Читать книгу Mees, keda polnud seal - Michael Hjorth - Страница 4

2003

Seekord oli tema nimi Patricia.

Patricia Wellton.

Uued linnad. Uued nimed.

Kunagi ammu, alguses, oli see olnud kõige raskem. Reageerida, kui hotelli administraatorid või taksojuhid teda hüüdsid.

Ent see oli siis. Nüüd muutus ta nimeks oma uues isikut tõendavas dokumendis niipea, kui selle kätte sai. Selle reisi jooksul oli ainult üks inimene teda nimepidi kutsunud. Autorendiettevõtja Östersundis, kes välja tuli ja talle ütles, et tema eelnevalt tellitud auto on koristatud ja valmis sõitu minema.

Ta oli kolmapäeva õhtul vahetult pärast kella viit õigel ajal maandunud ja Arlandalt rongiga Stockholmi kesklinna sõitnud. Ta oli esimest korda Rootsi pealinnas, aga tema visiit piirdus üksnes lähedalasuva restoraniga, kus ta sõi varase ja üpris üksluise õhtusöögi.

Vahetult pärast kella 21 astus ta öisesse rongi, mis pidi ta Östersundi viima. Ta oli magamisvagunisse omaette kupee broneerinud. Mitte et ta oleks uskunud, et keegi ta kunagi tabaks – olenemata sellest, kui paljud inimesed võiksid politseile ja võimudele tema tundemärke kirjeldada –, aga talle ei meeldinud teiste, võõraste inimestega koos magada. Ei olnud kunagi meeldinud.

Ei nooruses, kui nad võrkpallinaiskonnaga turniiridel käisid.

Ei väljaõppe ajal, olgu siis baasis või väliõppusel.

Ei missioonidel.

Kui rong jaamast välja sõitis, oli ta läinud puhvetisse, ostnud väikese pudeli veini ja kotitäie maapähkleid ning istunud oma kupeesse lugema. I know what you’re really thinking, uus raamat, millel oli pisut kummaline alapealkiri: Reading Body Language like a Trial Lawyer. Parasjagu Patricia Welltoni nime kandev naine ei teadnud, kas just kriminaalasjadega tegelevad advokaadid on eriti head kehakeele tõlgendajad, vähemalt tema ei olnud kunagi mõne niisuguse otsa sattunud, kes oleks just selles valdkonnas silma paistnud. Isegi kui raamat polnud kuigi hariv, oli see vähemalt õhuke ja köitev. Kohe pärast kella ühte oli ta puhaste linade vahele pugenud ja tule ära kustutanud.

Viis tundi hiljem astus ta Östersundis rongilt maha, küsis juhatust hotelli, sõi seal hommikust ja suundus siis Avise autorendi kontorisse, kust ta oli auto tellinud. Ta pidi ootama ning soovi korral lubati talle tass masinakohvi, sest autot vaadati parasjagu üle ja koristati.

Uus hall Toyota Avensis.

Rohkem kui sajakonna kilomeetri pikkuse sõidu järel jõudis ta Åresse. Ta oli terve tee piirkiirusest kinni pidanud. Polnud tarvis endale trahvi kaela tõmmata, kuigi õigupoolest ei oleks see midagi muutnud. Tema arusaamist mööda ei olnud Rootsi politseil tava, vist isegi mitte õigust väiksemate rikkumiste puhul autot ja pagasit läbi otsida, aga ainsana oleks võinud tema ülesande ohtu seada see, kui avastataks, et ta on relvastatud. Tal ei olnud ühtegi paberit, mis lubanuks tal Rootsis relva kanda. Kui keegi tema Beretta M9 leiaks, hakataks tagamaid uurima ja avastataks, et Patricia Welltonit ei ole olemas mitte kusagil mujal kui siin ja praegu. Rohtukasvanud radadest möödudes võttis ta gaasi maha ja sõitis mere poole laskuval nõlvakul asuvasse väikesesse külla.

Ta tegi lühikese jalutuskäigu, valis huupi ühe söögikoha ning tellis panini grillsaia ja dieetkoola. Söögi ajal uuris ta kaarti. Mööda E14 tuli veel üle viiekümne kilomeetri sõita, enne kui ta peab ära keerama ja auto maha jätma, siis napilt paarkümmend kilomeetrit jooksma. Ta vaatas kella. Kui ta arvestab, et kohale jõudmiseks kulub kolm tundi ja veel üks tund koristamiseks, kaks selleks, et tagasi auto juurde jõuda, ette kanda... Ta peaks õigeks ajaks Trondheimis olema, et lennata Oslosse ja reedel tagasi koju.

Pärast veel ühte jalutuskäiku läbi Åre istus ta autosse ja jätkas teekonda lääne poole. Ehkki töö oli teda paljudesse paikadesse viinud, ei olnud ta niisugust maastikku kunagi päriselt näinud. Lauged lainjad mäed, selgelt väljajoonistunud metsapiir, all kitsas orus päikeses sillerdav vesi. Ta tundis, et talle meeldiks siin. Üksinduses. Vaikuses. Selges õhus. Siin tahaks ta üksildase onni üürida ja pikki jalutuskäike teha. Kala püüda. Suviti ja sügiseti valgust näha, õhtuti kamina ees lugeda.

Võib-olla mõni teine kord.

Arvatavasti mitte kunagi.

Kui Rundhögeni teeviit vasakule näitas, keeras ta E14-lt ära. Kohe pärast seda jättis ta ka rendiauto maha, võttis seljakoti, otsis välja ümbruskonna mägede kaardi ja hakkas jooksma.

122 minuti pärast tegi ta peatuse. Ta oli kergelt hingetu, aga mitte väsinud. Ta ei olnud täiest jõust jooksnud, kaugel sellest. Ta istus mäenõlvale, jõi vett, kuni hingamine ruttu jälle normaalseks muutus. Seejärel võttis ta pikksilma ja vaatas umbes kolmesaja meetri kaugusel oleva väikese puitmaja poole. Ta oli õiges kohas. Kõik oli täpipealt niisugune nagu informaatori antud pildil.

Kui ta kõigest õigesti aru oli saanud, siis ei tohiks tänapäeval keegi mäenõlvale hütikese asukohta maja ehitada, aga see siin pärines kolmekümnendatest aastatest. Ilmselt oli mõnel direktoril õukonnas häid sidemeid ja vajadus jahiretkede ajal ennast kusagil soojendada. Kui nüüd aus olla, siis majaks seda küll nimetada ei saanud, vaevalt isegi hütiks. Kui suur see üldse olla võiks? Kaheksateist ruutmeetrit? Kakskümmend? Palkseinad, väikesed aknad ja tõrvapapist katusel pisike korsten. Otsaseina ukse ees kaks trepiastet ja kümme meetrit eemal väiksem sara, ühel pool uks – ta oletas, et kemmerg –, teisel mitte, arvatavasti puukuur, kui silmas pidada raiepakku selle ees.

Rohelise sääsevõrgu taga liikus midagi. Mees oli seal.

Ta pani pikksilma käest, pistis seljakotti tagasi, võttis Beretta ning kruvis summuti kiirete vilunud liigutustega otsa. Seejärel tõusis ta püsti, pistis relva spetsiaalselt selle jaoks õmmeldud jopetaskusse, pani seljakoti taas selga ning hakkas minema. Aeg-ajalt heitis ta pilgu selja taha, ent kusagil ei olnud mingit liikumist näha. Hütt asus kivivaredega märgistatud matkarajast natuke eemal ja praegu, oktoobri lõpul ei kihanud piirkond matkajatest. Pärast autost lahkumist oli ta näinud vaid kahte inimest.

Kui minna jäi veel napilt viiskümmend meetrit, tõmbas ta püstoli taskust välja ja hoidis seda jala kõrval rippu. Ta vaagis alternatiive. Kas koputada ja tulistada, kui mees ukse avab, või eeldada, et hütiuks ei ole lukus, astuda sisse ja üllatada. Ta oli esimese variandi kasuks otsustanud, kui majauks avati. Naine tardus sekundiks paigale, aga kükitas siis välkkiirelt maha. Väikesele trepile astus umbes neljakümneaastane mees. Maastik oli lage. Kusagile varjuda ei olnud. Parim, mida naine teha sai, oli vagusi püsida. Mõni liigutus võinuks mehe tähelepanu äratada. Haare püstoli ümber tugevnes. Kui mees teda näeks, jõuaks tema enne püsti tõusta ja tulistada kui mees põgeneda. Natuke rohkem kui nelikümmend meetrit. Ta saaks kindla peale pihta, tõenäoliselt tapaks mehe, aga nii ta teha ei tahtnud. Haavatuna võiks mees hütti tagasi pääseda. Tal võib seal relv olla. Kui mees ta praegu avastaks, läheks kõik palju raskemaks.

Ent mees ei märganud teda. Ta pani ukse kinni, astus kaks astet trepist alla, keeras paremale ja suundus sara poole. Naine nägi, kuidas ta paku sisse löödud kirve võttis ja puid lõhkuma hakkas.

Naine tõusis pikkamisi püsti ja hoidus natuke paremale, nii et maja teda varjaks, kui mees raiumisel pausi teeb, selga sirutab ja kaunist maastikku vaatab.

Kirves. Kas see võiks probleem olla? Ilmselt mitte. Kui kõik läheb plaanipäraselt, ei jõua mees temas ohtu aimata, veel vähem rünnata teda niisuguse lähivõitluse relvaga nagu kirves.

Ta peatus maja ees, hingas välja, keskendus mõne sekundi ja läks ümber majanurga.

Teda nähes paistis mees pehmelt öeldes üllatuvat. Ta alustas küsimust, mis naise arvates võis olla soov teada saada, kes ta on, võib-olla see, mida ta seal keset Jämtlandi mägesid teeb, kas mees saab teda millegagi aidata.

Sellel polnud mingit tähtsust.

Naine ei osanud rootsi keelt ja mees ei saaks iialgi vastust.

Summutiga püstol köhatas ühe korra.

Mehe liigutused lakkasid paugupealt, otsekui oleks keegi filmi seisma jätnud. Siis libises kirves ta käest maha, põlved nõtkusid vasakule, kere vajus paremale. Mehe kaheksakümmend kilo kukkus summutatud mütsatuse saatel vastu maad. Ta oli juba surnud, süda kuulist läbistatud, kui ta kukkus, otsekui oleks keegi ta enam-vähem küljeli maha paisanud.

Naine astus mõne sammuga laiba juurde, jäi harkisjalu selle kohale seisma ja sihtis rahulikult mehele pähe. Üks lask meelekohta, vasakust silmast kolme sentimeetri kaugusele. Ta teadis, et mees on surnud, kuid tulistas talle veel ühe lasu pähe, eelmisest umbes sentimeetri kaugusele.

Ta torkas Beretta taskusse ja mõtles, kas peaks maas oleva verega midagi ette võtma või laskma loodusel selle eest hoolt kanda. Isegi kui keegi surnud mehest puudust tunneks ja siia väikesesse mägihütti teda otsima tuleks, ei leiaks nad laipa eluilmaski. Veri näitaks, et temaga on midagi juhtunud, aga see oleks ka kõik. Isegi kui nad kõige halvemat aimaksid, ei leiaks nende kahtlused iialgi kinnitust. Mees oleks igaveseks kadunud.

„Issi?”

Naine tõmbas taas relva välja, ise samal ajal ringi keerates. Tema peast käis läbi üksainus mõte.

Laps. Lapsi ei pidanud olema.