Читать книгу Kaardimaja - Michael Dobbs - Страница 5

ESIMENE OSA
SEGAMINE
KOLMAS PEATÜKK

Оглавление

Jeesus soovitas meil vaenlastele andestada. Kes olen mina, et meie Issandale vastu vaielda? Aga oma lõpmatus tarkuses ei öelnud ta midagi sõpradele andestamise kohta, perekonnast rääkimata. Hea meelega kuulaksin, mida tal öelda oleks. Igatahes leian ma, et iseendale andestada on palju kergem

See oli buss nr 88, mis mööda rappudes korteri aknad värisema pani ja viimaks Charles Collingridge’i äratas. Tilluke ühetoaline korter Claphamis asus reisibüroo kohal ning enamik inimesi poleks vist uskunud, et peaministri vend nii vähesega lepib, kuid vahel tuleb vajadusi piirata. Kuna tal pubis raha otsa lõppes, läks ta koju, et jõuvarusid taastada. Nüüd lösutas ta tugitoolis, kortsunud ülikond endiselt seljas, kuigi lips oli kuhugi kadunud.

Ta heitis pilgu oma vanale käekellale ja vandus. Tundidepikkusest unest hoolimata oli ta endiselt kurnatud. Tal jääb pidu nägemata, kui ta ei kiirusta, kuid esmalt vajas ta joogipoolist, et jõudu koguda. Ta valas endale heldelt viina, mis polnud enam isegi Smirnoff, vaid kohaliku supermarketi bränd. Kuid ka sellest viinast ei jäänud lõhnu juurde ning see ei haisenud, kui maha loksus.

Ta läks klaasiga vannituppa ning laskus vette, andes kuumusele aega väsinud liikmeid turgutada. Nüüd tundus talle sageli, nagu kuuluksid need kellelegi teisele. Olen vanaks jäämas, ütles ta endale.

Ta seisis peegli ees, üritades viimase joomatuuri kahjusid siluda. Ta nägi oma isa nägu, hukkamõistvat nagu ikka, õhutamas teda eesmärkide poole, mis talle alati napilt kättesaamatuks jäid, nõudes selgitust, miks tema kunagi sama hästi hakkama ei saa nagu noorem vend Henry. Mõlemal olid samad päritolust tulenevad eelised, nad käisid samas koolis, kuid miskipärast oli Hal alati edukam, jättes ta varju nii karjääris kui isiklikus elus. Charles polnud kibestunud, sest ta oli üks hea hing, liiga lahke ja andestav. Hal oli alati valmis teda vajadusel aitama ja nõu pakkuma ning tema õla najal sai nutta, kui Mary ta maha jättis. Jah, eriti siis, kui Mary ta maha jättis. Kuid kas isegi Mary polnud Hali edu talle nina peale visanud? „Sinust ei saa kunagi temataolist. Sa ei saa millegagi hakkama!” Ning Halil oli peale Downing Streetile kolimist palju vähem aega teiste muredest hoolida.

Väikeste poistena olid nad kõike üksteisega jaganud; ka noormeestena jagasid nad paljutki, vahel isegi tüdrukuid. Ka autot, üht varajast Mini mudelit, kuni Charlie sellega kraavi sõitis ja minema vaarus, veendes noort politseinikku, et kõikuva kõnnaku põhjuseks oli šokk ja põrutus, mitte alkohol. Kuid praegusel ajal oli Hali elus venna jaoks vähe ruumi ja Charlie tundis – mida ta siis sügaval sisimas tundis, kui ta enda vastu täiesti aus oli? – viha, totaalset ja möllavat raevu. Mõistagi mitte Hali, vaid elu vastu. See oli tema jaoks viltu kiskunud, aga ta ei mõistnud, mispärast.

Ta libistas žileti üle vanade armide kottis põskedel ning üritas endale talutavat väljanägemist anda. Kammis juuksed üle hõreneva pealae, pani selga värskelt lõhnava särgi ning kaela uue ja puhta lipsu. Varsti on ta valimisöö pidustusteks valmis, sest perekonnasidemete tõttu lastakse teda endiselt uksest sisse. Käterätiga kingi hõõrudes omandasid needki teatud läike ning varsti oligi ta valmis lahkuma. Veel üks pilguheit käekellale. Oh, aega veel on. Jõuab veel ühe pitsi võtta.

Jõe põhjakaldal Soho lähedal istus üks takso ummikus. Selles kohas tekkis neid alati ning valimisöö oli veelgi enam rahvast tänavatele meelitanud. Takso tagaistmel ragistas Roger O’Neill kannatamatult sõrmi, jälgides abitult, kuidas jalgrattad ja jalakäijad mööda vilksatasid. Ta oli närviline, kuna tal polnud enam palju aega. Ta oli selged juhendid saanud. „Tule kähku siia, Rog,” olid nad öelnud. „Me ei saa terve kuradima öö oodata, isegi mitte sinu järele. Ja me ei tule tagasi enne teisipäeva.”

O’Neill ei oodanud ega ka saanud neilt erikohtlemist. Ta polnud kunagi oma ametikohale viidanud. Ta oli partei reklaamidirektor, kuid palvetas Kristuse nimel, et nemad seda ei teaks. Mõnikord arvas ta, et kindlasti tunnevad nad ta mõnelt ajalehefotolt ära, kuid taipas vähem paranoilisematel hetkedel, et ilmselt ei loe nad ajalehti, hääletamisest rääkimata. Miks peaks sedasorti rahvas poliitikast huvituma? Nende pärast võinuks kasvõi Hitler võimul olla. Mis vahet seal on, kes valitsusse kuulub, kui maksuvaba kasumi teenimise võimalused on nagunii hiilgavad?

Takso ületas viimaks Shaftesbury Avenue ja sisenes Wardour Streetile, kuid seal ootas ees järjekordne ummik. Sitt lugu, ta ei jõuagi õigeks ajaks. Ta avas ukse.

„Ma lähen jalgsi,” hüüdis ta juhile.

„Vabanda, semu. See pole minu süü. Säärased ummikud röövivad mult terve varanduse,” vastas juht, ise lootes, et reisija kannatamatus ei pane teda jootraha unustama.

O’Neill hüppas tänavale, pistis juhile rahatähe pihku ja lipsas mootorratta eest kõrvale, kiirustades striptiisibaaride ja Hiina restoranide eest läbi, kuni jõudis kitsale, justkui mõnest Dickensi romaanist pärit põiktänavale, kus kõrgusid prügihunnikud. Ta pressis end plastikaadist prügikottide ja pappkastide vahelt läbi ning alustas sörki. Kehaline vorm polnud kiita ning rinnus hakkas pitsitama, kuid õnneks polnud tal enam kaugele minna. Dean Streetile jõudes pööras ta vasakule ning lipsas saja jardi pärast ühte neist Soho kangialustest, mis paljudel kahe silma vahele jääb, kui nad lõbuotsingutele keskenduvad või liiklusega rinda pistavad. Kangialune avanes väikesele õuele, igast küljest ümbritsetud tillukestest töökodadest ja garaažidest, mis asusid vanades viktoriaanlikes laohoonetes. Õu oli tühi ja hämar. Tema sammud kajasid munakividelt vastu, kui ta kiirustas õue kõige kaugemas ja süngemas nurgas asuva rohelise ukse poole. Ta peatus vaid korraks, et ringi vaadata, enne kui sisse astus. Ta ei koputanud.

Vähem kui kolme minuti pärast ilmus ta uuesti välja. Ta ei vaadanud ringi, vaid kiirustas Dean Streeti rahvahulkade suunas. Mida iganes ta siit ka otsis, nähtavasti polnud see seks.

Smithi väljakul asuva partei peakorteri telliskivifassaadi taga, Püha Johannese kiriku lubjakivist tornide vastas, valitses kummaliselt vaoshoitud õhkkond. Möödunud nädalatel kees siin pidev sagin, kuid valimispäevaks oli enamik parteisõduritest juba kadunud, naastes oma valimisringkondadesse, neisse poliitikamaailma välipostidesse, et veel viimaseid pooldajaid värvata. Tol hilisel tunnil viibis enamik kohalejäänutest varajasel õhtueinel lähedalasuvates restoranides või klubides, üritades enesekindlat muljet jätta, kuid reetes end viimaste kuulujuttude arutamisega valimisosaluse, arvamusküsitluste ja kriitiliste enamuskohtade teemal. Vähestel oli söögiisu ning peagi lonkisid nad tagasi, tehes endale teed läbi üha suureneva pealtvaatajate hulga politseikordonite taga, astudes mööda söestunud öölaste kerkivatest kuhjadest.

Nende viimaste kuude jooksul olid kabinetid ülerahvastatud, palavad ja uskumatult korratud, kuid homsest peale on kõik teisiti. Valimised on muutuste ja inimohverduste aeg. Nädalavahetuseks, tulemusest hoolimata, on paljud oma ametist ilma, kuid sisuliselt kõik neist ihkavad tagasi tulla, et võimu tissist imeda. Kuid praegu polnud muud peale lõputu ootamise.

Big Ben lõi kümme. Nüüd on kõik läbi. Valimisjaoskonnad on suletud ja mingid edasised kaebused, selgitused, rünnakud, vihjed, laimukatsed või kohutavad möödapanekud ei saa enam tulemust muuta. Kui vana kellatorni viimane löök õhtusse hajus, surusid vähesed kohalviibivad parteitöötajad vaikides üksteisel kätt, tunnustades nii tehtud tööd. Usurituaali käigus, mis oli aset leidnud juba nõnda paljudel varasematel õhtutel, siirdus nende tähelepanu nüüd teleekraanidele, kust kõlas Sir Alastair Burni tuttav hääl. Ta ilmus sinna nagu taastulnud Mooses, rahustava hääletooni ja punetavate põskedega, hallid voogavad juuksed piisavalt taustavalgust peegeldamas, et pea ümber nimbust moodustada.

„Tere õhtust,” alustas ta pehmelt voolava häälega. „Valimiskampaania on läbi. Mõne sekundi eest sulgesid tuhanded valimisjaoskonnad kogu maal oma uksed ning me ootame nüüd rahva otsust. Esimesi tulemusi on loota kolmveerand tunni pärast. Peagi tulevad eetrisse otseintervjuud peaminister Henry Collingridge’iga tema Warwickshire’i ringkonnas ning opositsioonijuhiga Lõuna-Walesis. Kuid esmalt ITN-i eksklusiivne hääletusjärgne arvamusküsitlus, mille viis tänaste valimiste ajal läbi Harris Research International saja viiekümne kolme valimisjaoskonna ees üle kogu riigi. See ennustab järgmist …”

Riigi kogenuim uudisteankur avas enda ees lebava koguka ümbriku, tehes seda sellise lugupidamisega, nagu sisaldaks see tema enda surmatunnistust. Ta tõmbas sealt välja suure kaardi ja heitis sellele pilgu. Ta tõstis taas pilgu, ei liiga kiiresti ega liiga aeglaselt, ning vaatas uuesti kaamerasse, hoides oma kolmekümnemiljonilist kogudust kindlalt pihus, neid leebelt õrritades. Ta oli selle hetke ära teeninud. Kahekümne kaheksa televisioonis töötatud aasta ja üheksandate üldvalimiste järel oli ta teada andnud, et need jäävad tal viimasteks.

„ITN-i eksklusiivse küsitluse ennustusel – ja ma rõhutan, et tegu on ennustusega, mitte tulemustega – saab …” Ta vaatas uuesti kaarti, justkui kontrollides, et ei lugenud valesti.

„Ütle juba, sa vana peer!” võis kuulda üksikut häält kuskilt Smithi väljaku hoone sügavusest, teisalt kostus enneaegse juubeldamise kinnitusena šampanjapudeli korgi paukumist, kuid üldiselt valitses pühalik vaikus. Siin tehti ajalugu ja nemadki saavad selle osaks. Sir Alastair vahtis neile otsa, lasi veel südametukse jagu oodata.

„… valitsus kolmekümne nelja kohalise enamusega tagasi valitud.”

Kogu hoone näis vappuvat, kui seest kostus kergendusega segatud võidumöire. Kurat ja põrgu, kolmkümmend neli! See oli võit, ning elu ja surma peale mängides loeb vaid see, mitte mängureeglite kohaselt talitamine või edu suurus. Hiljem on aega kainelt analüüsida ja lasta ajalool hinnanguid anda, aga kuradile see ajalugu – praegu piisab sellestki, et jäime ellu. Igas nurgas võis märgata rõõmu- ja väsimuspisaraid, energia vabanemist, mis mõne jaoks oli pea sama hea kui orgasm ning paari vana kala hinnangul isegi märksa parem.

Ekraan jagunes pooleks, et näidata parteijuhtide reaktsioone kõlanud ennustusele. Collingridge’i võis näha tunnustavalt noogutamas, tema naeratus küll mitte päris rahulolev, samas kui tema vastase lai irve ja pearaputus andsid vaatajatele märku, et opositsioon pole veel alla andnud. „Ootame ja vaatame,” paistis ta triumfeerivalt lausuvat. Siis liikusid tema huuled taas, öeldes midagi, mida huulteltlugejad hiljem kõmri keeleks pidasid. Kaks sõna, mõlemad väga kohatud.

„Pask!” kisas Preston, heljuvad juuksed silma kippumas, paljastades tema särava pealae saladused. „Mida vittu nad teinud on?” Ta vahtis oma katastroofiks kujunenud esimest väljaannet ning asus vihaselt märkmikku kritseldama. „Valitsuse enamus poole väiksem!” katsetas ta. See rändas prügikorvi.

„Tulemus endiselt ebaselge,” soovitas Mattie, üritades rahulolu varjata.

„Collingridge võitis napilt,” üritas toimetaja taas.

Kõik lendasid prügikorvi.

Ta vahtis paaniliselt abi ja inspiratsiooni otsides ringi.

„Ootame,” soovitas Mattie. „Esimeste tulemusteni on vaid pool tundi.”

Kaardimaja

Подняться наверх