Читать книгу Kaardimaja - Michael Dobbs - Страница 7

Poliitikas tuleb ohvreid tuua. Ohvriteks peaksid mõistagi olema teised. Inimene võib end riigile ohvriks tuues paljutki saavutada, kuid alati tasub teistele eesõigus anda. Ajastusest sõltub kõik, nagu ütleb mu naine

„Vägev värk, Roger, kas pole? Järjekordne enamus. Mul on raske kirjeldada, kui õhevil ma olen. Tunnen kergendust. Mul on hea meel. Hästi tehtud. Tõesti hästi tehtud!” Ühe Grunt & Groansi suurima jaemüügikliendi juhatuse esimehe hingeldav entusiasm tabas O’Neilli otse näkku, märgatavat kahju tegemata. Jämeda vöökohaga tööstur nautis sündmusi, ise higistav ja naeratav. Õhtust oli saamas võidupidu, hoolimata sellest, et valitsuspartei kaotas just esimesed kaks parlamendikohta.

„See on sinust väga kena, Harold. Jah, ma arvan, et kolmekümne-neljakümnekohalisest enamusest piisab. Ja eks sinulgi on selles oma osa,” vastas O’Neill. „Tuletasin just hiljuti peaministrile meelde, et sinu toetus ei piirdu vaid firma annetusega. Mul on hästi meeles too kõne, mille sa pidasid eelmisel märtsil Tööstusseltsi lantšil. Jumala nimel, see oli vägev, seda see oli, andesta mulle mu otsekohesus, aga tõesti, su sõnum jõudis neile kohale. Kindlasti oled kõnekursustel käinud?” Vastust ära ootamata lasi O’Neill edasi. „Ütlesin Henryle – vabandust, peaministrile! –, kui tubli sa oled ja et peame sinutaolisi tööstusliidreid rohkem kaasama. Et saaks selgeks, mida tööinimesed mõtlevad.”

„Olen kindel, et seda polnud vaja,” vastas tööstusliider täiesti ebasiiral moel. Šampanja oli ta loomupärast ettevaatlikkust vähendanud ning juba tõusis ta silme ette kujutluspilt ülemkoja liikme kärbinahkse kraega rüüst. „Kuule, kui see kõik läbi saab, siis vahest võiksime koos lõunatada. Kusagil vaiksemas kohas, ah? Mul on veel mõned ideed, mis võivad talle huvi pakkuda, ja sooviksin teada, mida sina neist arvad.” Silmad läksid ootusärevusest punni. Ta võttis veel ühe suure veinilonksu. „Aga rääkides sõnumi kohalejõudmisest, Roger, ütle mulle, kas see su tilluke sekretärineiu …”

Enne tolle mõtte edasiarendamist tabas O’Neilli rida plahvatuslikke aevastusi, mis ta kõverasse kiskusid, pannes ta silmavalged punetama ja muutes edasise vestluse võimatuks. „Vabandust,” pudistas ta, üritades sellest taastuda. „Heinapalavik. Mulle tuleb see alati varakult kallale.” Justkui väite rõhutamiseks nuuskas ta nina, mis kõlas kui trompetikoor koos paari basstrummiga. Tööstur leidis, et sobiv hetk on nähtavasti möödas, ja tõmbus eemale.

Valitsuspartei kaotas veel ühe koha; too oli nooremminister, kes vastutas transpordi eest, alles algaja, kes oli viimased neli aastat veetnud iga tõsisema maanteeavarii toimumispaika kiirustades, mis meedia kohale meelitas. Ta paistis kõhklematult uskuvat, et inimkonna iha end vägivaldselt ohverdada on vaibumatu, ent iseenda ohvrikstoomine polnud sellevõrra kergem. Ta ajas lõua ette, et saatuselöök vastu võtta, kui abikaasa tema kõrval pisaratesse uppus.

„Järjekordne halb uudis valitsuse jaoks,” kommenteeris Sir Alastair, „ja kohe näeme, mida peaminister sellest arvab, kui läheme otse-eetrisse, et tema ringkonna tulemust näha. Aga uurime vahepeal, mida arvuti ennustab.” Ta vajutas nupule ning pöördus, et heita pilk selja taga asuvale kogukale arvutiekraanile. „Tundub, et pigem kolmkümmend kui nelikümmend kohta.”

Stuudios puhkes arutelu, kas kolmekümnekohalisest enamusest piisab, et valitsus kogu ametiaja vastu peaks, kuigi kommenteerijate juttu katkestas üha uute tulemuste saabumine. O’Neill vabandas end, lahkus higist leemendavate ärimeeste rühma juurest ning surus end läbi üha suuremaks ja jutukamaks muutuvast imetlejate ringist, mis Penny ümber koondus. Nende protestidest hoolimata viis ta naise eemale ja sosistas talle kähku midagi kõrva. Samal ajal kuulutas Sir Alastairi punetav nägu, et peagi kuulutatakse välja peaministri enda tulemus. Pidutsejad jäid lugupidavalt vait. Kõik pilgud olid ekraanile naelutatud. Keegi ei märganud, et Penny võttis käekoti ja lipsas vaikselt välja.

Stuudios anti teada, et opositsioon on vahet vähendamas. Õhtu näis võtvat ebameeldiva pöörde. Siis oligi järg Collingridge’i käes. Tema ekraanile ilmumine tõi kaasa Grunt & Groansi personali lojaalse heakskiidumöirge, sest isiklikud poliitilised eelistused olid tähistamise käigus juba ammu ununenud. Lõppude lõpuks oli tegu kõigest valimistega.

Nad vahtisid, kuidas Henry Collingridge neile ekraanilt lehvitas, kuigi sunnitud naeratus andis märku, et tema suhtub tulemusse tõsisemalt kui siinne publik. Ta tänukõne oli pigem formaalne kui poleemiline, nägu grimmi all kurnatusest hall. Veidi aega jälgisid nad tujutult ja väheke kainema pilguga, kuidas ta poodiumilt minema kiirustas, et ette võtta pikk kodutee Londonisse. Kuid peagi kogus pidu taas hoogu.

Mõni minut hiljem kostus üle peomelu hüüe. „Mr O’Neill! Mr O’Neill! Teile on kõne.” Turvamees, kes ooteruumi laua taga passis, hoidis telefonitoru kõrgel õhus ja žestikuleeris dramaatiliselt.

„Kes see on?” üritas O’Neill saali teisest servast uurida.

„Mida?” küsis turvamees närvilise ilmega.

„Kes see on?” uuris O’Neill uuesti.

„Ma ei kuule teid,” kisas turvamees üle kära.

O’Neill pani käed suu ette toruks ja küsis taas, kes helistab, karjudes nüüd juba nõnda valjult, nagu tähistaks võidu toonud rünnakut Landsdowne Roadi ragbistaadionil.

„See on peaministri kabinet!” hüüdis turvamees, kes ei suutnud ärevust enam tagasi hoida ning mõtles vist endamisi, kas ta peaks nii tähtsat teadet edastades au andma.

Need sõnad avaldasid kohest mõju. Tekkis ootusrikas vaikus. O’Neilli ees avanes vaba tee telefonini. Ta läks kuulekalt laua juurde, üritades viisakat ja tõsist muljet jätta.

„See on üks tema sekretäridest. Ta ühendab teid,” andis turvamees teada, tundes kergendust suurest vastutusest pääsemise üle.

„Halloo, halloo! Jah, siin räägib Roger.” Lühike paus. „Peaminister! Kui tore teie häält kuulda. Palju, palju õnne! Olukorda arvestades hiilgav tulemus. Mu isal oli kombeks öelda, et võit on alati magus, olgu tulemus viis-null või viis-neli …” Ta pilk eksles ruumis ringi, iga silmapaar oli temale suunatud. „Mida te ütlesite? Oh, jah. Jah! Väga kena teist. Juhtumisi olengi praegu reklaamiagentuuris.”

Nüüd oli ruumis nõnda vaikne, et võis kuulda viigipuulehtede sahinat.

„Ma leian, et nad tegid suurepärast tööd, ning nende toetuseta poleks ma küll hakkama saanud … Kas võin neile seda öelda?”

O’Neill kattis kõnetoru käega ja pöördus ekstaasis publiku poole. „Peaminister tahab, et edastaksin tema tänusõnad suurepärase kampaania eest. Ta ütles, et see osutus otsustavaks.” Ta asetas toru taas kõrva juurde ja kuulas veel mõne hetke. „Ja ta ei nõua teilt raha tagasi!”

Tormiline aplaus ja kiiduhüüded. O’Neill hoidis toru üleval, et ükski heli kaduma ei läheks.

„Jah, peaminister, tahan teile öelda, kui tore ja meeldiv see on, et oma valimistulemuste selgumise järel kõigepealt just mulle helistasite … Jah, ootan meie jällenägemist suure innuga. Jah, tulen hiljem Smithi väljakule … Muidugi, muidugi. Näeme siis. Ja veelkord suured õnnesoovid!”

Ta asetas toru õrnalt hargile, ilmes peegeldumas osakssaanud au. Ta pöördus publiku poole. Äkki kerkis ta näole lai naeratus, peorahvas valas ta kiiduavaldustega üle ning kõik üritasid korraga ta kätt suruda.

Nad laulsid endiselt tema kiituseks, kui Penny kõrvaltänavas autotelefoni toru hargile asetas ning peegli ees huuli värvima asus.