Читать книгу Mees, keda polnud seal - Michael Hjorth - Страница 5

Ta vabises. Natuke kergelt. Õlad ja pea. Kummaliselt, sest ta ei suutnud liigutust unenäoga kokku viia. Kas ta üldse nägigi und? Vähemasti mitte tavalist unenägu. Tema peos ei olnud väikest kätt. Ei mingit halastamatult liginevat kohisevat mühinat. Ei mingit kaosekeerist. Aga ta pidi und nägema, sest keegi ütles tema nime.

Sebastian.

Aga kui ta nüüd und nägi, milles ta sugugi kindel ei olnud, siis oli ta unenäos vähemalt üksi. Üksinda pimeduses.

Ta lõi silmad lahti. Vaatas otse kellegi teise silmadesse. Sinised. Nende kohal tumedad juuksed. Lühikeseks lõigatud. Sassis. Allpool sirge väike nina ja naeratav suu.

„Tere hommikust. Anna andeks, aga ma tahtsin su enne üles ajada, kui ära lähen.”

Sebastian ajas ennast pisut vaevaliselt küünarnukkidele. Teda äratanud naine paistis oma pingutuste tulemusega rahul olevat ja läks voodi jalutsisse, jäi täissuuruses peegli ette seisma ning hakkas peegli kõrvalt väikeselt riiulilt võetud kõrvarõngaid kõrva panema.

Sebastiani uni oli nagu peoga pühitud. Selle asemele ilmusid mälupildid eilsest.

Gunilla, 47, meditsiiniõde. Nad olid paar korda Karolinskas kohtunud. Eile oli Sebastian teinud sinna oma viimase visiidi, pärast olid nad koos sealt ära tulnud, linna peale, Gunilla poole koju. Üllatavalt hea seks.

„Sa oled üleval.”

Sebastian adus, et nendib ilmselget tõsiasja, aga praegune olukord oli niisugune, mida tal ei olnud kõige meeldivam läbi elada. Jääda alasti võõrasse voodisse lebama, samal ajal kui naine, kellega ta osa ööd koos veetis, on täiesti riides ning valmis päeva alustama. Enamasti oli tema see, kes esimesena üles tõusis. Tavaliselt kõige meelsamini oma ajutist partnerit äratamata. Ta tahtis nii. Mida vähem tal oli vaja nendega enne lahkumist rääkida, seda parem.

„Ma pean tööle minema,” andis naine teada ja heitis peeglis kiire pilgu Sebastiani poole.

„Mis asja? Praegu?”

„Jah. Praegu. Ma olen niigi natuke hiljaks jäänud.”

Sebastian naaldus paremale ja võttis öökapilt oma käekella. Mõni minut puudus poole üheksast. Gunilla oli kõrvarõngad kõrva saanud ja pani kaela peenikese hõbeketi. Sebastian vaatas teda umbusklikult. Neljakümne seitsme aastane ja elab Stockholmi kesklinnas. Nii naiivne ja lihtsameelne ei tohiks küll ükski inimene olla.

„Oled sa peast segi?” küsis Sebastian ennast poolistukile upitades. „Sa kohtusid minuga eile. Ma võin ju pool korterit tühjaks teha ja jalga lasta.”

Gunilla kohtas peeglis tema pilku. Naise huulil oli kerge muie.

„Kas sa kavatsed pool korterit tühjaks teha?”

„Ei. Aga ma oleksin niimoodi vastanud ka siis, kui seda kavatseksin.”

Gunilla oli oma ehted paika saanud, heitis peeglisse viimase pilgu ning naasis voodi juurde Sebastiani poolele. Ta istus voodiservale ja pani käe mehe rinnale.

„Ma ei kohtunud sinuga eile. Ma käisin eile sinuga väljas. Aga mul on töö juures sinu kohta kõik andmed olemas. Nii et kui sa teleka minema viid, siis ma tean, kust sind kätte saada...”

Sebastiani peast käis hetkeks läbi mõte Ellinorist, ent ta peletas selle eemale. Nagunii on ta varsti sunnitud tollele üksjagu aega ja energiat pühendama. Gunilla tegi nalja. Sebastianil oli see eilsest meeles.

Naine naeratas tihti.

Teda oli kerge naerma ajada.

Õhtu oli olnud tore.

Gunilla kummardus kiiresti ja andis Sebastianile suu peale musi, enne kui too reageerida jõudis. Seejärel tõusis ta püsti. Magamistoa suletud ukse poole minnes lausus ta:

„Küll Jocke sul silma peal hoiab.”

„Jocke?” Sebastian otsis mälust mõnda Jocket, keda naisega seostada. Keegi ei meenunud.

„Joakim. Minu poeg. Kui tahad, võid koos temaga hommikust süüa, ta on üleval.”

Sebastian vaatas talle üksnes otsa. Ta ei saanud sõnagi suust. Kas Gunilla mõtleb seda tõsiselt? Poeg? Kodus? Kui vana ta on? Kui kaua ta on kodus olnud? Terve öö? Sebastianile meenus, et nad ei olnud eriti tagasihoidlikud olnud.

„Aga nüüd ma pean tõesti minema. Aitäh eilse eest.”

„Ole ise tänatud,” sai Sebastian üle huulte, enne kui Gunilla magamistoast väljus ja ukse enda järel kinni pani. Sebastiani pea vajus taas patjadele. Ta kuulis, kuidas Gunilla kellelegi – ilmselt pojale – head aega ütles, ja siis seda, kuidas veel üks uks sulgus. Korteris võttis maad vaikus.

Sebastian ringutas.

Valu ei olnud.

Viimastel nädalatel ei olnud valu olnud, ent ta nautis endiselt tunnet, et saab oma keha valutult liigutada.

Natuke rohkem kui kaks kuud tagasi oli teda pussitatud. Sääremarja ja kõhtu. Seda tegi Edward Hinde, psühhopaat ja sarimõrvar. Pärast haavatasaamist tehti Sebastianile kohe operatsioon ja kõik oli hea paistnud, isegi väga hea, aga siis tekkisid komplikatsioonid. Tema punkteeritud kopsukelmes oli rohkem kui nädal aega olnud dreen. Kui see ära võeti, sai ta teada, et tervenemine on ainult aja küsimus. Aga siis tuli põletik ja rinnaõõnde kogunes vedelikku. Nad torkasid talle jälle augu sisse. Imesid tühjaks ja õmblesid uuesti kinni. Talle anti juhtnöörid ja kodused harjutused. Liiga palju ja liiga tüütud, et neid täita. Võib-olla sellepärast ta kopsupõletikku jäigi. Võib-olla oleks nagunii jäänud. Igatahes nüüd on ta paranenud. Eilsest alates terveks tunnistatud.

Keha oli taastunud, kuid Hinde juhtum naasis ikka ja jälle tema mõtetesse.

Osalt sellepärast, et Hinde maksis kätte niimoodi, et laskis tappa naisi, kellega Sebastianil oli olnud seksuaalsuhe. Loomulikult ei olnud Hinde ise saanud mõrvu toime panna, kuna istus alates 1996. aastast Lövhaga vangla kinnises osakonnas luku taga. Sebastian oli ise selle eest hoolt kandnud, et ta sinna pandaks. Ent ühe oma osakonna koristaja abiga oli tal siiski õnnestunud osa kättemaksust täide viia.

Neli tapetud naist.

Üksainus ühine asjaolu.

Sebastian Bergman.

Tunne, et nende nelja naise surm oli tema süü, oli irratsionaalne, aga siiski ei suutnud ta seda endalt täielikult maha raputada. Kui keskkriminaalpolitsei mõrvajuurdluse osakond koristaja kätte sai, põgenes Hinde vanglast ja röövis Vanja Lithneri.

Mitte juhuslikult. Mitte sellepärast, et Vanja töötas koos Sebastianiga keskkriminaalpolitsei mõrvajuurdluse osakonnas. Ei, Hinde oli kuidagimoodi taibanud, et Vanja on Sebastiani tütar.

Edward Hinde on surnud, aga mõnikord turgatas Sebastianile pähe mõte, et kui tema suutis tõe välja nuuskida, siis suudaksid seda ehk paljud teisedki. Seda ta ei tahtnud. Praegu oli tema ja Vanja vahel kõik hästi. Parem kui kunagi enne.

Tolles mahajäetud majas, kus Hinde viibis, oli Sebastian päästnud Vanja elu. Loomulikult avaldas see mõju. Kui Vanja teda ka ainult tänutundest välja kannatas, oli Sebastianil sellest kama kaks. Vanja kannatas teda välja. Tegelikult rohkemgi. Viimase kahe kuu jooksul oli Vanja kaks korda tema seltsi otsinud. Kõigepealt käis ta teda haiglas vaatamas ning siis, kui Sebastian välja kirjutati ja koju lasti, aga enne kui ta kopsupõletikuga voodisse jäi, oli Vanja teinud ettepaneku, et nad võiksid kokku saada ja koos kohvi juua.

Sebastian mäletas siiamaani, mis tunne tal Vanja küsimust kuuldes kerest läbi käis.

Tema tütar helistas ja tahtis temaga kohtuda.

Ta vaevu mäletas, millest nad rääkisid. Ta tahtis iga viimast kui üksikasja, iga nüanssi mäletada, aga hetk oli võimas. Olukord liiga suur. Nad olid poolteist tundi ühes kohvikus istunud. Ainult Vanja ja tema. Kuna Vanja tahtis. Ei ühtegi karmi sõna. Ei mingit võitlust. Pärast 2004. aasta teist jõulupüha ei olnud ta ennast nii elavana, millestki nii haaratuna tundnud. Ikka ja jälle naasis ta mõttes nende üheksakümne minuti juurde, mille nad koos veetsid.

Neid võiks rohkem tulla. Peab rohkem tulema. Ta võiks taas tööle asuda. Ta tahtis taas tööd teha. Ta tabas ennast isegi sellelt, et igatseb. Kokkukuuluvust, muidugi, aga talle oli kõige tähtsam olla Vanja lähedal. Ta oli leppinud teadmisega, et ei saa kunagi olla Vanja isa. Iga katse Valdemar Lithnerilt seda rolli ära võtta lõpeks sellega, et Sebastian hävitaks kõik. Seni ei olnud tal õnnestunud kuigi palju üles ehitada. Haiglas vaatamas käimine ja üheksakümne minuti pikkune kohvitamine, aga asi seegi.

Aktsept.

Teatav tähelepanelikkus.

Võib-olla isegi tärkav sõprus.

Sebastian lükkas teki pealt ära ja tõusis üles. Ta leidis oma aluspüksid põrandalt ja riided toolilt, kuhu oli need üheksa tundi tagasi visanud. Ta heitis viimase pilgu peeglisse, äigas käega läbi juuste, avas magamistoa ukse ja lipsas elutuppa. Ta seisis natuke aega uksel. Köögist korteri kaugemas otsas kostis mingi hääl. Muusika. Lusikas kõlksatas vastu portselani. Ilmselt sõi Jocke ilma temata hommikust. Sebastian astus mõne sammu tualetini, sisenes ja pani ukse lukku. Ta igatses tõepoolest duši alla, kuid mõte sellest, et ennast veel ühes ruumis alasti võtta, kui Gunilla poeg teisel pool seina on, summutas selle igatsuse. Ta tõmbas vett, pesi käsi ja nägu ning väljus taas.

Välisukse poole minnes taipas ta, et peab köögist mööduma. Aga just seda ta teha kavatses. Mööduda. Kui Gunilla poeg, kes köögis istub, pilgu tõstab ja vaatab, näeb ta kellegi selga. Sebastian möödus, astus esikusse. Ta leidis oma kingad, tõmbas need jalga ja hakkas seinal rippuvast nagist oma jopet otsima. Ta ei leidnud seda.

„Sinu jope on siin,” ütles kellegi bassihääl köögist. Sebastian sulges silmad ja vandus endamisi. Nii oligi. Ta oli kingad jalast ära võtnud, aga jope selga jätnud. Ta tahtis jätta muljet, nagu oleks tal kiire ja tal pole ilmselt aega sinna jääda, kuigi mõlemad teadsid, et seda ta just teha tahabki. Kui Gunilla endale veinipudeli lahti tegi, oli tema köögis jope seljast ära võtnud.

Sebastian ohkas sügavalt ja läks kööki. Laua ääres istus noormees, Sebastiani oletust mööda umbes kahekümneaastane, jogurtitaldrik ja e-luger nina all. Pilku lugerilt tõstmata osutas noormees peanoogutusega teisel pool lauda olevale toolile.

„Seal.”

Sebastian astus mõne sammu ja võttis toolileenilt oma ülerõiva.

„Aitäh.”

„Võta heaks. Kas tahad midagi?”

„Ei.”

„Kas said seda, mida otsisid?”

Noormehe tähelepanu oli endiselt koondunud tema ees laual olevale e-raamatule. Sebastian vaatas teda. Ilmselt oleks mõlemale kõige lihtsam viimane kommentaar kõrvust mööda lasta ning Sebastianil lihtsalt ringi keerata ja lahkuda, aga miks asju lihtsaks teha?

„Kas sul kohvi on?” küsis Sebastian, ise samal ajal jopet selga toppides. Kui Gunilla poeg teda sinna ei taha, siis kavatseb ta natukeseks ajaks jääda. Temal pole sellest midagi. Laua ääres istuv noormees tõstis hämmastunult pilgu.

„Kapi peal,” ütles ta Sebastiani poole noogutades, millest too järeldas, et kohvimasin on tema selja taga. Ta keeras ringi. Esialgu ta isegi ei näinud ei kohvimasinat, keetjat ega termost või mida tahes ta ka näha poleks lootnud. Seejärel jäi talle silma mingi poolringikujuline asjandus, mis sarnanes kõige rohkem futuristliku mootorrattakiivriga, aga sellel oli võre ja mingi kraan. Nupud olid külje peal. Kaanel veel metalli. Riistapuu kõrval oli kolm väikest klaastassi ja Sebastian oletas, et see valmistab mingisugust jooki.

„Kas sa tead, kuidas see töötab?” küsis Gunilla poeg, kui Sebastian ei teinud katsetki masinale ligemale astuda.

„Ei.”

Jocke lükkas tooli eemale, möödus Sebastianist ja läks köögikapi juurde.

„Mida sa tahad?”

„Midagi kanget. Eile läks pikale.”

Jocke heitis talle tüdinud pilgu, võttis masina kõrvalt riiulilt mingi kapsli, mida Sebastian polnud isegi näinud, avas kohvimasina kaane, pistis kapsli sinna sisse, sulges taas kaane, pani ühe klaastassi võrele ja vajutas samal ajal ühte masina küljel olevat nuppu.

„Ahah. Kes sa siis oled?” küsis ta ja vaatas Sebastianit ükskõikse pilguga.

„Ma olen sinu uus issi.”

„Lahe. Naljasoon. Ta oleks pidanud su endale jätma...”

Noormees keeras ringi ja naasis laua äärde. Sebastianile turgatas pähe, et Joakim on pisut liiga paljudel hommikutel oma köögis pisut liiga palju võõraid mehi näinud. Vaikides võttis ta võrelt klaastassi. Kohv oli tõeliselt kange. Ja kuum. Ta kõrvetas keele ära, kuid jõi tassi jätkuvas vaikuses ikkagi tühjaks.

Kaks minutit hiljem oli ta väljas hallis septembrihommikus.

Õnnelikult sinna jõudnud, kulus tal mõni sekund, et orienteeruda ja leida lähim kodutee. Grev Magnigatanile oma korterisse.

Ellinor Bergkvisti juurde.

Oma üürilise, või kuidas teda nüüd nimetada, juurde. Kuidas naine selleks muutus ja kuidas ta tema koju sattus, oli Sebastianile endiselt mõistatus.

Nad olid kohtunud samal ajal, kui Hinde oli hakanud Sebastiani voodipartnereid tapma. Sebastian oli Ellinori üles otsinud, et teda hoiatada. Asi läks nii kaugele, et Ellinor kolis tema juurde. Ta oleks pidanud naise kohe välja viskama. Ometi jäi too tema juurde.

Sebastian oli hulk aega katsunud selgusele jõuda, kuidas ta Ellinorisse suhtub. Mõningaid asju teadis ta ilmselgelt.

Kindla peale ei armasta ta Ellinori.

Kas naine meeldib talle? Ei, isegi seda mitte. Aga mingil moel hindas ta seda, mida naine tema eluga oli teinud, kui kutsumata külalisena sisse kolis. Ta andis Sebastiani elule mingi normaalsuse. Kõigest hoolimata tabas ta ennast sellelt, et talle meeldis Ellinori seltskond. Nad tegid koos süüa. Lamasid voodis ja vaatasid telerit. Armatsesid. Sageli. Ellinor vilistas. Itsitas. Kui Sebastian koju tuli, ütles Ellinor, et tundis temast puudust. Sebastian suutis seda hädavaevu endale tunnistada – kuna ta tegelikult ei tahtnud, et see tõsi oleks –, et mitte Ellinorist, aga tolle sealviibimisest johtus, et esimest korda üle paljude aastate oli Sebastian hakanud mõtlema oma korterist nagu kodust.

Kodu.

Puudulikult toimiv, aga siiski kodu.

Kas ta kasutas Ellinori ära? Kindel see. Tegelikult ei olnud tal naisest sooja ega külma. Kõik, mida naine ütles, läks Sebastianil ühest kõrvast sisse, teisest välja. Ellinor oli nagu helitaust. Ent naine oli tema paranemise ajal olnud imetlusväärne. Kui aus olla, siis ei suutnud Sebastian endale ette kujutada, kuidas ta oleks need nädalad, mil ta kopsupõletikuga voodis oli, ilma Ellinorita hakkama saanud. Naine oli ennast Åhlénsist töölt vabaks võtnud ja olnud pidevalt tema kõrval. Aga sellest ei piisanud, ükskõik kui tänulik Sebastian selle eest ka ei olnud.

Ellinor oli jumaldav, peaaegu isetu, vaimselt mitte päris terve koduabiline, kellega ta seksis. Isegi kui Sebastiani elu oli igapidi lihtsamaks ja mugavamaks muutunud, ei saanud see asi edasi kesta. Tavapärasus ja argisus, mille Ellinor oli tema ellu toonud, oli üksnes konstruktsioon. Pettekujutelm. Mõnda aega oli ta seda hinnanud, seda isegi õhutanud, kuid nüüd oli ta kindel, et ei taha seda enam alles hoida.

Ta on taas terve, on hakanud Vanjale tasapisi lähenema, arvatavasti on tal mingi töö. Algus millelegi, millest võiks saada elu.

Tal ei ole Ellinori enam vaja.

Too peab nüüd lahkuma.

Sebastian teadis, et see saab olema kõike muud kui lihtne.