Читать книгу Kaardimaja - Michael Dobbs - Страница 4

Poliitik peab oskama kaugele näha. Jah, see võime on väga kasulik. Kas pole? Tõepoolest, selgel päeval suudab enamik poliitikuid näha nõnda kaugele – noh, ma tean mõningaid, kes vahel näevad peaaegu Batterseani välja

Francis Ewan Urquhart oli paljude tiitlitega mees, parlamendiliige, Tema Majesteedi salanõunik, mistõttu tema nime ette käis tiitel „auväärne”, kuningriigi valitsuse minister ja Briti Impeeriumi Ordu komandöri aumärgi kavaler. Ta oli kõike seda ja see oli tema öö, kuid siiski ei suutnud ta end hästi tunda. Ta oli surutud tillukese ja umbse elutoa nurka, mingi kohutava 1960. aastaist pärineva põrandalambi vastu, mis näis kohe ümber kukkuvat. Teda ümbritses terve kari vanamutte, kes töötasid tema valimisringkonnas ja olid kõik põgenemisteed sulgenud, laterdades oma viimase minuti ukselt uksele külastustest ja lääpa tallatud kingadest. Ta imestas, miks nad end küll sellega vaevasid. See oli Surrey eeslinnarajoon, mille elanike sotsiaalset klassi tähistati valimisuuringutes tähtedega A ja B ning kus passid hoitakse alati haardeulatuses ja Range Roverid on maja ees ootamas. Range Roverid? Ainsad korrad, mil need maastikuautod muda maitsta said, olid kas reede hilisõhtuti, kui liiga hoolimatult üle majaesiste murulappide sõideti, või tillukest Emmat või Johnnyt erakooli viies. Valimispropaganda tegemine mõjuks siin lausa vulgaarsena. Siin ei loetud hääli, neid lausa kaaluti.

„Veel üks vol-au-vent, Mr Urquhart?” Tema ette lükati taldrik võbiseva koogiga, pakkujaks ülekaaluline naine, kelle rindu katva lillelise kanga alla paistis olevat peidetud kaks rahutut kassi.

„Ei, ma tänan, missis Morecombe. Kardan, et läheksin lõhki!”

Kannatamatu tooniga. See viga vaevas neid juba palju põlvkondi. Urquhartid, uhke sõjameeste suguvõsa Šoti mägismaalt, kelle loss asus Loch Nessi kaldal, kuni saabus MacDonaldite klann ning lossist jäid vaid varemed. Urquhart mäletas lapsepõlvest nõmmede jahedat kristallpuhast õhku, kui ta koos vana jäägriga tundide kaupa niiske turbasambla ja magusalõhnaliste sõnajalgade peal lebas, oodates õige hirvepulli ilmumist, ise kujutledes, kuidas tema vanem vend Alastair samal ajal Dunkirki hekkide vahel sakslasi varitseb. Vend kutsus teda FU-ks, hüüdnimi, mis isale ei meeldinud, kuigi läks aastaid, enne kui Francis põhjust mõistis. Tal polnud selle vastu midagi, kui ta õnnelikult vennal sabas tolknes. Aga Alastair ei tulnudki koju. Ema varises kokku ega taastunud kunagi päriselt, elades kadunud poega leinates ja Francist hooletusse jättes, seega tuli FU viimaks lõunasse, Londonisse. Westminsterisse. Surreysse. Hülgas oma kohustused. Ema ei rääkinud temaga enam iial. Oma pärandist loobumine kasvõi kogu Šotimaa eest olnuks andestamatu, aga Surrey nimel?

Ta ohkas, kuigi näol valitses endiselt naeratus. See oli tal täna juba kaheksateistkümnes valimiskomitee tuba, mida külastada, ning hommikune huumorist pikitud entusiasm oli juba ammu koost varisenud ja õudusega asendunud. Neljakümne minuti pärast suletakse valimiskabiinid ning hääletamine on läbi. Urquharti särk oli läbimärg. Ta tundis end väsinult ja ebamugavalt, vangistatuna naistekarja, kes teda spanjeli järjekindlusega jahtisid.

Kuid naeratus jäi näole püsima, sest tema elu oli muutumas, tulemusest hoolimata. Urquhart oli juba aastaid poliitikaredelil ülespoole roninud, parlamendisaali tagareast nooremministriametite1 kaudu kuni valitsuskabinetini välja, kus temast oli saanud parteiorganisaator, üks kahest tosinast võimukaimast mehest kogu valitsuses. Talle kuulusid uhked tööruumid aadressil 12 Downing Street, peaministri kabinetist vaid mõne jardi kaugusel. Just numbrit 12 kandva ukse taga olid kunagi kohtunud kaks kõigi aegade hinnatuimat britti, Wellington ja Nelson, esimest ja ainsat korda. Ajalugu kajas neilt seintelt vastu, nagu ka võim, mis nüüd temale kuulus.

Ent Urquharti võim ei seondunud otseselt tema avaliku ametikohaga. Parteiorganisaatori rolliga ei kaasnenud kabineti täisliikme staatust. Urquharti selja taga polnud ühtegi võimsat ministeeriumi ega massiivset riigiametnike armeed; tema amet oli nähtamatult tagatubades rügada, avalike kõnede ja teleintervjuudeta. Varju jääv mees.

Kuid ka distsiplineeritud mees. Tema oli korrahoidja, kes teiste seas kubjast mängis. Teda austati, kuid ühtlasi kardeti veidi. Tema oli valitsuses kõige tundlikuma poliitilise antenniga minister. Et hääled kokku saada, pidi ta teadma, kust parlamendiliikmeid üles leida, päevast päeva, õhtust õhtusse, ning seega pidi ta teadma ka nende saladusi – kellega nad salaplaani peavad, kellega nad magada võivad, kas nad on hääletamiseks piisavalt kained, kas nende käsi on kellegi teise taskus või kellegi teise naise rinnal. Kõik need tillukesed teravate äärtega saladused koguti kokku väiksesse musta märkmikku ja lukustati seifi, mille võtmetele ei pääsenud ligi isegi peaminister.

Westminsteris on selline teave ühtlasi võim. Paljud Urquharti valitsusparteis võlgnesid oma positsiooni jätkuvuse parteiorganisaatori kabinetile, mis nende isikliku elu probleeme lahendas ja vahel ka varjas. Tagapingil istujad, kes mässuplaane pidasid, või eespingis olijad, kes ambitsioonide tõttu teelt kõrvale kaldusid, muutsid meelt, kui neile meenutati, et partei andestas nende varasemad eksimused, ent pole midagi unustanud. Hämmastav, kui koostööaltiks võis poliitik muutuda, kui tema avalik elu isiklikuga kokku põrgata ähvardas. Jah, koguni too kõhukinnisuse all kannatav transpordiminister Staffordshire’ist, mees, kes plaanis konverentsikõnet, mis tema valdkonna piire kaugelt ületas ja peaministri mängumaale tungis, oli mõistusele tulnud. Piisas vaid ühest telefonikõnest tema armukese majja, mitte kodusele numbrile.

„Francis, mis kuradi moodi sa mind siit üles leidsid?”

„Keith, kas tegin mingi jubeda vea? Anna andeks, tahtsin sinuga kähku vestelda selle väikese kõne teemal, aga tundub, et otsisin su numbrit valest kohast.”

„Mida põrgut sa sellega silmas pead?”

„Ah, kas sa ei tea? Meil on siin kaks nimekirja. Üks ametliku infoga, teine … Noh, ära muretse, meie väike must märkmik asub kindlas kohas. Teist korda seda enam ei juhtu.” Väike paus. „Või kuidas?”

Transpordiminister ohkas ja selles kostus nii melanhooliat kui süütunnet. „Ei, Francis, paganama kindlasti mitte.” Veel üks patustaja parandas kähku meelt.

Partei oli Francis Urquhartile palju võlgu, seda teadsid kõik. Nende valimiste järel tuleb võlgade sissenõudmise aeg.

Üks pühendunud prouadest tõi Urquharti tagasi olevikku. Põnevil pilk, põsed roosatamas, hingeõhus tunda muna ja vesikressiga võileibade haput järelhaisu, häbelikkus ja taktitunne kuumuse ja valimispäeva ekstaasi tõttu kuhugi kadunud.

„Rääkige meile, mister Urquhart, millised on teie plaanid? Kas kandideerite ka järgmistel valimistel?” uuris ta julgelt.

„Mida te silmas peate?” vastas ta üllatunult, pilgus solvumine.

„Kas mõtlete pensionilemineku peale? Olete kuuskümmend üks, kas pole? Järgmiste valimiste ajal juba kuuskümmend viis või enamgi,” jätkas ta pealekäimist.

Ta pidi oma pikka ja nurgelist kogu allapoole kummardama, et naisele otse näkku vaadata. „Missis Bailey, ma olen endiselt selge mõistuse juures ning paljudes ühiskondades arvataks, et olen just jõudnud poliitikule sobivasse kõrgikka,” vastas ta, huuled kokku surutud, heasoovlikkus näolt kuhugi kadunud. „Mul seisab ees veel palju tööd. Asju, mida tahan saavutada.”

Ta pööras näo kõrvale, püüdmatagi enam kannatamatust varjata, kuigi teadis sügaval sisimas, et naisel oli õigus. Noorpõlve terve, roosakas jume oli ammu kadunud, kuldjuus halliks muutunud, nagu talle naljatada meeldis. Justkui selle kompenseerimiseks lasi ta juuksed tavalisest pikemaks kasvada. Tema kogukas keha ei täitnud traditsioonilise lõikega ülikondi enam sama valatult kui varasematel aastatel ning kõik möödunud talved olid sinistesse silmadesse jäisust lisanud. Ta pikk kasv ja sirge selg jätsid rahvast täis tubades endiselt soliidse mulje, kuid üks minister, kellele ta kord varba peale astunud oli, ei pidanud paljuks märkida, et tema naeratus meenutab sedasorti urni sanga, millest võiks leida kellegi külma tuhka. „Ja varsti võib see olla sinu tuhk, sa vana litapoeg,” oli sama mees veel nähvanud. Urquhart polnud enam õitsevas keskeas ega suutnud seda varjata isegi enda eest. Kogemus pole enam ta liitlane.

Kui palju aastaid oli ta jälginud, kuidas nooremad ja andetumad mehed temast kiiremini edasi jõuavad? Kui palju kordi oli ta nende pisaraid ja tagumikku pühkinud, nende saladusi sügavale matnud, et nende teed puhtana hoida? Jah, nad olid talle võlgu! Tal on veel aega, et oma jälg jätta, kuid nii tema kui missis Bailey teadsid, et seda pole palju.

Aga too naine jälitas teda edasi, käies talle peale High Streeti ostukvartalisse viiva üherealise sõidutee ehitusettepaneku asjus. Urquhart kergitas otsekui paludes kulme ja suutiski endale tõmmata oma abikaasa Mortima tähelepanu, kes parasjagu toa teises otsas banaalseid klišeesid puistas. Too tegi ühe pilguga kindlaks, et viimane aeg on teda päästma tulla, ning kiirustas oma mehe kõrvale.

„Daamid, peate meid vabandama, aga peame hotelli naasma ja enne häältelugemist ümber riietuma. Ma ei tea, kuidas teid kõiki abi eest tänada. Teate ju küll, et olete Francise jaoks asendamatud.”

Urquhart suutis koguni missis Bailey suunas naeratuse teele saata, see oli küll üürike nagu ühepäevaliblika elu ja suri kohe, kui seda märgati, kuid sellest piisas suhete parandamiseks. Ta kiirustas ukse poole. Peoperenaisega hüvasti jättes nägi ta endale viipamas oma kampaaniajuhti, kes telefoniga rääkides kiiresti märkmeid tegi.

„Võtan vaid viimaseid arvamusküsitluste tulemusi kokku, Francis,” selgitas naine.

„Ja mina veel imestasin, miks seda juba tund aega tagasi ei tehtud.” Taas kerkis ta näole hetkeks põlglik ilme, mis kadus juba enne, kui vestluspartner seda märgata jõudis.

„Tundub, et ei läinud päris sama toredasti nagu eelmine kord,” ütles kampaaniajuht torke peale punastades. „Paljud meie toetajad jäid vist koju. Raske hinnata, aga ilmselt meie võiduprotsent langes. Ei oska öelda, kui palju.”

„Kurat neid võtaks. Nad on mõneks aastaks opositsiooni võimu ära teeninud. Vahest upitavad end siis oma tagumikelt püsti.”

„Kallis,” rahustas teda abikaasa, nagu lugematutel varasematel kordadel, „see pole just eriti suuremeelne. Kui saime ligi kakskümmend kaks tuhat enamhäält, siis võime seda väikest langust ju endale lubada, kas pole?”

„Mortima, ma ei tunnegi end suuremeelselt. Mul on palav, ma olen väsinud ega jaksa enam ukselt uksele arvamusküsitluste kohta sõnagi kuulda. Jumala eest, vii mind siit ära.”

Ta kiirustas eemale, kui abikaasa ümber pöördus, et rahvast täis toale tänuks ja hüvastijätuks lehvitada. Mortima jõudis veel ära näha, kuidas põrandalamp viimaks ümber kukkus.

Tagasihoitud vaenulikkusest täidetud õhkkond, mis tavaliselt toimetaja kabinetti täitis, oli hajunud ja asendunud paanikalainega, mis paistis kontrolli alt väljuvat. Esimene väljaanne oli juba ammu trükikotta saadetud, koos julge pealkirjaga „OMADEGA MÄEL!”. Kuid see oli kell kuus õhtul, neli tundi enne valimisjaoskondade sulgemist. Daily Chronicle’i toimetaja riskis valimistulemuse etteennustamisega, et esimene väljaanne tänavale müügile jõudes vähegi huvi äratada võiks. Kui see täppi läheb, on ta esimene uudisetooja. Kui ei, siis on ta kaelani sees ja krokodillid juba laksutavad lõugu.

Need olid Greville Prestoni toimetajapõlve esimesed valimised ning ta ei tundnud end kuigi mugavalt. Tema närvilisus avaldus pealkirjade pidevas muutmises, lõputus näljas poliitikaosakonna viimaste teadete järele ning üha mahlasemas keelekasutuses. Ta oli Chronicle’i Ajalehtede uue omaniku poolt vaid mõne kuu eest ametisse pandud, kaasas üksainus lihtne ja ümberlükkamatu nõuanne: „Saavuta edu!” Ebaõnnestumise võimalust leping ette ei näinud ning ta teadis, et talle ei anta teist võimalust – just nagu temagi ei näidanud üles mingit halastust oma alluvate vastu. Raamatupidajad nõudsid kohest finantsseisu parandamist, mis väljendus halastamatus kulude kärpimises, mille käigus paljud kogenud töötajad „ära ratsionaliseeriti” ning vähemkogenud ja märksa madalamapalgaliste uustulnukatega asendati. Kulude kohalt suurepärane, kuid töömoraalile see mõistagi kasuks ei tulnud. Puhastustöö tekitas allesjäänud töötajates ebakindlust, püsilugejad sattusid segadusse ning Prestonit vaevas tunne eesootavast vältimatust hävingust, mida lehe omanik ka vähimalgi määral leevendada ei püüdnud.

Prestoni strateegia müügiarvu tõstmiseks oli ajalehte kollasemaks muutnud, kuid veel ei paistnud sellest mingit kasu tõusvat. Ta oli lühike mees, kes ajalehte saabudes näis end Napoleoniks pidavat, ent hakkas peagi kaalus kaotama, pidi nüüd pükse traksidega üleval hoidma ja püsis ärkvel vaid pidevate kohviannuste abil. Kunagine klanitud ja elegantne väljanägemine oli minema uhutud lakkamatute higinirede poolt, mis kulmude kohalt alguse said, pannes paksude raamidega prillid ninal allapoole libisema. Varem mõtlikult trummeldanud sõrmed lõid nüüd kannatamatult nipsu. Hoolikalt loodud väline mulje autoriteetsest isikust sai sisemise ebakindluse poolt õõnestatud, ta polnud enam kindel, et suudab kõige ettetulevaga silmitsi seista. Ta ei keppinud enam isegi oma sekretäri.

Nüüd pööras ta pilgu paljudelt vilkuvailt teleriekraanidelt, mis kabineti seina najal üksteise otsas seisid, et saaks otsa vaadata sellele alluvale, kes tema töötegemise eriti raskeks tegi. „Kust kurat sina tead, et me oma ennustusega mööda paneme?”

Mattie Storini näol ei liikunud ükski lihas. Ta oli oma kahekümne kaheksa eluaastaga poliitikaosakonna noorim töötaja, vahetades seal välja vanemkorrespondendi, kes raamatupidajate seas halba kirja oli sattunud, kuna korraldas oma intervjuusid kallis Savoy restoranis. Ent hoolimata noorusest ja vähesest staažist uskus Mattie oma hinnangute õigsusesse, isegi kui mõned küündimatud isikud seda jäärapäisusega segi ajasid. Ta oli harjunud, et tema peale karjutakse, ega kõhelnud ka ise häält tõsta. Nagunii oli ta Prestoniga ühepikkune „ja peaaegu sama kaunis”, nagu ta ülemuse kulul sageli naljatas. Mis siis sellest, et mees valdava osa ajast tema rindu vahtis? Nii oli ta endale töökoha saanud ja jäi vahel ka neis vaidlustes peale. Mattie arvates ei kujutanud mees endast seksuaalset ohuallikat. Ta tundis tema sekretäri selleks liiga hästi ning erepunaste traksidega meeste lõugamise kuulamine oli see hind, mida ta Lõuna-Inglismaale kolimise eest maksta otsustas. Kui ta siin ellu jääb, võib kõikjal karjääri teha.

Ta vahtis mehele otsa, käed moodsalt kottis pükste taskutesse surutud. Ta rääkis aeglaselt, ise lootes, et hääletoon tema närvilisust ei reeda. „Grev, iga valitsusse kuuluv parlamendiliige, kellega viimase kahe tunni jooksul rääkinud olen, korrigeerib juba oma ennustusi. Helistasin peaministri ringkonna valimisvolinikule, kelle hinnangul on nende reiting viie protsendi võrra langenud. See pole just eriline valijate usalduse kinnitus. Midagi on toimumas, seda on tunda. Valitsuspartei pole päris kindlasti veel omadega mitte ühelgi mäel.”

„Ja siis?”

„Meie hinnang on liiga positiivne.”

„Jama. Iga valimiste jooksul toimunud küsitlus kinnitab, et valitsuspartei on teistest valgusaasta jagu ees. Ja sina tahad, et ma esilehekülge muudaksin … mille tõttu? Naiselik instinkt?”

Mattie teadis, et mehe vaenulikkus tulenes närvidest. Kõik toimetajad kõnnivad kui noateral, nende ametisaladus on seda mitte välja näidata. Preston näitas seda välja.

„Okei,” kuulutas ta, „eelmistel valimistel said nad parlamendis rohkem kui sajakohalise enamuse. Ütle mulle siis, mida su naiselik instinkt homse kohta teada annab. Arvamusküsitlused ennustavad üle seitsmekümnekohalist edumaad. Mida väike Mattie Storin arvab?”

Ta tõusis kikivarvule, et mehele ülalt alla vaadata. „Usalda küsitlusi, kui soovid, Grev, aga tänavatelt kostub midagi muud. Valitsuse toetajate leeris pole entusiasmi. Nad ei ilmu kohale. See vähendab edumaad.”

„Aga ütle siis,” käis ta peale. „Kui palju?”

Ta ei jaksanud igavesti kikivarvul seista. Ta raputas pead, tahtes rõhutada soovi oma hinnangutes ettevaatlikuks jääda, blondid juuksed õlgade ümber hõljumas. „Nädal tagasi oleksin öelnud, et viiskümmend. Nüüd – ilmselt vähem,” vastas ta. „Vahest koguni oluliselt vähem.”

„Jeesus, vähem ei saa olla. Oleme neid värdjaid kogu aeg toetanud. Nad peavad asjaga toime tulema.”

Ja ka sina pead sellega toime tulema, mõtles naine endamisi. Nad kõik teadsid, milline on toimetaja seisukoht: ühe Fleet Streeti suurima mädasoo keskel. Prestoni ainus kindel poliitiline vaade oli, et tema ajaleht ei saa lubada kaotaja poolele jäämist, kuid seegi polnud tema enda oma, vaid lehe uue koknist omaniku Benjamin Landlessi poolt peale surutud. See oli üks tolle mehe väheseid häid külgi, et ta ei suvatsenud häbelikult oma tegelikku arvamust varjata, vaid kuulutas seda julgelt kõigile. Nagu ta oma niigi ebakindlatele alluvatele pidevalt meelde tuletas, on tänu valitsuse konkurentsiseadusele asjad nõnda, et lihtsam on palgata kümme uut toimetajat kui osta üks uus ajaleht, „seega ei aja me valitsust vihale ega toeta nende kuradima vastaseid”.

Landlessi sõnale võis kindel olla. Ta oli oma kasvava ajalehtede impeeriumi valitsuspartei tiivale viinud ning soovis neilt vastutasuks vaid õiget valimistulemust. See polnud muidugi kõige mõistlikum taktika, aga Landless polnud kunagi märganud, et mõistlik lähenemine töötajatest parimat välja pigistada aitaks.

Preston vahtis taas ekraane, lootes paremaid uudiseid kuulda. Mattie proovis uuesti. Ta seadis end istuma toimetaja suure kirjutuslaua nurgale, pühkides sealt maha kuhja arvamusküsitlusi, mida too pimesi järgis, ning esitas oma argumendid. „Vaata, Grev, pane asjad õigesse perspektiivi. Kui Margaret Thatcher koos oma käekottidega viimaks pensionile sunniti, ihkasid nad stiilimuutust. Nad tahtsid uut moodi. Midagi, mis poleks nõnda järsk ja domineeriv. Neil sai tuleproovidest küllalt, kõrini sellest, et mingi kuramuse naine neile koha kätte näitas.” Sina peaksid seda ju piisavalt hästi mõistma, mõtles ta. „Seega valisid nad oma lõpmatus tarkuses Collingridge’i, lihtsalt seetõttu, et too nägi telekas hea välja, oskas väikeste vanamuttidega kõnelda ega käinud kellelegi närvidele.” Ta kehitas põlglikult õlgu. „Aga nad on nüriks jäänud. See on riisipudingipoliitika, kus pole enam energiat ega entusiasmi. Ta tegi oma kampaaniat sama innukalt nagu mõni pühapäevakooli õpetaja. Veel seitse päeva neid banaalseid käibetõdesid kuulata ja ma usun, et isegi ta enda naine oleks vastaskandidaadi poolt hääletanud. Peaasi, et midagi muutuks.”

Preston oli pilgu ekraanidelt lahti rebinud ja hõõrus lõuga. Ta paistis viimaks tähelepanu pööravat. Juba kümnendat korda õhtu jooksul tabas Mattie end mõttelt, kas toimetaja kasutab juukselakki, et oma hoolikalt silutud soengut nõnda veatuna hoida. Ta kahtlustas, et kusagil seal all on tekkimas kiilas laik. Ühtlasi oli ta kindel, et mees katkub oma ripsmekarvu.

Toimetaja võttis juhtimise taas enda kätte. „Okei, aitab müstikast, jääme kindlate arvude juurde. Millise enamuse nad saavutavad? Kas nad võidavad või ei?”

„Vaid läbematu isik ütleks, et ei,” vastas ta.

„Ja mul pole mingit kuramuse kavatsust läbematu olla, Mattie. Mulle piisab ükskõik millisest enamusest. Põrgu päralt, olukorda arvestades oleks seegi paras saavutus. Tegelikult isegi ajalooline. Neli järjestikust valimisvõitu, seda pole varem juhtunud. Nii et esilehekülg jääb samaks.”

Preston lõpetas oma jutluse kähku ja valas endale raamaturiiulil seisvast pudelist klaasi šampanjat. Alluvale ta ei pakkunud. Ta hakkas pabereid lappama, andes märku, et Mattie võib lahkuda, kuid temast ei saanud nii kergesti lahti. Mattie vanaisa oli moodsa aja viiking, kes 1941. aasta tormistel esimestel kuudel lekkivas kaluripaadis üle Põhjamere purjetas, et pääseda natside okupeeritud Norrast ja Kuninglike Õhujõududega liituda. Mattie oli temalt lisaks tüüpilisele skandinaavia välimusele pärinud ka järeleandmatu loomuse, millega küündimatud mehed alati leppida ei soovinud. Aga käigu nad kuradile!

„Rahune maha ja küsi endalt, mida oodata veel neljalt Collingridge’i valitsusaastalt,” käis Mattie peale. „Äkki on ta liiga pehme, et peaminister olla. Tema manifest oli nõnda kergekaaluline, et pudenes laiali juba esimese kampaanianädalaga. Ta pole ühtki uut ideed välja käinud. Tema ainsaks plaaniks on käed kokku panna ja palvetada, et venelased ega ametiühingud liiga valjult ei peeretaks. Kas sa arvad, et seda see riik tegelikult tahabki?”

„Peenelt öeldud, nagu alati, Mattie,” kõlas järjekordne üleolevalt armulik nööge. „Aga sa eksid. Valijad tahavad tröösti, mitte ülestõusu. Nad ei taha last koos pesuveega välja visata.” Ta viibutas näppu nagu dirigent, kes noodist mööda mängivat orkestranti korrale kutsub. „Veel paar aastat sooja õlut ja kriketivahtimist ei pruugigi nõnda halb olla. Ja kui meie semu Collingridge tagasi Downing Streetile saab, on see suurepärane!”

„Sellest tuleb veresaun,” pomises Mattie ja tegi minekut.