Читать книгу Naised, kellest ma öösiti mõtlen - Mia Kankimäki - Страница 3

Mina olen M. Olen 43-aastane. Olen aastate jooksul lugematutel öödel naistest mõelnud – ja seksiga pole see mitte kuidagi seotud.

Olen mõelnud naistest neil unetutel öödel, kui elu/meestevärk/enesehinnang on rööpast väljas ja see hirmus hunditund ei lõpeks nagu iial. Säärastel öödel olen enda ümber kogunud ajaloolistest naistest koosnevat nähtamatut ihukaardiväge, kaitsepühakuid, kes mind edasi juhiksid.

Nende inspireerivate öönaiste elu ei ole traditsioonilist teed mööda kulgenud. Nad on üle piiri läinud ja teinud asju, mida neilt pole oodatud. Mitmed neist on kunstnikud ja kirjanikud, need, kelle töö on üksildane ja sissepoole pööratud. Enamikul ei ole olnud peret ega lapsi ning meessuhted on neil olnud isevärki. Mitmed on reisinud või kolinud uude kultuurikeskkonda ja teinud veel küpses eas suuri elumuutusi. Mõned on kogu elu koos emaga elanud, mitmed on kannatanud haiguste ja vaimse tervise probleemide all, kuid nad kõik on kuulanud oma südamehäält ning langetanud otsuseid ajastu ootusi trotsides. Need musternaised oleksid mu tagavaraplaan – see, mille võtaksin kasutusele, kui kõik muu peaks untsu minema.

Üks neist naistest on tuhat aastat tagasi Kyōtos elanud õuedaam ja kirjanik Sei Shōnagon, kellest kirjutasin oma esimese raamatu. Kuid neid on teisigi. Mõtlen öösiti Frida Kahlost, kelle elulugu ma 18-aastaselt lugesin ning kes muutis mu arusaama naiseks olemisest. Mõtlen Georgia O’Keeffe’ist, kes sattus üksi New Mexico kõrbesse pühvlikoljusid maalima ja tegi oma esimese ümbermaailmareisi enam kui 70-aastasena. Mõtlen jaapanlannast Yayoi Kusamast, kes otsustas kunstnikuks hakata ja kirjutas nõu küsimiseks Georgia O’Keeffe’ile ning kes hiljem, pärast 1960. aastate New Yorgi kunstimaailma raputamist, naasis Tokyosse ja palus luba psühhiaatriahaiglasse elama asuda. Mõtlen Karen Blixenist, kes läks mehe kannul Aafrikasse ja pidi lõpuks üksi farmi juhtima. Mõtlen Jane Austenist, kes uuendas romaanikunsti, ehkki elas Inglise maakolkas vallalisena oma vanemate pööningul. Mõtlen Edo ajajärgu Jaapanis elanud luuletajast ja kunstnikust Ema Saikōst, kelle tasadus toob mulle hunditunnil viimaks une.

Arutan endamisi, kust need naised julgust ammutasid. Mis nõu nad mulle annaksid, kui me kohtuda saaksime? Ja ennekõike: kas ma võiksin nende jälgedes uurimisreisile minna?

Nüüd on see reis mul juba mõnda aega kestnud. Meeli erutavaid, unustatud öönaisi tuleb aga aina juurde ning mu peas tiirleb üha laienev võrgustik eri sajanditel ja maailma eri otstes elanud naistest. Nad on Maryd, Karenid, Idad, Nellied, Marthad, Alexine’id, Sofonisbad, Battistad – nad on kirjanikud, kunstnikud, maadeuurijad, depressioonis vanatüdrukud, sõjakorrespondendid, renessansiaegsete aristokraatide naised.

Nad on naised, kellest ma öösiti mõtlen. Algselt mõtlesin neist unetutel öödel jõudu, inspiratsiooni ja elu mõtet otsides – nüüdsel ajal istun ööde kaupa üleval nende pärast, neist erutatuna. Miks nad on end mulle ilmutanud, minu külge klammerdunud, mind endaga kaasa viinud? Miks olen oma töölaua nende piltidega ümbritsenud, miks neist rääkivad raamatud mu põrandal vedeledes aina kõrgemaid virnu moodustavad, miks ma kogun nende kohta üksikasju otsekui talismane?

Nüüd hakkan ma otsast pihta, pilt pildi haaval.

Aga esmalt pakin kohvrid, sest mu lend väljub varsti.