Читать книгу Kaardimaja - Michael Dobbs - Страница 6

Rahvas on vulgaarne. Mängi alati rahva maitsele, kiida lihtinimest ja lase tal tunda, et tema on kuningas

Partei reklaamiagentuuris algas pidu juba enne esimeste tulemuste selgumist. Kõigile positiivselt mõtlejatele omase eneseusaldusega oli Merrill Grant & Jonesi personal juba kolm tundi agentuuri ooteruumis labrakat pidanud, et ajaloo kirjutamisele tunnistajaks olla ja selle iga ilmingut kahelt tohutult teleekraanilt jälgida. Šampanjaojad voolasid, uhtudes alla tohututes kogustes pannipitsat ja Big Maci burgereid, ning ennustused valitsusenamuse drastilise vähenemise kohta lisasid peomeeleolule vaid hoogu. Isegi sel varajasel tunnil oli selge, et kaks viigipuud, mis ooteruumi juba hulga aastaid kaunistasid, ei ela ööd puutumatult üle; näis tõenäoline, et sama võib kehtida ka mitme noore sekretärineiu kohta. Külmema peaga isikud hoidsid end veel tagasi, kuigi eriliseks mõõdukuseks ei paistnud põhjust olevat. Reklaamirahvas pole mõõdukas. Pealegi näitas klient nagunii kõigile eeskuju.

Nagu paljud Dublinist väljarännanud seiklejad oli ka Roger O’Neill kuulus oma kiire taibu, vastupandamatu liialdamisoskuse ja vaigistamatu vajaduse poolest kõiges kaasa lüüa. Tema energia oli nõnda piiramatu ja tema huvialad nõnda arvukad, et keegi polnud päris kindel, millega ta enne parteisse tulekut tegeles – midagi avalike suhete või televisiooni vallast, arvasid nad, kuigi sosistati ka probleemidest maksuametiga, või oli see Iiri politseiamet –, igatahes oli ta nende käsutuses, kui reklaamidirektori ametikoht vabanes, ja ta täitis selle oma sarmi ja võimekusega, mida kütsid takka Gauloisesi marki sigaretid ja viin toonikuga.

Noore mehena tegi ta ragbiväljakul ilma, kuid tema anne jäi lõpuni avaldumata, sest äärmiselt individualistlik stiil muutis ta kehvaks meeskonnamängijaks. „Kui ta väljakul viibib,” kurtis treener, „on mul seal kaks meeskonda: Roger ja teised neliteist mängijat. Käigu ta perse.” Sinnasamma saadeti Roger paljudel teistelgi elualadel, kuni saatus viimaks naeratas ja ta Smithi väljakule tõi. Neljakümneaastasena kattis ta pead must juuksepahmakas, mis nüüd selgelt hallines, ning tema lihastoonus oli ammu kadunud, kuid O’Neill keeldus keskea tõendeid tunnistamast, varjates neid hoolikalt valitud garderoobi abil, mida kanti hoolimatu mugavusega, firmamärgid kõik kenasti nähtaval. Oma mittekonformistliku lähenemise ja iiri aktsendi jäänuste tõttu polnud ta partei suurnimede seas mitte alati heas kirjas – „Pasatünn ilma põhjata,” oli üks neist valjult märkinud –, kuid teised olid tema ebatavalisest elujõust võlutud.

Tema tee läbi paksu ja vedela oli märksa kergemaks muutnud tema sekretär. Penelope „Hei, mina olen Penny” Guy. Meeter seitsekümmend viis, põnevad riided ja pahvikslööv figuur, millel neid kanda. Oli veel üks omadus, mis ta Westminsteri rahva seas silmatorkavaks muutis. Ta oli mustanahaline. Mitte lihtsalt tõmmu või tume, vaid must nagu saapaviks või kesköötaevas, säravate silmade ja kogu tuba täitva naeratusega. Tal oli kraad kunstiajaloos, ta kirjutas 120 sõna minutis ning lisaks oli ta armutult praktiline. Vältimatult saatsid teda kuulujutud, kui ta koos O’Neilliga esimest korda saabus, ent tema kaheldamatu efektiivsus oli vaigistanud, kuigi vahest mitte enda poolele võitnud, kõik uskmatud Toomad, kellest endiselt puudu ei tulnud.

Ühtlasi oli ta täiesti diskreetne. „Mul on eraelu,” selgitas ta küsijatele. „Ja nii see jääb.”

Nüüd, Merrill Grant & Jonesi – Grunt & Groans, nagu Penny neid kutsuda armastas – peol sai temast eriliste pingutusteta mitmete pulbitseva verega meediaärimeeste tähelepanu kese, nagu ka loovdirektori asetäitja oma, kuid samal ajal hoolitses ta pidevalt, et O’Neilli klaas ja sigaretid oleksid alati käepärast, aga mõistuse piires. Ta ei tahtnud, et mees liiale läheks, sest too öö polnud selleks sobiv. Parasjagu oli O’Neill haaratud vestlusest agentuuri tegevdirektoriga.

„Tulevik algab just siit, Jeremy. Pea seda silmas. Me vajame turuanalüüsi, niipea kui võimalik. See peab näitama, kui edukaks meie pingutused kujunesid, kui hiilgavad reklaamid olid, kui mõjukad need olid ja kuidas need sihtgruppi just õigesse kohta tabasid. Kui võidame, siis tahan, et kõik teaksid, et nad võlgnevad selle meile. Kui kaotame, Jumal aidaku meid …” Ta aevastas äkki ülikõvasti. „Kurat! Vabanda mind. Neetud heinapalavik. Aga kui kaotame, siis tahan kogu kuramuse maailmale näidata, et kommunikatsioonimängus olime vastaspoolest selgelt üle ning vaid poliitika vedas kõik sohu.” Ta kummardus lähemale, kuni nende otsaesised peaaegu kokku puutusid. „Sa tead, mida vaja läheb, Jeremy. Kaalul on meie reputatsioon, mitte vaid poliitikute oma, seega ära keera seda perse. Hiljemalt laupäeva hommikuks peab kõik valmis olema. Ma tahan, et see jõuaks pühapäevastesse lehtedesse, ja ma tahan, et see oleks sama nähtaval kohal kui mõne kuulsa tibi tagumik.”

„Ja ma arvasin, et mina pean siin see loovam pool olema,” mõtiskles Jeremy šampanjat rüübates. „Aga meil pole siis kuigi palju aega.”

O’Neill madaldas häält ja tuli veel lähemale, nii et reklaamimees tundis tema hingeõhus prantsuse tubaka hapukat lehka. „Kui sul pole kuskilt numbreid võtta, siis mõtle see jama välja. Nad on nagunii liiga väsinud, et lähemalt uurida, aga kui meie karjume esimestena ja kõige valjemalt, siis on kõik korras.” Ta peatus vaid selleks, et nina nuusata, mis vestluskaaslase ilmset ebamugavustunnet vähimalgi määral ei leevendanud. „Ja ära unusta lilli. Tahan, et saadaksid hommikul esimese asjana peaministri naisele Downing Streetile kõige suurema buketi. Suure C-tähe kujulise. Vaata, et ta saaks need kohe peale ärkamist kätte.”

„Mõistagi sinu poolt.”

„Ta läheb närvi, kui see ei saabu, sest ma lubasin talle. Ma tahan, et telekaamerad filmivad, kui lilled kohale jõuavad.”

„Ja et nad teaksid, kes need saatis,” lisas teine.

„Me oleme ühe asja eest väljas, Jeremy.”

Aga õnnitluskaardil on vaid sinu nimi, tahtnuks Jeremy lisada, kuid ei teinud seda. Vahel võib ka siirusega liiga kaugele minna. Ta oli kliendi hingeldavate monoloogidega juba harjunud, samuti korrapäratute instruktsioonide ja raamatupidamisprotseduuridega, mida O’Neill eelistas. Poliitiline partei pole mingi tavaline klient: nad mängivad teistsuguste ja vahel ka ohtlike reeglite järgi. Kuid too klient oli kahe viimase aastaga Jeremy ja tema agentuuri mainet piisavalt tõstnud, et igasugused kahtlused juba eos summutada. Ent närviliselt tulemusi oodates haaras teda sõnatu hirm, kui ta kaotamise võimalusele mõtles. Hoolimata O’Neilli kinnitusest, et nad on mõlemad ühe asja eest väljas, polnud kahtlust, et patuoinaks jääks agentuur. Kui nad tööga alustasid, tundus kõik hoopis erinev, sest arvamusküsitlused ennustasid mugavat võitu, kuid tema enesekindlus hakkas hääletusjärgsete tulemuste valguses murenema. See oli kuvandist sõltuv äri, kus reputatsioonid närtsisid nagu eilsed lilled.

O’Neill latras edasi, pulbitsev ja vaigistamatu, kuni nende tähelepanu haaras kuuejalane kujutis Sir Alastairist, kes nüüd pead kallutas ja käe kõrva juurde asetas. Kõrva küljes oleva mikrofoni kaudu edastati talle uut teavet.

„Usun, et oleme nüüd valmis õhtu esimestest tulemustest teada andma. Mulle räägitakse, et need tulevad taas Torbayst. See lööb kõik varasemad rekordid üle. Vaid nelikümmend kolm minutit peale jaoskondade sulgemist kogunevad kandidaadid juba valimisvoliniku selja taha. Läheme otse-eetrisse …”

Volikogu saal, Torbay. Viktoriaanlik, ülerahvastatud, niiske ja lootusetult palava, pingest laetud õhuga. Loetud häälte pakid toestatud laudadel laiali, tühjad mustad tinast hääletuskastid seina äärde ritta seatud. Poodiumi ühte serva, hüatsintide ja ämblikorhideede, rosettide ja linnapea ametimärkide värvikirevuse sekka kogunevad kõik kandidaadid. Kohe antakse teada esimestest valimistulemustest, kuid stseen meenutab pigem külateatri pantomiimi kui valimisi: üleriigilise eetriaja lootuses leidus siin tavalisest enam kloun-kandidaate, kes oma suurhetke ära kasutasid ning õhupallide ja värvikirevate kübaratega vehkides kaamera tähelepanu püüdsid.

Päikesepaiste partei kandidaat, pealaest jalatallani erkkollasesse trikoosse riietunud, lehvitades plastmassist päevalille, mis oli niisama suur kui tobe, oli ilmselt sihilikult koha sisse võtnud otse soliidset ülikonda kandva tooride kandidaadi ees. Toori, pressitud ülikonnaga, tähtsa päeva puhul juuksuris käinud, üritas vasakule liikuda, et seda häbi vältida, kuid põrkas kokku rahvarinde mehega, kes tõstis oma tätoveeritud käsivarre ja ähvardas teda rusikaga, nõnda rahva seas segadust tekitades. Toori soovis iga hinna eest õigesti käituda, kuid polnud kindel, mida kandidaadi käsiraamat sellisel puhul ette näeb, ning tõmbus seega vastumeelselt päevalille varju tagasi. Samal ajal kõndis sinisesse ja rohelisse õhulisse kleiti riietunud noor naine Hoiame Mered Puhtana parteist kõigi teiste ees edasi-tagasi ja tema taga voogas jardide kaupa riiet justkui tõusulained rannal.

Linnapea köhatas mikrofoni ees. „Tänan teid, daamid ja härrad. Mina, Torbay ringkonna valimisvolinik, annan teada, et hääletamise tulemused olid järgmised …”

„Kuulsime tulemusi maalilisest Torbayst,” sekkus Sir Alastairi hauatagune hääl. „Valitsuspartei sai oma esimese koha parlamendis, kuid seekord väiksema enamusega, sest arvutiandmete põhjal oli langus ligi kaheksa protsenti. Mida see tähendada võiks, Peter?” küsis uudisteankur, kui kaamera liikus telekanali akadeemikust asjatundjale. Prille kandev ja veidi salkus väljanägemisega figuur Oxfordi tviidpintsakus sai ekraani endale.

„See tähendab, et hääletusjärgsed küsitlustulemused olid küllaltki täpsed, Alastair.”