Читать книгу Mees, keda polnud seal - Michael Hjorth - Страница 10

Korter oli sama, aga ei olnud siiski. Kõik asjad olid oma tavalisel kohal. Mööbel seal, kus ikka. Kui ta hommikust sööma läks, nagises laudpõrand köögiukse ees vanamoodi. Isegi aknalaual olevad lilled kasvasid edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Ent Ursula ei tundnud ennast enam koduselt. Näis, nagu oleks ta võõras kohas, ehkki iga nurk, iga viimane kui ruutsentimeeter olid tuttavad. Võib-olla tundis ta puudust häältest, võib-olla mehe ülikonnast, mida enam kunagi pruuni tugitooli peale ei visata, või sellest, et kohvimasin ei ole enam sisse lülitatud, kui tema koju tuleb. Ta ei teadnud. Teda ärritas see, et ta ennast oma kodus võõrana tunneb, ja tema loogiline mina püüdis vapralt vastu panna ning juhtunu seda pisendades arusaadavaks teha.

Nii suurt vahet siiski ei ole.

Ta püüdis iseendale öelda, et enamik hääli oli korterist nagunii juba siis kadunud, kui Bella Uppsalasse kolis, ja toona ei olnud see teda häirinud. Ta sisendas endale, et tema ja Mikaeli suhe oli viimastel aastatel niikuinii tühikäigul veerenud. Kui aus olla, siis olid nad teineteisest kaugenenud. Paarid lahutasid kogu aeg, kolisid eraldi elama, leidsid uued partnerid. Juhtunu oli täiesti loomulik.

Kuid terve maailma loogika ei suutnud eemal hoida seda valusat teadmist, mis tema hinges mäsles. Teda ei piinanud mitte üksindus. Sellega sai ta hakkama. Teda piinas viis, kuidas see juhtus. Et Mikael tema maha jättis. Ta maadles võimatusega. Mikael oleks pidanud tema pärast võitlema.

Mitte lihtsalt kaduma.

Mitte Mikael.

Kui üks neist pidi kõik maha jätma, siis oli see tema ise.

Ometi oli see Mikael. Isegi ilma proovimata. Pealtnäha ilma kahetsuseta. Kiiresti ja otsustavalt, viisil, milleks tema meest isegi võimeliseks ei olnud pidanud.

Mikael oli öelnud, et katkestas suhte tolle teise naisega. Katkestas, mitte ei lõpetanud. Tegi vaheaja, sest tahtis enne edasi minemist Ursulaga kõik ära klaarida. See ei olnud päris tõsi. Mees ei tahtnud midagi ära klaarida, ta tahtis lihtsalt ära rääkida, võib-olla põgusalt vabandada ja siis kaduda.

Tema juurde.

Amanda juurde.

Mikael oli olnud arukas, leebe, ent ometi otsustav. Ta ei olnud andnud Ursulale mingit võimalust taas oma südamesse teed leida, see uks oli suletud. Vältimatust rääkides oli mees Ursula käest kinni hoidnud. Ursula tajus, et Mikael vältis üksikasju, mis võinuks talle haiget teha, kuid samal ajal ei kartnud mees tõtt rääkida.

Sel hetkel armastas Ursula teda.

Vähemalt ta ise arvas nii. Ta ei olnud varem kunagi niisugust tunnet kogenud. Tugevat ja vastakat. Otsekui oleks tähestikku ilmunud uus täht, mille olemasolust tal eluilmaski aimu ei olnud.

Ta oli tahtnud karjuda, Mikaelile asju järele loopida. Teda suudelda. Teda anuda. Ta ei suutnud midagi niisugust teha. See oli armastus, viha, üllatus mingis absurdses ja täielikult halvavas kombinatsioonis. Ta oli lihtsalt istunud ja noogutanud. Mikaeli käe lahti lasknud ja öelnud, et saab aru, kuigi ta tegelikult mitte millestki aru ei saanud.

Mikael oli veel natuke aega seal elanud, kuid üha rohkem tema asju kadus ja külastused muutusid aina lühemaks, kuni ühel päeval täielikult lakkasid. Mikael oli ära kolinud.

Tema maha jätnud.

Aastate jooksul oli temal ja Mikaelil olnud palju katsumusi. Kaks kõige suuremat takistust, millest neil oli vaja üle saada, olid Mikaeli sõltuv isiksus ja tema enda võimetus hingelist lähedust tunda. Varem olid nad selle probleemi alati ära lahendanud. Leidnud hetked, mil nad taas hingelises läheduses kokku said. Kui nende erinevustest said mingil moel kokku klappivad pusletükid.

Seekord mitte.

Mikael ütles, et on armunud.

Teist korda elus. Seekord kellessegi, kes annab sama palju vastu, kui ise saab.

Ursula teadis, et selle vastu ei suudaks ta iialgi võidelda.

Seega laskis ta mehel minna.

Micke ja tema jutuajamisele järgnenud päevadel ei tõstnud Ursula jalgagi korterist välja. Ta ei suutnud. Pärast esialgset šokki oli vaja nii paljude asjade ja küsimustega tegeleda. Kõige rohkem vaevas teda see, kuidas ja eelkõige kumb neist peaks juhtunust Bellale rääkima. Mida enam ta selle peale mõtles, seda kindlamaks muutus tunne, et see peab olema tema. Muidu võib ta kergesti kaotada mitte üksnes oma mehe, vaid ka tütre. Bella oli alati issi tütar olnud. Aastate jooksul olid just nemad kergesti teineteist leidnud. Muidugi oli ka Ursula pildil olnud. Pisut kõrval. Mõnikord.

Kui ta tööl ei olnud.

Kui temal ja Bellal polnud parasjagu mingit konflikti, kuhu nad nii kergesti takerdusid.

Kui Ursula ise tahtis ja püüdis. Ainult siis.

Tema tingimustel.

Seda viimast mõtet oli ta püüdnud vältida nii kaua kui võimalik, aga tühjas, nüüd võõras korteris tuli see talle pähe.

Äkitselt taipas Ursula, et ta peab Bellaga uue suhte looma. Niisuguse, mis on rohkem tõeline. Enda oma, mitte niisuguse, mis Mikaeli kiiluvees ujub. Tal ei ole enam kellelegi toetuda.

Ta on nüüd üksi.

Olla see, kes tõtt räägib, võiks ehk hea algus olla. Nii igatahes tundus. Ursula helistas Mikaelile ja palus, et tema võiks ise juhtunust Bellale rääkida. Mees oli kohe nõus, arvas isegi, et see on hea.

Niisiis seisis Ursula nüüd, umbes viiekümneaastasena, silmitsi ülesandega, mille lahendamises ta ei olnud kunagi eriti hea olnud.

Kohtuda oma tütrega nagu inimene.

Nagu ema.

Päriselt.

Kulus peaaegu terve päev, enne kui ta söandas helistada.

Nad kohtusid ülikoolist jalutuskäigu kaugusel ühes kohvikus. Bella oli selle koha välja pakkunud. See oli säärane Ameerikast innustust saanud koht, kus küpsetised olid hiiglaslikud ja kohvi serveeriti papptopsides. Ursula jõudis varakult kohale, tellis late, võttis istet ja vaatas aknast välja. Vaatas autosid ja mööda ruttavaid inimesi. Oli ennelõunane aeg ja kohvik pooltühi. Ursula nilpis kuuma kohvi ja püüdis oma mõtteid koondada, mitte lasta neil laiali valguda ja igasse suunda lennata. Aga kui see tal korda läks, tegelesid kõik mõtted ühe ja sama asjaga. Kas ta jääb Bellast ilma? Kas see on tema süü? Miks ta ei või olla lihtsalt niisugune nagu kõik emad? Miks ta ei saa....

Järsku seisis Bella tema selja taga. Ursula ei olnud tema tulekut märganud.

„Tere, ema.”

Ursula katsus naeratada, ent arvatavasti see ei õnnestunud. Bella muutus otsekohe tõsiseks ja istus.

„Mis lahti on? Sa oled näost täitsa valge.”

Ursula rääkis. Püüdis tasakaalukas olla ja Mikaeli mitte süüdistada. See oli ühine otsus, püüdis ta väita. Midagi niisugust, milleni nad täiskasvanud inimestena jõudsid. Ilmselt ei kõlanud see kuigi usutavalt. Ent Ursula tundis, et see on õige tee. Tasakaalu oli vaja. Ta ei tohtinud sundida Bellat poolt valima. Sest ta teadis, kumma poole tütar siis valiks.

Nad jalutasid jaama tagasi. Ema ja tütar. Ursula ei suutnud meenutada, millal nad viimati niimoodi kõndisid. Ta on nüüd suur, tema tütar. Tark, täiskasvanud ja õnnistatud soojusega, mis Ursula üle ujutas. Pinge, mida Ursula oli tundnud, vaibus ning ta nautis seda hetke. Tundus, et nad on teineteisele lähedasemad kui iial enne.

See tunne püsis, kui nad seisid perroonil rongi kõrval, mis pidi Ursula Stockholmi tagasi viima. Raudteejaama poole minnes oli Bella küsinud, kas Ursula ei tahaks ööseks jääda, tema võiks oma tuppa lisavoodi üles teha. Mõne sekundi mõtles Ursula, kas mitte Bellat nõustumisega üllatada. See oleks ootused ületanud ja ta ei julgenud liiga pealetükkivana näimisega riskida. Ajas süü oma töö kaela ja lubas uuesti külla tulla. Üsna pea.

„Kas sa saad nüüd hakkama?” küsis Ursula ja võitles sooviga Bella põske paitada.

„Aga muidugi.”

Bella kummardus ja kallistas teda. Ka seda ei suutnud Ursula meenutada, millal midagi niisugust viimati juhtus. Igatahes ammu.

„Ma polegi nii üllatunud, kui sa ehk arvad,” sõnas Bella, kui oli kallistuse lõpetanud.

Ursula tardus. Mingi sisemine hääleke hüüdis talle, et vastuseks tuleb lihtsalt naeratada. Naeratada ja rongi astuda. See hea tunne alles hoida. Ta ei kuulanud.

„Mida sa sellega öelda tahad, et sa polegi nii üllatunud?”

„Nojah... Ma ju räägin isaga üksjagu...”

Bella pööras pilgu ära, oli ilmselge, et olukord on talle veidi ebamugav.

Ursula püüdis taibata, mida Bella sõnad praegusel hetkel tähendavad. Talle tuli pähe ainult üks asi.

„Kas sa teadsid, et tal on keegi teine?”

„Ei, ei teadnud. Kindlasti mitte.”

„Aga sa teadsid, et ta kavatseb mu maha jätta?”

„Ei, ei, sugugi mitte. Ausõna, mul polnud aimugi.”

„Aga sa ütlesid, et polegi nii üllatunud. See tähendab, et sa ootasid seda.”

„Ema...”

„Et sa mõistad, et ta mu maha jätab, sest ma olen... kes siis, inimene, kellega ei saa koos elada?”

„Ema, see läks täitsa valesti.” Ursula nägi, kuidas Bella silmad pisaraid täis valgusid. Ta sirutas käe välja ning Ursula märkas oma hämmastuseks, kuidas ta sammukese tagasi astus. Kuidas ta viimase pilgu heitis, ringi keeras ja rongi poole sammus. „Jää siia,” hüüdis Bella talle järele. „Mine järgmise rongiga, siis saame rääkida!”

Ent ta ei jäänud. Ei läinud järgmise rongiga. Ta ei julgenud. Nimelt ütles üks hääleke kusagil sügaval hingepõhjas talle, et Bellal oli täiesti, täiesti õigus.

Ursula käis tööl edasi nagu ikka, aga ei rääkinud kellelegi midagi. Mida ta oleks pidanud ütlema? Et mees jättis ta maha? Mitte mingil juhul. Ta ei olnud kunagi olnud niisugune, kes kohvitassi ja saiakese juures oma probleeme ja mõtteid teistega jagab. Kolleegidest oli talle kõige lähedasem Torkel, tema ülemus ja armuke, aga temale ei saanud Ursula midagi rääkida. Torkel tõlgendaks kõike valesti, see ärataks temas lootuse, et nende seksuaalne on/ei ole-suhe areneks millekski rohkemaks. Seni, kuni Ursula elus oli Mikael, oli Torkel ise nende tõelise suhte ees ukse sulgenud. Kui Mikael läinud on, ei hoia Torkel seda ust enam kinni. Niisiis ei rääkinud Ursula talle midagi. Lihtsalt kaasa mängida ja näidata, et kõik on nii nagu ikka, oli kergem, kui ta oli arvanud.

Ta püüdis tööle keskenduda. Selgus, et see osutus raskemaks kui tavaliselt. Nende rühm oli ooteseisundisse pandud, aga tema tuli iga päev varakult kohale. Kraamis oma kirjutuslauda. Korrastas uurimismaterjale ja katalogiseeris vanu toimikuid. Seda jätkus umbes nädalaks. Siis hakkas ta taas tühikäigul töötama.

Ursula teadis, et niisugustes olukordades jagab Vanja tavaliselt tema meelehärmi. Ka tema ei olnud vaikse elu jaoks loodud. Aga Vanja oli just kandideerinud FBI kolmeaastasele süvendatud profileerimiskoolitusele USA-s ja pühendas kogu oma aja rasketeks vastuvõtukatseteks valmistumisele. Päeviti Ursula teda peaaegu ei näinudki, ja kui nägi, siis oli ta ninapidi raamatutes või arvutiekraani ette naelutatud.

Billy oli pärast Edward Hinde pihta tulistatud surmavat lasku tööle tagasi võetud, aga ta ei näidanud kontoris peaaegu nägugi. Liikusid kõlakad uuest pruudist.

Pääsemine tuli Sven Dahlénilt, tema vanalt kolleegilt Riikliku Kriminaaltehnika Laboratooriumist, Linköpingi SKL-ist, kes oli värvatud keskkriminaalpolitsei hiljuti kokku pandud väga avalikku Cold Case gruppi. Varem oli olnud üks üksus Skånes, suur kuue uurijaga osakond, kuhu kuulus ka Sven, aga nüüd kavatseti nende edu üleriigiliselt kopeerida ja Sven kutsuti kriminaaltehnilise poole etteotsa.

Ta sai keskkriminaalpolitseist korrus allpool oma kabineti ja neil oli ühine labor.

Ursula hakkas korrus allapoole asja tegema. Kõndis Sveni kabinetist mööda. Küsis, kas too tahaks kohvi juua.

Lobises.

Tundis huvi üksikasjade vastu ja andis nõu.

Kandis hoolt selle eest, et teatava korrapärasusega lähedal olla.

Peagi tuli esimene küsimus.

See puudutas Haninge mõrva. Kaheksa aasta tagust. Kas ta saaks Sveni aidata?

Ursula sai.

Torkel taipas, mis Ursulal teoksil on. Ent ei lausunud sõnagi. Ursula, kellel oli midagi teha, oli palju parem kui Ursula, kes kondas kärsitult ringi nagu tiiger liiga pisikeses puuris ja ootas, kuhu saaks hambad sisse lüüa. Seega ei öelnud Torkel midagi, kui Ursula, isegi ilma küsimata, Sveni osakonnas enam-vähem tööle hakkas.

Hilisõhtuti. Varahommikuti. Kogu aeg.

Sven ütles, et ta koju läheks. Ta ütles, et Ursula peaks oma pere eest hoolitsema. Ursula luiskas, et see pole mingi probleem.

Nad on Mickega ainult kahekesi ja mees saab aru.

On alati saanud, ütles Ursula muiates.

Nii ta siis töötaski edasi, täiesti teadlik sellest, et kasutab oma tööd kaitsekilbina, hoidmaks kõike muud eemal.