkond – mida ma küll kartsin?

Ah jaa: malaariat. Kohe pärast hämardumist on majas sääski näha ning vaatamata profülaktilisele ravile märkan end mõtlevat kõigile nendele õudustele, mida nad kaasa toovad. Skaneerin hüsteeriliselt sääski, sest olen tavaliselt nende konkurentsitu lemmik, ning mõistagi kargaksid nad mulle ka siin kallale. Seetõttu olen täpipealt kell kuus, kui pimedus saabub, mähkinud end reisijuhtide soovitatud valgetesse pikkade varrukate ja säärtega riietesse ning valgetesse pitsitavatesse lennupõlvikutesse, ehkki higi voolab mööda selgroogu alla, ja piserdanud õhtuseks parfüümiks Offi. Olli on lühikestes pükstes nagu alati ja loodetavasti ei pööra mu veidrale riietusele tähelepanu.

Magama minnes märkan, et üks sääsk on mu moskiitovõrgu sisse pääsenud, ning ma ei saaks mingil tingimusel und, enne kui ma pole teda üles leidnud ja maha nottinud. Asja ei tee paremaks ka Olli jutt, et malaariat kandvad sääsed näevad välja hoopis teistsugused – nende torkamisasend on väidetavalt hoopis teistsugune kui harilikel sääskedel –, aga kust kurat ma teadma pean, missugune, ja igal juhul oleks selles etapis juba nagunii liiga hilja. Müttan moskiitovõrgu sees, lamp otsa ees, higikiht keha katmas, aga see verehimuline põrguline ei anna näole. Lõpuks ei jaksa ma enam teoreetilise sääse varitsemise pärast üleval passida. Magan nagu nott.

[KAREN KIRJUTAB]

„20.1.1914. Kallis väike emake – - Panen selle kullerile kaasa, et saaksid mu imelisest uuest elust ettekujutuse.

– - Olen voodis, mitte haiguse, vaid öisejahi pärast, väikeses palkhütis –ja igal pool mu ümber on kõige võrratum ja imeilusam maastik, mida ette võid kujutada, kaugel hiiglaslikud sinised mäed, nende ees laiad rohumaad täis sebrasid ja gaselle,ja öösel kostavad pimedas lõvide möirged nagu relvamürin.

– - Siin pole põrmugi liiga kuum, õhk on nii pehme ja imeline ja nii kerge, vaba ja õnnelik tunne on …

1.4.1914. Kallis tädi Bess – - Siinseid hõime vaadeldes tundub mulle, et valge rassi erakordsus on üksnes kujutlus. – - Meil siinfarmis on 1200 noort meest ja nad elavad kümne- või kaheteistkümnekesi kusagil armetus õlgonnis ja ma pole kunagi näinud vihaseid nägusid ega kuulnud tülitsemist, vaid kõike tehakse aina lauldes ja naeratades. – - Ratsutan peaaegu iga päev masaide reservaati ja püüan tihtilugu nende pikkade kaunite masaidega rääkida.

14.7.1914 Mu kallis ema – - Meil on olnud lihtsalt imeline, ma pole kunagi elust niimoodi mõnu tundnud. – - Safari õnnestus hiilgavalt – - lasin ühe lõvi ja ühe suure leopardi. Bror õpetas mind laskmaja tema meelest lasen ma hästi …

3.12.1914 Kallis ema – - Mul on kole palju tegemist täiesti koolitamata koka välja õpetamisega. See pole tõesti kerge, kuna ise ma süüa teha ei oskaja õpetama peab suahiili keeles.

– - Aga nüüd oskame kokaga teha täiuslikke lehttaignakooke, karamellipudinguid, beseesid, pannkooke, torte, erinevaid sufleesid, vahukooresarvekesi, õunapirukat, šokolaadipudingut, tuuletaskuid –ja veel teeb ta meisterlikult kõikvõimalikke suppe, küpsetab head leibaja skoone …

Kui Karen 1914. aasta jaanuaris oma uude koju, Nairobist paarikümne kilomeetri kaugusel asuvasse väikesesse tellistest bangalosse saabus, võtsid teda majas vastu kõik farmi tuhat kakssada aafriklasest töölist. Kaugemal paistsid otsekui sinise laineharjana Ngongi mäed ning nende ümber kuulus Swedo-African Coffee Companyle nüüd 1800 hektarit maad. Esimesel Euroopasse saadetud fotol poseerib Karen oma maja terrassil üleni valges: pikas valges seelikus, valges pluusis, valgetes kõrge kontsaga kingades, pikkades valgetes sukkades ja laia servaga kübaras. Karen on pildil ainus, kes naeratab, kõik kaheksa Aafrika teenijat vaatavad tõsiselt objektiivi.

Karenil oli tunne, nagu ta „oleks tulnud vaiksele maale”. Nairobi oli toona primitiivne, hall ja lagunenud väikelinn, nagu anšoovisepurk oma laineplekkidega, aga kiltmaa oli paradiis. Maastik oli askeetlik, kuivkollane tasandik ning voogavaid künkaid kirjas tumeroheliste kohviistandike lapitekk. Loomi oli seal kandis tohutult: mäestikujärvedel olesklesid flamingod, küngastel hulkusid pühvlid, ninasarvikud ja kannad, metsades oli elevante, kaelkirjakuid ja ahve ning savannides karjade kaupa sebrasid, gnuu-antiloope, gaselle ja suuri kaslasi. Tõepoolest paradiis. Ka õhk oli kiltmaal nii puhas ja klaar, et kuulu järgi tabas valgenahalisi seal omalaadne eufooria, nii et nad polnud päris süüdivad – emigrandid harrastasid isegi kiresuhteid nii sundimatult, et aurikute baarides küsiti naistelt: kas olete abielus või elate Keenias?

Kui Karen ja Bror savanni primitiivses palkonnis ööbides (ulukeid oli kõvasti, lõvid möirgasid öö otsa, ainult kärbsed ja kirbud kiusasid) põgusalt mesinädalaid pidasid, oli Karen juba veendunud, et tema uus elu on suurepärane. „Siin olen just seal, kus peangi olema,” kirjutas ta. Siin oli tõepoolest seda avarust, vabadust ja kirge, millest ta Taanis unistanud oli.

Kuid veebruaris, kuu pärast kohale jõudmist, jäi Karen malaariasse ning lebas nädalaid iivelduse ja depressiooniga voodis. Bror viibis safaritel või Nairobi emigrantide seas populaarses Muthaiga klubis „äriasju ajamas” ning Karen kirjutas koju, et „on natuke igav, kui Bror palju ära on”. Tegelikult lebas Karen kogu kevade haigevoodis. Iga kord, kui ta end veidi paremini tundis, planeeris ta maja laiaulatuslikku remonti (maja oli halvasti ehitatud ning ka terrass avanes ebapraktiliselt päikese poole), käis ratsutamas, lõi kaasa kohvipõõsaste istutamisel (saagi kandma hakkamiseks pidi kuluma veel kolm kuni viis aastat) ning õpetas somaalist kokale toiduvalmistamist. Emal palus ta saata Taanist 1830. aasta kokaraamatu, sest see pidi laias laastus vastama käepärast olevatele vahenditele.

Kui arst Karenile põdemise järelraviks keskkonnavahetust soovitas, läks ta koos Broriga kuupikkusele jahisafarile masaide reservaati. Nad võtsid kaasa kolm muulavankrit ja üheksa teenijat: nii väikese seltskonnaga oli hõlpsam ringi liikuda. Safari oli unustamatu. Karen polnud kunagi varem maganud telgis, istunud boma’s ehk okaspõõsastest püstitatud kaitseaedikus, käsitsenud vintpüssi ega lasknud ulukeid. Bror õpetas Karenit laskma, nad sõid õhtuks enda tapetud antiloopi ning Karenit haaras täielik jahivaimustus. Nad lasid oma reisil maha kuus suurt lõvi, neli leopardi, gepardi ning tohutul hulgal kannasid, impalasid, gnuusid, dik-dikke, sebrasid, metssigu, šaakaleid ja marabuid. Nad poseerisid oma saagiga lugematutel fotodel ning Kareni jaoks oli safari kõrghetk kohtuda esmakordselt lõviga ning näha, kuidas elu selle majesteetliku looma silmist hääbub.

Kui nad safarilt koju jõudsid, oli alanud esimene maailmasõda. Bror sõitis jalgrattaga Nairobisse end sõjaväeteenistusse möllima ning Karen kolis Kijabe mägijaama pakku ja juhtis vahel varustuskaravane läbi masaide reservaadi. Seejärel naasis ta Ngongi farmi eest hoolitsema.

Karen oli ka aasta teisel poolel ikka veel haige. Ilmnes, et tegu polnudki malaariaga. Ta oli Brori käest süüfilise saanud.