Читать книгу Naised, kellest ma öösiti mõtlen - Mia Kankimäki - Страница 8
*
Оглавление[KAREN KIRJUTAB]
28.5.1915, Pariis. Mu kallis väike emake, ära sa üldse muretse. Kõik on hästi. – - Olen siin Pariisis teel Londonisse kohtuma ühe troopiliste haiguste spetsialistiga. Tõtt-öelda olen olnud üsna haige ja Nairobi arst soovitas keskkonnavahetust ja koju sõitmist. – - Londonis pidavat tehtama mingeid süste, mis malaariast täiesti terveks ravivad …
Karen valetas emale. Aasta algul oli tal diagnoositud süüfilis ja Nairobi arsti sõnul oli see kuri nagu meremehel. Teadupärast oli Broril Nairobis küllaga naissuhteid olnud, ning kui see ilmsiks tuli, oli Karen ahastushoos liiga palju unerohtu võtnud ja oleks äärepealt elust ilma jäänud. „On kaks asja, mida sellises olukorras teha saab,” ütles Karen hiljem. „Võid mehe maha lasta või olukorraga leppida.” Karen leppis.
Nõnda siis sõitiski Karen 1915. aasta kevadel Pariisi oma tõbe ravima. Arstide sõnul vajas ta pikka ja valusat elavhõbeda- ja arseeniravi ning ka siis polnud lõplikule paranemisele mingit garantiid. Kuna sõja tõttu ei saanud Karen üksinda Pariisi jääda, sõitis ta Taani, kus veetis kolm kuud haiglas, diskreetselt tavaosakonnas. „Nüüd olen ka selle üle elanud, nüüd olen veel lähemal tõeliselt tähtsate asjade tunnetamisele,” kirjutas ta hiljem.
Lisan Kareni järgimist väärt vaprusenimekirja veel järgneva:
9) Põdeda Aafrikas ja veel sada aastat tagasi malaariat ja süüfilist.
10) Sõita esimese maailmasõja keerises Euroopasse üksi ravi otsima.
11) Võtta raviks elavhõbedat ja arseeni. Kannatada ära nende põhjustatud mürgitusseisund.
12) Leppida olukorraga.
13) Seejärel naasta.
